Kaelkirjak. Andrus Kivirähk

„Mis sa seal akna all teed?“ küsis isa. „Jahe on. Kas keegi on äkki aeda roninud või?“ „Kallike, sa oled haige,“ ütles ema. „Tule tuule käest ära.“ „Ma vaatan kaelkirjakut,“ vastas Kai. „Missugust kaelkirjakut?“ imestas ema. „Kus sa kaelkirjakut näed?“ „Ta seisab seal kahe maja vahel,“ näitas Kai. „Täitsa liikumatult. Ta magab. Kaelkirjakud magavadki püstijalu.“ Sa mõtled kraanat või?“ küsis isa. „Ma mõtlen kaelkirjakut,“ vastas Kai. „Aga see pole kaelkirjak, vaid kraana,“ seletas isa. „Ega sa enam tita pole, sa saad ju aru küll. Kraana on masin, millega asju tõstetakse. Niisuguseid kive ja plokke, mida on vaja kõrgele kohale panna. Inimesed ei jaksa ilma kraanata neid liigutadagi.“ „See ei ole kraana, see on kaelkirjak,“ kordas Kai.