Budapesti spioon. Vilmos Kondor

Eesti lugejale juba tuttav ajakirjanik Zsigmond Gordon ungari kirjaniku Vilmos Kondori raamatutest „Budapest noir“ ja „Patune Budapest“ tegutseb jälle! Seekord istub ta ühel süngel talvehommikul taksosse, et Budapesti lennujaamast Reutersi korrespondendina Berliini sõita, ja mässitakse otsemaid jõhkrasse spioonilukku.
1943. aasta jõuluajaks on Teine maailmasõda peatselt lõpusirgele jõudmas ja Ungari väljavaated ei ole helged, ükskõik, kas võitjaks osutub fašistlik Saksamaa või kommunistlik Nõukogude Liit. „Üks rääbakas punane kass jooksis nende ees üle tänava, mõne hetke pärast ilmus nähtavale teda jälitav süsimust kõuts.“ Mõned Ungari poliitikud üritavad sokutada riigi tuleviku hoopis kolmanda „kassi“ kaitse alla, aga selleks on neil vaja erapooletuid ja äraostmatuid abimehi, kes armastavad oma maad ega kipu lobisema. Gordon on just selline mees ja kohe saabki ta sääraste lugude iseloomu omal nahal tunda: ta pekstakse läbi, nagu ikka, ta abiellub ja pääseb sel korral vaid üle noatera mõrvast. Seigelnud senisest suurema kaarega läbi Euroopa, jõuab ta tagasi Budapesti, et välja selgitada, kes mängib diplomaatia malelaual topeltmängu, mille eest tema pidi äärepealt eluga maksma.
Budapesti rahva eluolu on aga veelgi süngem kui sarja varasemates raamatutes. Isegi Gordoni vanaisa keedetud moosid on juba otsas ja kirjanduslikult saame maitsta vaid suurlinna leidlikku sõjaaegset talongigastronoomiat. Detektiivid nutavad taga nurjatuid mõrtsukaid, kes tapsid armuasjade, raha või kadeduse pärast. Nüüd tuleb neil taga ajada kibestunud inimeseloomi, kes löövad üksteist maha seetõttu, et ei suuda lihtsalt taluda kõikjal valitsevat hirmu ja õudust. Mida uurimisväärset on selles, kui keegi on kellegi tapnud kotitäie kartulite pärast?


Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.