Metro 2035. Дмитрий Глуховский

Kolmas maailmasõda on inimkonna maamunalt pühkinud. Planeet on tühjaks jäänud. Suurlinnadest on saanud ahervaremed. Raudteed roostetavad. Satelliidid tolknevad üksildaselt orbiidil. Raadio vaikib kõikidel sagedustel. Ellu on jäänud ainult need, kes jõudsid häiresignaale kuuldes pageda Moskva metroosse. Seal, kümnete meetrite sügavusel, jaamades ja tunnelites, püüavad inimesed ära oodata maailmalõpu möödumist. Seal on nad loonud endale uue pisikese tsivilisatsiooni. Nad klammerduvad kõigest jõust elu külge ja keelduvad alla andmast. Nad unistavad sellest, et lähevad üles tagasi – millalgi kui radiatsioonifoon langeb. Nad ei kaota lootust leida teised ellujäänud… Romaanis „Metro 2035” jätkub Artjomi lugu, mis sai alguse juba kultusromaanis „Metro 2033”. Kuid seda lugu võib lugeda ka täiesti eraldiseisva raamatuna ja just siit alustada tutvumist saagaga, mis on vallutanud Venemaa ja kogu maailma.