Põgenemine I osa. Alex Lepajõe

„Põgenemine“ on tõsielulistel sündmustel põhinev jutustus noore pagulase esimestest kuudest läänemaailmas. On aasta 1984. Käib Nõukogude-Afganistani sõda. Kutseealisi Baltimaadest ähvardab sõttasaatmine. Raamatu peategelane elab Nõukogudemaa läänepoolseimas osas ja hoidub sõjakomissariaadi haarangutest. Koos kolme eakaaslasega küpseb plaan teha teoks see, millest miljonid Nõukogudemaal unistavad, tuhanded tõsiselt kaaluvad, sajad üritavad, ja vaid üksikud õnnestuvad – põgeneda läände. Läänes avastab raamatu autor, et seda maailma ei juhigi kristlikud ideaalid ega kümme käsku, vaid ainult raha ja hirm karistuse ees. Segadus temas süveneb veelgi. Kodumaal oli ta harjunud võitlema ohtudega iga päev, nii et adrenaliini tase veres tõusis pidevalt üle normi. Kukkumine Rootsi elu argipäeva, kus valitseb muretu naiivsus pagulasküsimuses ja augud liberaalses maailmavaates, on valus, aga vältimatu. Järgneb lühike sisevõitluse periood, mil tuleb valida, kas alustada vaevarikast tõusu ühiskondliku alumiselt pulgalt või jätta mõned astmed vahele ja valida otsetee…