randmele ka seelikuvoldist. Ta nägi üksnes suurte inimeste jalgu, kohvreid, kompse, moonakotte ning üleval lapikest taevast. Ta proovis kinganinadel tippida, sest kõik näisid talle peale pressivat ja ta kartis, et keegi astub talle varbale, aga see väsitas teda ja ta laskus alla; kohe astuski keegi kogu kontsaga ta varvastele, ta aietas ning pisarad tulid silma. Isa rääkis midagi, mida ta ei kuulnud. Nad seisid juba tükk aega keset surnud õhku ning niiskest otsaesisest said piisakesed ninaküljel, mis soolasena suunurkadesse kogunesid, siis hakkasid riided selja külge kleepuma, siis oimukohad tukslema. Hooti valdas Silviat tunne, et ta on muutunud kaalutuks ning kohapeal samme tehes tundis ta, nagu võiks end vedrutada taevasse. Ta õõtsutas oma udusuleraskust, tundes äkilist rõõmuhoogu, kuni keegi – ja see oli küll rumal nali – viskas suure musta riide nende üle. Ema sikutas ta püsti – ta oli põlvili vajunud, rohkemaks polnud ruumi. „Ära lollita niiviisi,” ütles ta vaid.
Aegaviisi see inimsumm siiski liikus, juhatati mööda pealisehitistest ja suunati alumistele tekkidele. Eemalt oli mustav uksesuue tundunud ahvatlevalt jahe, ahvatlevalt varjupakkuv, aga pärast kõrge ava ületamist tundus, et nad on astunud hoopis teise elemendi sisse, mis paksuselt asetses õhu ja vee vahepeal. Silvia maigutas kuiva suud. Heledas vormis sünge madrus näitas sõnagi lausumata trepile, jagamata ühtegi pilku. Hääled sumbusid kitsas trepikäigus ning käsipuu oli loendamatutest higistest peopesadest libe. Kusagilt eestpoolt kostis tiraad selliseid vandesõnu, et ema lasi pärast hetkelist tardumust kompsudel kukkuda ja pani käed Silvia kõrvade ümber.
„Ära rahmi,” viskas papa.
Kui nad alumisele tekile jõudsid, lõi ema käe suule.
Väheste kumavate lampide valguses avanes neile esimene tekk – see troopiline kelder – pardast pardani, maast laeni täis narisid, mis ehitatud raudtorudest raamidele. Ehkki siin said inimesed lõpuks hargneda, pidid nad koperdama kitsastes vahekäikudes või vinnama ennast üle pagasikuhjade, peade ja jalgade. Nad möödusid uksepoolsetest kohtadest, mis olid esimeste õnnelike valduses ja sumasid tahapoole, tundes üha lämmatavamat higi ja pesematuse lehka. Ta nägi töinavaid lapsi ning kümnete kaupa konutavaid, hingeldavaid ja lamavaid inimesi; ukseavast voogas neid üha juurde. Silvia lohises koos õdede ja vennaga kaasa, kuni nad leidsid vabad koikud ruumi keskosa küljel.
Esimene asi, mida isa ütles, kui ta oli koikule istunud ja käed reitele toetanud: „Sihke raha sai makstud siukse saadanama jama eest!”
„Vannu palju tahad, aga see on viimane laev,” teatas naaber kõrvalkoikult. „Nad ju teavad, et võivad meid nöörida, nagu tahavad, ja mis sa teed, kui ei meeldi, lähed kalapaadiga või?”
„Omasid ei tohiks nõnda koorida.”
Naaber kehitas õlgu. „Viimane laev, tuleb võtta mis annab. Sa, külamees, teeks ise samamoodi.”
Hapuka õhuga ruumi, mida teistes oludes oleks jaganud viiskümmend reisijat, mahutati lõpuks enam kui kolmsada. Samamoodi täitusid sarnased ruumid laeva teistes osades, kuni kõige viimased said õnnetud kohad tekil, kuhu uhkas korstnasuitsu ja mis pidi merel kõige hullemini õõtsuma, aga kust nad üles vaadates nägid teise klassi reisijate kabiine ja võisid unistada esimese klassi luksuskajuteist.
Siis käis laevakerest läbi võpatus ning mürisedes ja vett vahule pritsides hakkas „Providence” kaist eemalduma, lastes sireenil kaikuda. Sadamatööliste visatud köied tõmmati tekile ja madrused hõikasid viimaseid teateid, sellal kui laev keeras end aeglaselt ringi ja võttis suuna merele. Oleks ilm olnud vesine ja kõle, poleks Silvia tundnud lahkumisvalu kipitust, kuid praegu, kus loodus oli välja toonud oma aprilli parima, näis kõik osatavat Itaalia kaunidust.
Juba laeva esimeste kergete õõtsatuste peale avamerel tegi ema „oih” ja luksatas pahaendeliselt. Ta lasi uurida, kaua laev sõidab, ning kuuldes kahest nädalast, krimpsutas nägu. Kahvatu ilme jäi ta näole kogu selleks ajaks, mil laev väledalt piki laineid lõikas või mürtsatades neisse risti maandus.
Kui Silvia peopesa vastu põrandat pani, tundis ta võbinat. Ka lavatsite raamid värisesid. Tugevama tuulega laulsid narid nagu külmasaanud kilgikoor ja kui vöör raius suuri laineid, krääksatasid ühenduskohad üheaegselt. Läppunud hingeaurust ja läbitungivast niiskusest tekkis seintele läikiv kirme ning tumedad piisad jooksid ridamisi üle lae ja varisesid roidunud nägudele, supikaussidesse ja leivaviiludele.
Neljateistkümnendal septembril sisenes laev New Yorgi sopilisse lahte ning Silvia, elevil ja ärevil, rüsis koos teistega tekile. Ta puges inimeste vahelt läbi ja jõudis laevaninasse parasjagu siis, kui nad olid möödunud kahest majakast, mis seisid valvuritena mõlemal pool suuet. Laht tundus talle hoomamatult suur – ainuüksi nende läheduses loendas ta kaksteist laeva, mis vedasid enda järel kiiluvee valgesäbrulist joont. Igal maanukal oli maja majas kinni ja ainuüksi ühel neist poolsaartest pidi elama rohkem inimesi kui terves Monte dell’Angelos kokku. Siis lippas ta juba vööri poole, et klammerduda reelingu külge, vaadata aukartusega kaugelt paistvaid maju ja sisimas – juubeldada!
Majakobarad, mille kõrval puud paistsid madala võsana, seisid ühtaegu sünge ja võidutsevana ning Silvial tekkis küsimus, kust on leitud üldse nii palju inimesi, et kõik need täita. Hoonete kohal, keset selget päeva, rippus poolläbipaistev kuusirp nagu õrn jääkirme taevalombil. Vaatepilt ei jätnud külmaks isegi keskmise põllukivi huumorimeelega abrutse, kuid kõige suuremas hämmelduses olid siiski lauskmaalased, kes nügisid üksteist küünarnukkidega ja panid käsi puusa, lausudes muudkui kassanäe ja savaatavaid, imestades, kuidas on võimalik majad nii kõrgeks ehitada. Laev aga keeras aegamisi külje ette ja võttis suuna väikese saare poole, keerutades üles laineid, mis rullusid nagu mõnust püherdavad vaalad.
„Providence” maabus puust kai ääres väikesel maalapil, mida mõned kutsusid Pisarasaareks, L’isola delle lacrime. Vastaskai ääres seisid juba kaks väiksemat laeva, mis paistsid „Providence’i” kõrval nagu kalapaadid ja kust kreekakeelse padistamise saatel lohistati välja suuri kaste. Nemad aga aeti laevalt lambakarjana maha ning oma puust kohvreid ja linasesse riidesse mässitud kompse ligi hoides paistis nende silmist põhjatu kahkvelolek.
Pool saart oli täis pikitud kahekorruselisi viilkatusega kivimaju, mille vahel kasvasid sama kõrged mägivahtrad, kogu ülejäänud osa võttis enda alla nelja torniga ilmatu kõrge kivihoone, kuhu nad varsti koos teiste põgenike pika joruga sisse utsitati. Keegi neist polnud kahe nädala jooksul pesta saanud ning ühte kohta kogutuna vajus lämmatav hais neile peale nagu vettinud kalts. Katedraalina kõrges ning võõrastest häältest ja keeltest kõmisevas saalis mõõtsid valgetes riietes mehed reisijaid, kärkisid tõlkide peale, täitsid virnade viisi pabereid ja põrnitsesid kõigile tülpinult otsa. Traataia moodi vaheseinad jagasid saali sopiliseks labürindiks. Silvia ehmatuseks eraldati teda, venda ja õdesid vanematest. Ta mõtles hirmuga, et võib-olla teda ei lastagi Ameerikasse, vaid saadetakse õõtsuvale laevale tagasi, ning hakkas vaikselt tihkuma.
„Kuss, kuss,” tegi Simona, aga temagi silmades värelesid mõned veepiisad. Siiski liikusid laste ja täiskasvanute järjekorrad võrdlemisi sarnase kiirusega edasi, sest kuigi ta isa ei näinud, kuulis ta tema häält vastamas kellegi rangele küsimusele. „Ma non parlo… non capisco…”
Ta võis kujutleda isa käega abitut liigutust tegemas, otsides sõnu. Sealsamas tuli tema järg ja ta tundis südant traavi laskmas. Torujate vuntsidega mees kordas oma küsimust, kuid Silvia ei osanud muud, kui vaadata teda suurte silmadega, ütlemata midagi. Üleskirjutaja raputas kurjalt pead ja viipas ümmarguste prillidega abilisele, kes küsis juba itaalia keeles: „Mis su nimi on, tüdruk?”
„Si… Silvia,” puterdas ta peenikesel häälel. „Silvia Manzo.”
Abilise vahendusel küsisid nad tema vanust ja päritolu, kontrollisid ta silmi, vaatasid keelt ja
