veel praadida. Kõik teadsid, et riigipolitseil olid käed tööd täis: „Punased brigaadid”, pommipanekud, poliitilised- ja maffiamõrvad ning vandenõud, millest iga tõelise kohta tuli üheksakümmend üheksa väljamõeldut. Lisaks noored neofašistid ja maoistid, kes lõid lärmi ideaalide eest, millest nad polnud võimelised rohkem kui pealiskaudselt aru saama. Aga kui see on lõpuks õige jälg…
Cesare tõstis häält. „Ta on kirjas kui Enrico Salvari. Ja enne kui keegi midagi ütleb, siis on selge, et see võib muidugi olla järjekordne varjunimi. Võib-olla ka üldse mitte sama inimene, aga seda tuleb uurida. Sama hästi võis ta olla plahvatusest uimaseks löödud, segaduses, valudes; keegi küsis midagi, ta vastas automaatselt ja täiesti tahtmatult rääkis sellega välja, kes ta on. Võib-olla ta ise ei mäletagi seda, kes teab, igatahes saatsin mehed juba jälgi ajama.”
Ta tegi korraks pausi, mudis grimassi tagasi hoides rannet ja küsis juba raskemal häälel: „Mida me edasi teeme? Väga lihtne. Esimese asjana paneme tema nime ja pildi lehte. Mis nime, kõik nimed. Ja kõik pildid, mis me temast leiame, kõigisse lehtedesse, mida vähegi loetakse. Libertà, La Repubblica, Corriere della Sera, La Stampa,” rõhutas ta iga nime käega raiudes, „Il Tempo, Il Giorno, L’Italia, Gazzetta di Reggio – kõigisse. Suitsetame ta välja, kus iganes ta ka poleks.”
IV
Laua taga istus süngeilmeline mees, kes keerutas rahutult tikupakki sõrmede vahel; ta tõusis järsult ning Pietro märkas, et pikemapoolsest kasvust hoolimata on ta kondisevõitu, nagu oleks hiljuti raske haiguse läbi põdenud. Tema jume oli sitsiiliapäraselt tõmmu, mida kohtas maa keskosas harva. Paksud kulmud, habemetüügas, mõnevõrra araabiapärased näojooned ja lohuke lõual andsid talle morni, kuid samas sitke ilme, millest ometi kumas läbi mingi poisilikkus, mis tegi tema vanusest arusaamise raskeks, kui mitte võimatuks. Nina, see toretsev nook, oli selgesti oma isalt saadud.
Ja Antonio ei vaadanud talle kordagi silma.
Pietro sirutas käe, aga Antonio vaatas seda umbusklikult, nagu oleks talle skorpioni pakutud. Pietro ootas veel hetke, siis tõmbas käe ära ja torkas taskusse. Ah siis niimoodi on lood…
Ta esitas oma standardtutvustuse: elab Averones, õpetab üheksandat aastat kompositsiooni, vahel pakub heliseadete tegemist, vahel koostab klaviire, vahel mängib kohaliku raadio orkestris, nii kuidas parasjagu tööd satub. Rääkides silmitses ta ruumi ega saanud lahti muljest, et maja oli pikka aega tühjana seisnud ning kolitud oli siia alles üsna hiljuti. Võib-olla oli see raske lõhn, milles segunesid muld, niisked kaltsud ja koidest puretud puit; võib-olla oli see hämarus, mis tekitas tahtmise kardinad eest tõmmata, kuigi kardinaid polnudki; võib-olla olid need tolmused pildiraamid, hallid ämblikuvõrkude tombud laenurkades ning suure kappkella pragunenud klaas. Pietro oleks tahtnud hingata hästi väikeste sõõmudega.
Sinjoora Manzo tajus kohmetust ja vaatas kõhklevalt mõlemale otsa, tehes viimaks pianiino suunas kerge käeviipe: „Mängite vast midagi ette?”
„Võib küll. Midagi konkreetset?”
„Ei, ei… mis teile endale aga meeldib.”
Pietro sättis tooli madalamaks, tõstis kaane ja asetas käed klahvidele. See oli siidja mahagonviimistlusega Bösendorfer, 50ndate lõpust või 60ndate algusest, ilma sostenuto-pedaalita. Õrnalt käsutas ta pillist välja re-mažoorakordi ja kui heli aeglaselt vaibus, tundis ta kergendust; vahetas seejärel helistikku ja siis juba sol-minooris mängis algusmotiivi Mozarti neljakümnendast, jätkates seda vabalt improviseerides. Klaver vajas häälestamist ja mõned suure oktaavi klahvid tegid vajutusel plärinat, aga ta oli valmis sellest esialgu mööda vaatama.
Ja korraks unustas ta end mujale, väljus kehast, astus iseenda selja taha.
Vaadake, vaadake mu sõrmi veatult puudutamas klaveriklahve, hüüdis ta viirastusena. Vaadake mu elegantselt mugavat poosi. Kartke oma mõtetes, et te ei hakka kunagi nii hästi mängima, aga olgu see ühtlasi põhjus, miks te, hambad ristis, selle poole püüdlete. Jätke meelde mu nimi, sest te peate kõigile kuulutama, kuidas üks Pietro Salvari oskab imesid teha.
Ta tundis nooruki lusti, aga see oli ka ainus, mis aitas taluda kogu ülejäänud nüridust. Õpetada, et juhendada teisi õigele teele? Jama! Loeb vaid patuselt meeldiv värin, mida tekitab teadmine mõttest, et sind jälgivad imetlevad silmad.
Ta mängis, kuni mõtted jooksid üksteisele selga, lõpetas liigagi rohmaka kadentsiga, vaatas teistele otsa ja kehitas õlgu.
„Väga hea,” ütles sinjoora Manzo, „väga hea.” Ta kobas taskuid. „Ahh, võti on ju Antonio käes. Kui teil tekib mingi mure, võite igal ajal minu juurde tulla; te ju teate, kus ma elan. Mul on sealsamas väike õmblussalong. Ja tulge, ma näitan, kus telefon on. Ma küll numbrit ei mäleta, aga Antonio ütleb teile.”
Ta näitas toa ja abiruumid kätte ning lahkus, olles enne puudutanud Pietrot kergelt õlast, nagu tahtes veel midagi öelda, kuid siiski rohkemat lausumata.
Pietro pakkis asjad lahti, jättes lauale paki noodipaberit ja mõned teritatud pliiatsid, juhuks kui peaks midagi inspireerivat pähe tulema. Toal oli praguliseks kuivanud kõrge palklagi ja kipsivalged seinad, millel rippus paar üsna kribu reprot maastikuvaadetega. Ta pressis kätega paar korda prooviks kaheinimesevoodile, nihutas padja ja linad vähem lohku magatud poolele ning sättis õigeks öökapist leitud äratuskella. Linad olid puhtad, kuid rohkete paikadega – kes iganes siin enne elas, oli olnud kokkuhoidlik. Aknalaud oli nii lai, et mõni väiksem mees oleks saanud sealgi magada. Ta sikutas kardinad eest ja tõmbas akna pärani, et mitme aasta vanune õhk minema saata. Siis mõtles ta ühele teisele korterile tänaval, kus iga poole tunni tagant sõitsid mööda tömbi ninaga trollid, kus õhtuti liikus autode merevaigukarva tulerivi, kus ornamenteeritud tänavalatern siras läbi kardinate öösel tuppa ning kus ta hommikuti kitsal rõdul suitsetades võis valida, kas vaadata vastasmaja kohviku ette moodustunud järjekorda või diakonit, kes pühkis luuaga katedraaliesist platsi. Teda oli viimasel ajal hakanud hirmutama mõte, et viie aasta pärast vaatab ta välja samast aknast ja kõik on endiselt sama.
Veidi aega hiljem leidis ta Antonio klaveri taga istumas, kuid klaverikaas oli kinni.
„Näita siis, mida sa oskad,” ütles Pietro.
Antonio tõstis kaane üles, hingas sügavalt sisse ja langetas sõrmed klahvidele. Ta mängis esiti ainult bassiregistris, valinud tempoks rahuliku adagio, sellal kui parem käsi põlvel puhkas. Ta käed ei värisenud ja võib-olla oli ruum sellel hetkel tema jaoks tühi. Ehkki lugu oli Pietrole tundmatu, meeldis talle mängu hingestatus. Ta oli tegelikult oodanud, et Antonio üritab hiilata mõne põrgulikult keeruka Chopini etüüdiga või võtab ette mõne Bachi tokaata, kuid mees näis olevat targem.
Pietro võttis automaatselt õpetaja positsiooni. Mäng oli üsna paljulubav, kuigi mitte tehniliselt elegantne, ja üsna lootustandev, kui neist kangetest õlgadest ja kahe vasakpoolse sõrme valelöökidest üle saada… Igatahes kõlas see oodatust paremini, säästes teda närvilisest läbikukkumisest või kohmakast plõnnimisest, ja kindlasti polnud ta ka külasepa koolitatud, jumal tänatud sellegi eest. Kindlam oli talle seda muidugi mitte öelda.
„Olen hullematki kuulnud,” ütles Pietro, kui Antonio oli lõpetanud. „Su õlad on liiga krampis, lase need lõdvaks, siis saavad ka sõrmed voolavamalt liikuda. Väikeste sõrmede löök on nõrk, lisaks jäi sul neljas sõrm kogu aeg väiksele ette. Ja tohib… tohib, ma…?” Ta võttis ettevaatlikult Antonio käe – sellest käis läbi väike tukse nagu nõelatorkel – ning kompis ja painutas tema sõrmi. Ta leidis need olevat pikad ja hea liikuvusega, kuigi mitte nii peened nagu tõelistel meistritel, aga sellisel tasemel mänguks, milleks
