Ma olen siin. Clélie Avit

Elsa on koomas olnud viis kuud. Lootus, et ta veel ärkab, on kadunud. Tema pere ja arstid on silmitsi tõsiasjaga, et on aeg lülitada välja teda elus hoidvad aparaadid … Nad ei tea, et viimaste nädalate jooksul on Elsa teadvus osaliselt taastunud; ta kuuleb, mida tema ümber olevad inimesed räägivad, aga ei saa seda neile öelda. Thibault külastab samas haiglas oma venda, kes sõitis purjus peaga surnuks kaks teismelist tüdrukut. Emotsionaalselt segaduses otsib ta rahunemiseks vaikset kohta ja leiab tee Elsa tuppa. Nähes neiut seal rahulikult lamamas, ei suuda noormees uskuda, et ta lihtsalt ei maga. Thibault hakkab Elsat regulaarselt külastama. Õppides neiut tema pere ja sõprade abil rohkem tundma, saab ta aru, et hakkab temasse armuma. Ja kui ta temaga räägib, tundub talle üha enam, et too kuuleb tema iga sõna … Elsa jaoks on Thibault’ külastused nagu sõõm värsket õhku. Lõpuks ometi räägib keegi temaga, nagu oleks ta elus. Paneb ta naerma. Ja annab talle midagi, mille nimel võidelda … Nii algab armastuslugu, mis võib päästa mõlema noore inimese elu … Clélie Avit sündis 1986. a Auvergne’s. Tema 2015. a ilmunud esikromaan „Ma olen siin” (Je suis là), on saanud mitmeid kirjandusauhindu ja on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde.