>Antonio võttis puust joonlaua ja tõmbas valgele paberile üksteise alla viis paralleelset joont, jättis sõrmejao tühja ruumi, tõmbas veel viis joont, ja nõnda edasi, kuni lehekülg sai täis.
See on kõik.
Ta oli alustanud selle muusikaga, kuna see oli võrsunud temast ühtaegu ilusa ja igatsevana, aga kui ta proovis sellest loobuda, hakkas see temas kurjalt rebima; selle mõtte oksad lõhkusid endale teed väljapoole. Ta oli juba niivõrd järele andnud, et mõtles sellele natuke iga päev ja mängis ideega, kuni tung leevenes. Täna oli ta läinud veelgi kaugemale. Ta lahkus laua äärest ja astus õue, samm lohisev, nagu kõnniks ta läbi põlvesügavuse vee.
Ta vajus aiatooli viltuse päikesevarju all ja sulges silmad. Ehapuna oli veel küllalt ärritav, et meeled oma ruske hõõgusega üle koormata. Rästad laulsid mahekollaselt ning pääsukeste loojanguroosa vidin kostis mitu korda kõrgelt taeva alt. Läinudöise noorkuu ajal oli rebane käinud maja lähedal klähvimas ning kuigi loomast jälgi ei jäänud, talletas Antonio mälu tema hääle ruuge kõla. Üksnes metsa ja oja armastas ta siinkandi asjadest, sest need kahisesid ja vulksusid nagu mets ja oja ikka ega kurnanud teda meloodiate kirevate toonidega. Kuid talle tundus kohatu kurta – Silvia, mõtles ta, oli surma näinud selle kõige halvemates vormides ja palju rohkem, kui ühele inimesele ette nähtud, ning kuigi ta oli sellest korra rääkinud ja vahel harva sellele vihjanud, polnud tema toonis kunagi nõrkust ega hala.
Ta istus kinnisilmi, kuni õhk nahal muutus jahedamaks. Ootamine polnud ju kunagi suurem asi ravim, kuid pärast selliseid hetki ta vähemalt teadis, mida teha. Sest helid polnud peast kuhugi kadunud ja värvid tuiskasid mõttesilmast mööda nagu troopiline kalaparv.
Kui ta mõni aeg hiljem taas laua taha istus, märkis ta sama paberi vasakusse ülanurka: „Antonio Manzo, 1974”. Keskele, suuremate tähtedega ja mõnevõrra kaalutlevalt, kirjutas ta „L. van Beethoven”.
Ja selle alla, hoogsalt ja rabedate pliiatsitõmmetega: „Sümfoonia nr 10”.
Esimene osa
I
Ta viskas Pacini portreele kahe näpuga saluuti, kukutas kohvri laua kõrvale ja vajus tugitooli, tundes seletamatut, naeruna väljapääsu otsivat elevust absurdse fakti üle, et ta oli leidnud end koduukse tagant võtmega, mis enam ei keeranud.
Ta sügas mõnuga täishabet.
Hämmastav.
Aga naist teades – kindlasti mitte mõistetamatu.
Averone katedraali kell rõhutas ta tundeid, lüües neli summutatud pauku, mis peletasid solvunult häälitsevad tuvid ühiskabineti aknalaualt. Selles osas oli kõik sama, nagu oli tavaline seegi, et paari nädalaga olid üksnes ajalehed ja muu pahn maagiliselt tema lauale rännanud. Ta kraapis lehevirna lähemale, sirvis seda entusiasmita ja märkas siis lehtede vahel ümbriku valget serva.
Ta sikutas selle ettevaatlikult välja. Saadetis oli paks, kandis endal vaid Conservatorio Statale di Musica „Giovanni Pacini” üldaadressi ja oli juba avatud, ning kiri, mille ta väljasirutatud käes enda ette tõstis, oli mitmete murdmisjoontega ja ükskõiksest näperdamisest plekiline.
Ümbrikust tulid välja noodipaberid ja väike sedel.
0974–90416
Helistage.
Ta ei pidanud telefoniraamatut otsima, sest ümbriku pöördel oli saatjaks märgitud Silvia Manzo – Monte dell’Angelo – CAMPANIA.
Naisenime nähes ta kulmud kerkisid. Oli see Silvia autor või üksnes vahendaja? Ta vaatas küsivalt üles Pacini poole, kes vaatas tõtt teise samasugusega vastasseinal; mõlemal raamitud portreel nägi auväärt helilooja välja nagu korralik viinavend ja liiderdaja, milles Pietro õigupoolest ei kahelnudki.
Kõige rumalam oli asja juures, et ta ei teadnud, millal selle kahe äraoldud nädala jooksul oli Veronical kõrini saanud. Ta oli jäetud oma küsimuste ja oletustega luku taha, teisele poole voodit, telekat, sohvat, otomani jalgade mõnusaks toetamiseks, õlut külmkapis ja sahtli alla peidetud eelmise aasta novembrikuu Playboy’d Lena Soderbergiga.
Ta tõmbas telefoni lähemale ja uitmõtte ajendil valis Rooma suunakoodi.
„Ciao!” See oli kärisev naisehääl, mille toon rääkis liigsetest sigarettidest paljude aastate jooksul. Ta pidi end hetke koguma, et sõna suust saada.
„Andke Veronicat.”
„Kes küsib?”
„Pietro Salvari.”
Teises otsas tekkis korraks vaikus. „Veronicat ei ole.”
„Aga millal ta tuleb?”
„Ei tea.”
„Kuhu ta siis läks?”
„Ta ei öelnud.”
„Ega ta ei jätnud teadet või midagi?”
„Pole märganud.”
„On temaga vähemalt kõik korras?”
„Mis tal viga peaks olema?”
„On ta varem ka niimoodi ära läinud?”
„Ei mäleta.”
„Miks te ei või seda mulle öelda?”
„Mida te temast tahate?”
Pietrole hakkas tunduma, nagu laseks ta end väikese kummivasaraga pähe taguda. Ta tõmbas sügavalt hinge. „Võin ma hiljem tagasi helistada? Õhtul või siis homme?”
„Pole eriti mõtet.”
„Ülehomme?”
„Parem mitte.”
„Aga kuidas ma siis – oot!” Ta kuulis teises otsas ukse käimist. „Kas see on Veronica?”
„Ei ole.”
„Kutsuge ta telefoni juurde, sellega on kiire!”
Ta kuulis summutatud hääli, siis järgnes kõne katkemise signaal.
Seni suunurgas püsinud muie hakkas kustuma. Ta oli tassinud oma kohvri koduni, leidnud end ukse tagant, nõudnud selgitust naabrilt, kes ei osanud Veronica käimiste kohta midagi arvata, ning kõmpinud lõpuks kogu nõmeduse üle puhisedes Conservatoriosse. Halvemal juhul pidi ta siin veetma terve öö, aga mis saaks sel juhul järgmisest päevast, ta ei teadnud.
Ta proovis vennale helistada. See tähendab Enricole, sest Sergio osas oli ta lootuse kaotanud – või oli too nüüd Sérge, sest viimased kirjad temalt olid tulnud Prantsusmaalt, kus ta parandas laevadel pumpasid. Seevastu Enrico juured ulatusid sügavale Campania vulkaanilisse pinda ning miski ei saanud teda sealt lahti sikutada, et rännata noorema venna kombel paariaastasi tööotsi tehes mööda ilma ringi. Koos kahe tärniga Tenente helepruunidel õlakutel kinnitati tema külge ka vankumatu tahe ise hakkama saada ja end igast olukorrast läbi murda.
Pietro
„Naine on kui laine: ta kannab sind või veab su põhja” (Itaalia vanasõna)
