meelde, et olin pakkinud kaasa salatit, juustu ja viinamarju mõttega, et toidu äraviskamise asemel õhtustan kodust toitu süües Arlandal. Valisin välja meelepärase lennuvälja restorani. Selleks osutus itaalia koht, kus nägin müügil Merlot’ veini. Itaalia veinidest ei tea ma palju, aga Merlot’ viinamarjasordi puhul teadsin, mida oodata. Sõin salatit ja mekkisin punaveini. Vaatasin inimesi. Pühapäeva õhtul pole neid just liiga palju liikvel. Maskides inimesi suurt ei märganud. Inimeste näod olid pigem rõõmsa- kui kurvameelsed.
Kui olin lõpuks neljanda terminali kolmekümne teises väravas, siis taipasin, et see lend on pigem täis kui tühi. Tundsin, et lähen närvi. Parema meelega olnuks ma nõus pooltühja kui puupüsti täis lennuga. Lend oli 100% välja müüdud. Minu kõrval istusid kaks armast noort naist, mina õnneks vahekäigupoolsel istmel. Siidrätik taas ninale. Teesklesin magamist, ehkki und ei tulnud. Vähem kui tunni pärast maandusin Göteborgis.
Jalgadele kasvasid tiivad, kui ruttasin väljapääsu poole. Olin veendunud, et Peter ootab mind. Milline rõõm, kui nägin oma meest sületäie punaste roosidega! Ma lausa jooksin teda sülelema. Pisaratega võideldes lippasime käsikäes meie auto suunas. Poolikuid lauseid katkestades rääkisime kogu tee lennujaamast kesklinna viimaste päevade sündmustest.
Ust avades ei teadnud ma täpselt, kuidas oma kasupoega Martinit tervitada. Me oleme alati teineteist tervituseks südamlikult kallistanud, aga nüüd oli tal 38,5 palavik ja köha. Ta oli oma toas. Tegin ukse ettevaatlikult lahti. Martin nagu Martin ikka. Istus oma laua taga arvutis, külmatundest ülesaamiseks villane müts peas. Tema tuppa sisenemata vahetasime paarimeetrise vahemaa peal paar tervitussõna. Soovisin talle head ööd. Hommik on õhtust targem.
2. päev
Esmaspäeva hommikul läks Peter ülikooli juhtide koosolekule. Panin talle südamele, et tema laboris peaks kindlasti olema desinfitseerimisvahendeid ja kui vähegi võimalik, katsugu midagi kaasa haarata, et kodus Martini poolt puudutatud asju puhastada. Hirm nakatuda tähendas ühtlasi seda, et lippasin COOPi kummikindaid ostma. Uurisin läbi ukse, kas noormehel on soovi midagi kauplusest saada. Soovi ei olnud.
Kauplus asub meie korterist kolme minuti kaugusel. Lisaks kummikinnastele ostsin muidugi ka söögipoolist. Tagasi jõudes komplekteerisin Martinile hommikusöögi. Tema toa ukse avasin oma kollaste kummikinnastega. Tundsin kergendust, et poiss ei lamanud ukse kõrval paiknevas voodis, vaid istus laua taga. Ikkagi pisut kaugemal.
Kuidas on palavikuga? Ikka seesama 38 kraadi. Enesetunne polevat kiita, aga ka mitte liiga kehv. Hommikusöögi kandikul oli vihje, et hoolin oma kasupojast. Väike õrnroosa lilleke pisikeses potis. Martin saatis mulle tänuliku pilgu ja ütles tack. Vahetasime mõned viisakusväljendid, et siis ruttu uks taas sulgeda.
Tundsin, et süda taob. Seirasin korterit kotkapilguga. Missuguseid pindu võiks Martin olla puudutanud. Söögituba elutoa kõrval tundus kõige ohutum paik. Seadsin end seal oma arvutiga sisse. Vaatasin keskpäevast „Aktuaalset kaamerat“. Mind ei aidanud sugugi teadmine, et eestlased peaksid naasma kodumaale võimalikult kiiresti. Mitte kohe, vaid otsekohe. Mina vastupidi olin just eile lahkunud. Tagasisõidupilet oli kümne päeva pärast. Teadsin, et see tagasisõit ei toimu mitte mingil juhul kümne päeva pärast. Millal siis? Ausalt öeldes polnud sellel mingit tähtsust.
Pärast eriolukorra väljakuulutamist helistas sõbranna Eve. Ta teadis minu Rootsi sõidust ja küsis, kas ma ikka annan endale aru, et pärast tagasitulekut pean kaks nädalat kodus püsima. Ehk et kõik, kes välismaalt naasevad, peavad läbi tegema neljateistpäevase karantiini. Ei, ma polnud sellele tähelepanu pööranud. Igaks juhuks küsisin nõu Kirstilt, et mida ma peaks antud olukorras tegema. Minna, igal juhul minna. Koos möödub raske aeg kiiremini. Selle kõne tegingi rohkem eneserahustuseks, sest oma otsuse olin nagunii langetanud.
Kõige tähtsam oli jääda koroonaviirusest puutumata. Käisin toas murelikult ringi. Polnud mingit tagatist, et lauad-toolid, eriti aga köögikappide sahtlid ja külmkapp on ohutud. Kätepesuks oli Peter USAst kaasa haaranud desovahendi, mida ma päeva jooksul korduvalt kasutasin. Kollastes kummikinnastes tundsin end küllaltki kindlalt. Seda nii köögis kui ka muidu. Kummikindad olid mul kogu aeg käeulatuses.
Tualette on meil Göteborgis kaks. Peter oli riputanud laupäeva õhtul esimese asjana Ameerikast saabudes ustele sildid, kellele millise tualeti õigus kuulub. Meile kuulus suurem, kus on ka dušš. Martin sai enda valdusesse n-ö külaliste tualeti. See tekitas natuke kindlama tunde. Aga ainult natuke kindlama.
Kuni meil polnud pindade puhastamiseks muid vahendeid, siis kasutasime valget rummi. Me kumbki polnud päris kindlad, kas 38kraadise rummi alkoholisisaldus on piisav või mitte. Samas parem kui mitte midagi. Sellises olukorras tundus parem tegutseda, kui käed rüpes istuda. Toimetades ei tikkunud halvad mõtted pähe.
Kaupluses nägin hakkliha, mis tekitas mõtte kodusest eesti toidust. Võiks isegi öelda, et hakkliha viis mind mu lapsepõlve, kus kotletid, hakklihakaste ja frikadellisupp tekitasid turvatunde. Lõunaks valmistasin seega frikadellisupi. Martin sõi oma toas. Ilma küsimusi esitamata, miks ta peab oma toas isoleeritult olema, oli Martin mängureeglid omaks võtnud. Nii leplik poiss.
Mina olin kaupluses käimise kõrval lõunastanud turu kõrval hiinlaste sushi-kohas. Kellelgi polnud maske ees. Ei teenindajail ega külastajail. Hoidsin omaette nurka. Õnneks jäi laudade vahele see vajalik poolteist-kaks meetrit. Ega need sushi’d seal linna parimad küll ei ole. Ent selleks, et kodust pisut eemal olla, leidsin endale hea põhjenduse, kuidas aega viita.
Tagasiteel põikasin Trädgårdsföreningeni palmimajja. See on mu salapaik Göteborgis. Uurin erinevatel aastaaegadel alatasa palmimajas toimuvat. Hetkel õitsevad kameeliad. Jaapani kameeliate kõikvõimalikud sordid. Punased on ilusad, roosad kaunid, aga valged kameeliad meeldivad mulle üle kõige. Nuccio kalliskivile pole vastast. Mida sa hing veel ihkad? Hingematvalt ilus hirmus aeg.
Peter saabus koju, kaasas kolm liitrit laboripiiritust. Ühtlasi oli ta apteegist läbi astunud ja ostnud väikesed plastikpudelid tehispiirituse mugavamaks kasutamiseks. Kui olime ca saja milliliitri jagu piiritust kahte pudelisse kallanud, pani Peter laborist küsitud puhastusvahendi oma seljakotti sõnadega, et viib homme selle tööle tagasi. Ühtlasi annab oma teadlaskollektiivile teada, et tema käest saab nii mõnigi teine soovi korral puhastusvahendit, mis tänast olukorda arvestades on kuldaväärt kraam.
Soojendasin frikadellisuppi Peterile ja endale. Martin soovis mõned võileivad ja sõi omaette toast väljumata. Pärast õhtusööki vaatasime mehega BBCd ja CNNi. President Trump hakkab aru saama koroonaviiruse tähendusest. Igatahes tema kehakeel on muutunud. Tema repliigid hakkavad juba tasahilju meenutama mitte reality show peategelast, vaid tõesti suure riigi valitsejat, kes kannab vastutust oma maa ja rahva ees. Tegelikult enamgi veel. Eks näis, mida COVID-19 USA-le tähendab. Või meie perekonnale.
Eestis oli 171 koroonaviirusega inimest, üks vastavalt haigusest paranenud. Üks päev enne Eesti eriolukorra kehtestamist oli Rootsis esimene inimene koroonaviiruse tagajärjel surnud.
3. päev
Parim vastus mu küsimusele palaviku kohta oli 36,5. Hurraa! Poisi palavik oli kadunud. Et juba eile õhtust saati olevat Martin palavikust lahti saanud. See uudis rõõmustas mind täiega. Ent ikkagi ei saa täpselt aru, kuidas on nakkusohuga. Palavikuliselt netis otsides tuli igasuguseid vastuseid. Viirusekandja käepuudutus kestab puitpinnal 3–9 päeva. Imelik! Nii suur erinevus on siiski täiesti talumatu teave. Ehk et sellest pole mitte mingit tolku. Kumb siis vastab rohkem tõele, kas pigem kolm või pigem üheksa? Vahe on kolmekordne.
Püüdsin
