Kogu ilm saaks õnne täis!”
Aktsendi järgi oli vürtspoodnik Pietro õigesti paika pannud ning uuris tema töö ja tausta kohta, samas kui tee lookles laugjaid kurve võttes madalate mägede vahel, mille tardunud pehmed lained ümbritsesid neid pruunikasrohelise poolkaarena. Pietro nägi otse tee kõrval kuivanud rohuga aedu, kus üksikud hobused kaapisid tolmavat liiva või seisid kõrvu lingutades oliivipuude varjus, ning hallist kivist kõrgeid müüre – igal pool müüre.
Õige varsti hakkas taamal paistma lauskjas nõlv sadakonna ühesuguse punakasvalge majaga, nende tagant kerkimas kõrgem mäenukk. Pietro osutas sinnapoole ja kuigi tema küsimus sumbus kruusaklobinasse, noogutas Claudio sellegipoolest ja hüüdis: „Seesama ongi! Inglimägi!”
Nad põristasid mööda kiviklibust teed, loopides rataste alt kilde ja keerutades helehalli tolmusaba enda järel. Kaugel eespool tõusid poolde taevasse tuhakarva, üksikute tumehallide viirudega järsud ja lamedad mäed nagu üleküpsenud saiatainas, mille kohal triivisid läbituuseldatud rünkpilved. Käharate oliivipuude tagant paistsid madalate majade katuseviilud ning nende keskel, teistest kõrgemana, väike kirikutorn. Linnaservas nägi ta liivatolmust, puust väravatega väljakut, kus neli poissi, pruunid nagu jeekimid, jalgpalli tagusid.
Millegipärast meenutas see talle üht väikest eraldatud linnaosa Beneventos, kus ta oli lapsena elanud, kuigi linn oli Montest kümneid kordi suurem. Midagi tuttavlikku oli siiski nendes kahekorruselistes majades, ehitatud kobaratena lähestikku, ja pisikeste akendega paksudes kiviseintes, kuid seikadel, mida ta elust Beneventos mäletas, polnud küljes enam ühtki nime, kohta ega kuupäeva. Tänavad keerdusid ja rullusid üles-alla ning tõmbusid kohati nii kitsaks, et kätt välja sirutades võinuks Pietro sõrmeotstega müüre puudutada. Autosid oli vähe, kuid see-eest nägi ta palju mopeede ning lihakarni ees puust käru, kus lebas veristatud siga. Lõunaaja tõttu oli liikvel vaid üksikuid inimesi, kellest mõned viipasid neile tervituseks.
Peaaegu sama kiiresti, kui nad olid linna sisse sõitnud, jõudsid nad teise otsa välja. Vürtspoodnik pidas auto kinni ja osutas taamal seisvale majale, öeldes: „Sinna lähedki.”
Ta aitas Pietrol kohvreid pagasiruumist välja õngitseda, kogu aeg maja silmas hoides. Näis, et just Silvia Manzo lähedus on ta tusaseks muutnud. Ta sõrmitses Pietrolt saadud kupüüre, ohkas ja andis mõned neist tagasi. „Teeme siis pealegi poolteist,” ütles ta resigneerunult ja istus autosse. Siis meenus talle midagi ja ta keris küljeakna alla. „Kuule,” hõikas ta Pietrole, „kui sa siin pikemalt oled, tule mõnikord minu juurest läbi, teeme paar partiid! Kohta sa nüüd ju tead.”
Ta tegi nõustuva žesti. „Va bene, kui aega saan.”
Pietro pani kohvrid verandale, silus käega üle juuste, manas näole naeratuse ja lasi kella, mis helises majasügavuses summutatult. Ta ootas ja vajutas veel kord nuppu, ilma nähtava tulemuseta.
„Buonasera!”hüüdis keegi, nii et ta võpatas.
Maja kõrvalt lähenes väike naine tumehallis riietuses ja ruudulise suurrätiga, sikutades käest pikki mullaseid aiakindaid. Pietro astus talle vastu ja tervitas. Naine uuris teda erksate, kuigi pisut nukravõitu silmadega, pea viltu, käed puusas, juuksetukk silmadele vajunud.
„Keda te soovite?” küsis ta ja Pietro märkas kohe tema hääldust, mis polnud puhas calabrese, vaid selge ameerikapärase ülemtooniga.
„Me rääkisime täna telefonis.”
Naise ilme selgines. „Ah teie oletegi Pietro Salvari? Tulge edasi.”
Nad vahetasid kombekohased käepigistused ning sinjoora viipas ta enda järel majja. „Ma mõtlesin hääle järgi, et te ikka vanem olete. Ah, ärge häbenege. Ma loodan väga, et ma teile oma palvega tüli ei teinud.”
Pietro pidi selgitama, et Conservatorio poole pöördumises polnud midagi ebatavalist ning nii mõnedki õppejõud – eriti nooremate hulgast, kelle ametiaeg ei toonud endaga veel soodustusi – tegid eratundidega lisaraha. Siis küsis ta Antonio kohta.
„Antonio elab siit eemal, mõni kilomeeter mäest üles,” osutas naine. „Kohe tahate minna või äkki sööte enne midagi, nagunii olete reisust näljane.”
Maantee, mida mööda nad hiljem mäe poole astuma hakkasid, viis nad ainult pooleldi sihile. Pietro kõndis oma kohvriga sinjoora Manzo kõrval ja vahel ka samm tagapool, sest naine oli üllatavalt kärme. Peale kulunud märgistusega asfaldi, kusagil nähtamatuna laulvate tsikaadide ning sammude rütmilise krudina polnud siin midagi. Sinjoora Manzo, kes suutnuks ühe hooga ära lobiseda maailma tema algusest kuni lõpuni, oli muutunud sõnadega kokkuhoidlikuks ning Pietro leidis, et nii ongi parem, sest selletagi oli tal õhk kogu aeg kopsudest lõppemas. Vahel naine küll teatas: „Nüüd tuleb auto, ettevaatust” või „Sellesse tamme on äike kolm korda löönud” või „Siit järsakust sõitis vana Benito sügisel alla”, aga rohkem olid nad vait. Need paar autot, mis peatusid küüdi pakkumiseks, saatis sinjoora Manzo käega vehkides minema: „No, no, sõitke edasi, küll me saame.” Tagatuled kadusid käänaku taha ja Pietro higisele näole sadestus imeõhuke hall tolmukiht.
Sealt, kus tee keeras paremale, et pärast mäeharja ületamist loogelda alla Sanza linnakese poole, läksid nad vasakule. Kiviklibune jalgrada tõusis põiki mööda mäenõlva, nii et Pietro nägi kogu aeg puude vahelt Monte dell’Angelo kaunist orgu. Ta tundis end näljasena, kuigi sinjoora Manzo väsimatu pealekäimise tõttu oli ta alles söönud kausitäie minestronet ja hulga lihalõike, ning kohver sikutas ta kätt nagu ämbritäis märga liiva.
Varsti jõudsid nad lameda seljakuni. Punakas liivarada, ääristatud üle luupekse ulatuva heinaga, viis eemalt paistva ühekorruselise majani, mida ümbritses vöökõrgune kiviaed. Maja ees oli marmorimustriga laud ja paar tooli viltuse päikesevarju all.
„Istuge,” palus sinjoora Manzo. „Ma teen enne temaga juttu.”
Kui uks sulgus, naasis ümbrusesse jälle vaikus, millest Pietro kõrv noppis mõned kärbsepirinad ja lehekahinad. Päike polnud veel kõrgpunktis, aga kiire mäkketõusu väsimus ja rammestav soojus hakkasid end kontidesse ladestama. Korraks tundus, et majast kostis valjemaid hääli, aga Pietro polnud kindel. Heameelega teinuks ta une peletamiseks tiiru ümber maja, aga kartis näida ebaviisakana, pealegi ei erinenud see siin kuigivõrd teistest majadest Monte dell’Angelos oma lubjakivist seinte, savitellistest katuse ning mustjaspruunist puidust aknaraamide ja uksega. Katusealune paistis nii madal, et ainult laps oleks saanud seal püsti seista, ning kolm tumedat akent seirasid teda vaikselt. Siis uks avanes ja sinjoora Manzo viipas käega, öeldes: „Tulge nüüd. Antonio võtab teid vastu.”
Komissar hakkas ukselinki vajutama, aga krimpsutas nägu, mõeldes: jälle. Jälle üks hommikuid, kus ta liigesed käisid kangelt ja randmetes hõõgus paistetus, vahelduseks sellistele, kus aeg-ajalt sähvas sõrmedesse valu või tõmbusid need krampi. Isegi kõige tühisemad asjad nagu ukse avamine andsid valuga tunda… Aga tal polnud vaja, et teised teda sellisena näeksid ja saaks hakata levitama jutte, mis jätaksid ta ilma viimastestki asjalikest tööotstest. Ta tõmbas sügavalt hinge, lükkas ukse lahti ja kõndis kiiresti ruumi etteotsa. Mõru äratundmisega heitis ta pilgu neile kümmekonnale uurijale, kes olid viitsinud end kohale ajada ja lösutasid juba ette tüdinult keskmiste ridade toolides, ning tegi lühikese sissejuhatuse, enne kui jõudis kõige magusama osani.
„Kuulasime üle ka mõned haiglaõed. Nende tunnistustest selgub, et plahvatuse toimumise päeval, kuuendal aprillil, oli üks fotol kujutatud mehele sarnanev isik tõepoolest peapõrutuse ja pindmiste vigastustega haiglasse toodud. Siin on kirjas: patsiendil iiveldus, koordinatsioonihäired, kõnehäired, kurdab kumina üle
