Kimalased Piksekivil. Eet Tuule

Keskea künnisele jõudnud Kertu pääseb imekombel raskest liiklusõnnetusest ja taas hakkavad teda painavad kummalised unenäod ning Piksekiviga seotud mälestused lapsepõlvest. Naine otsustab aja maha võtta, et üle aastate külastada oma kodutalu Saaremaal. Seal kohtab Kertu kunagist naabripoissi. Ka Tõnu oli varakult kodunt lahkunud, kuid mõne aasta eest kodukanti naastes talunikuks hakanud. Kuigi Kertu ja Tõnu isiklikus elus on palju pettumusi, lahvatab nende vahel kirglik armastus. Ent tee teineteise leidmiseni on sillutatud ootamatute katsumuste ja salapäraga. Armastajate ette kerkivad järjest uued takistused. Kas nad suudavad need ületada? „Kuule, ega sa ometi Nõlvaku Kertu pole?” pääsesid Tõnu keelepaelad viimaks valla. „Kes siis veel?” purskas kunagine naabriplika vallatult naerma. „Võttis sul aga aega!” Mees naeris kaasa, aga muutus siis taas tõsiseks. „Sul näib mingi mure olevat, aga mina muudkui lõõbin,” ohkas Kertu. „Eks neid muresid jätkub meil kõigil igasse päeva, aga …” „Mis aga?” „Sa oled liiga ilus: imeline olend ligipääsmatuse pooluselt. Seepärast pean ma enne selle teadmisega kohanema, et sina oled ikka tõesti sina.”