vest paljal higisel kehal, ja väike koer, kes aeglaselt saba vänderdades tema järel kõndis. Ta viipas Pietrole ja too noogutas vastu. Lambakarjus vilistas, mispeale koer ajas villakerad klähvides heinast välja ning peagi kadus seltskond puude taha.
Pietro jalutas ümber maja, leidis kaevu, vinnas sealt ämbritäie külma vett ja jõi. Ta istus kaevuraketele ja ringutas. Õhul oli veel kastene aroom ning madal päike väreles puuvõrade vahel; mets sahises omaette ja lehti kattis sametine kuma.
Ta oli eelmisel õhtul noodipabereid lähemalt uurinud. Antonio palavikulistes kritseldustes tundis ta ära „muusikalise artriidi”, selle tõve, mis loomepalangu ajal moonutab käekirja, nii et iga noodivars vahib ise suunas, noodisabad sähvivad üle mitme rea ning jooned on tõmmatud kui mõõgahoobid. See oli lühike töö. Vaid kolm-neli lehte mi-bemoll mažooris – kolm tutti akordi, seejärel bass ja alt vahetamas paari meloodiat, natuke teemaarendust sinna otsa –, aga kui Antonio jutus oli teragi tõtt, oli tema ees kümnenda sümfoonia avamäng.
Pietro ei pidanud kasutama kahte ajurakkugi mõistmaks, et juba põhimõtteliselt pidi see olema sulaselge jama. Vähemalt osaliselt. Iseenesest polnud kadunud tööde taastamises midagi ennekuulmatut. Tuli ette, et autor jättis endast maha kümme- või isegi sadakond lehekülge skitse, märkmeid ja fragmente, millest mõni võimekas muusik suutis aastatepikkuse töö järel panna kokku tervikteose. Ka Beethoveni kohta oli spekuleeritud, et küllap ta mõne kvarteti või skertso alged maha jättis. Ta mäletas, et Nottebohm oli midagi selle kohta kommenteerinud. Kuid iial ei peetud tulemust ehtsaks, olgu see kirjutatud kui tahes heal tasemel ja kui tahes hästi autori stiili jäljendades. Aga kus olid Antonio allikad? Tulla praegusel ajal lagedale taastatud teosega, mis ei toetu ühelegi allikale, oleks puhas arulagedus.
Ometi ei andnud see talle rahu. Ta oli omal ajal pidanud piisavalt heliteoseid analüüsima, et märgata Antonio kritseldustes silmatorkavaid sarnasusi Beethoveni stiiliga. Vähemalt seniks pidi ta Montesse jääma, kuni saab selgeks, mis on tegelikult nende nootide taga.
Ta tõi toast rahakoti, võttis majaseina najalt ühe sinna toetatud jalgratastest – Bersaglieri’de igivana must kokkukäiv Bianchi sinna hiljem lisatud logiseva pakiraamiga – ning ajas selle käekõrval aiaväravani. „Lähen postkontorisse,” ütles ta Antoniole, kes seisis uksel, käed rinnal risti, ja vaatas temast mööda; ühtki reaktsiooni ei järgnenud.
Enne suurele teele jõudmist keeras ta kõrvale. Ta tuli ratta seljast maha, vaatas ettevaatlikult ringi ja lasi siis ohkega puu vastu vett. Ta täheldas, et selle koha pealt oli linnale parem vaade ning mälusopist kerkisid mõned kaardil nähtud nimed – too väike kivisillutisega plats kohviku ja juuksuriga pidi olema Püha Iannuzzi väljak ning teravatipuline kellatorn kuulus seega Santa Barbato kirikule.
Ta pidas kinni kohviku juures, ostis leheputkast La Stampa ja istus koos kohviga maha seda lugema. Ta ei jõudnud kaugemale kolmandast leheküljest, sest sealtsamast, siseuudiste vahelt, vaatas talle vastu Enrico nägu.
Kohvitass vajus kolksatades lauale ja postkontor oli ununenud.
„Kuulutatud tagaotsitavaks kahtlustatuna eelmisel nädalal Roomas toimunud plahvatuse korraldamises,” teatas leht ja esitas kiretult faktid: üheksa hukkunut, 33 vigastatut, neist kolm kriitilises seisus. Võib esineda ka nende-ja-nende nimede all. Rikkalik vaevatasu kurjategija tabamiseni viivate vihjete eest…
Pietro tundis verd meelekohtadel tukslemas ja soontes pööristena tormlemas. Ta pigistas kõvasti lauaserva. Enrico Salvari oli tavaline nimi, see langes isegi kokku ühe filminäitleja omaga, kes oli just paari aasta eest mingis viletsas draamas mänginud (mille üle nad olid saanud omajagu lõõpida), aga pilt, olgugi udusevõitu, kuulus nii eksimatult tema vennale, et selle tagant kumasid läbi ka tema enda näojooned.
Õhutemperatuur oli mõne sekundiga tõusnud vähemalt viisteist kraadi ning süda näis iga löögiga hetkeks kaks korda suuremaks paisuvat. Ta ju tundis oma venda. Sõjaväelane, aga mitte kurjategija. Vaimustus relvadest, aga polnud mõrvar – seda enam, et relvad olid nende vereliinis olnud alati midagi loomulikku, millesse suhtuti lugupidamise, kuid ilma tarbetu aukartuseta. Vincenzo, ta isa, oli olnud Itaalia Politsei ohvitser ja teeninud kahekümnendate keskel Rhodosel, jõudes vanemleitnandi auastmeni ja jätkates Salvaride pikka karabinjeeride suguvõsa. Need neli aastat, vaatega Mandraki sadama kahele pronkshirvele kõrgete sammaste otsas, olid jätnud temasse kustumatu mulje ning ilmselt olekski ta jäänud Rhodosele elama, kui mitte Kreeka vastupanuliikumine poleks hakanud seal juuri ajama. Ta naasis mandrile ja elas vähest aega Amalfis, kus kohtas pikka punapäist Felicet. Meretuul, mis oli mõne aasta eest parkinud ta naha ja andnud talle hea tervise, lõikas nüüd läbi kontide ja pani ammu enne õiget aega liigesed krooniliselt valutama. Vastutahtsi kolis ta lapseootel Felicega sisemaale Beneventosse, mida mäed kaitsesid järskude tuulte eest ja kus läbivoolav jõgi pakkus mingitki aseainet Türreeni tumesinistele lainetele.
Pietrole oli öeldud, et ta sündis neliteist minutit enne Enricot (fakt, mida ta ei jätnud nende omavahelistes nääklustes kunagi ära kasutamata). Nagu esiklapselt loodeti, näitas ta kasvades end võimeka ja ambitsioonikana ning kuigi muusika polnud päris see, mida isa temalt lootis, lubati tal sellega tegeleda. Neljateistkümneselt hakkas ta sügiseti hirvejahil käima ning oli päästikuga sama otsustav kui vandlist klahvidega. Vincenzo ei varjanud kunagi heameelt nähes, kuidas Pietro suutis juba poisina kõmmutada savitaldrikuid nagu vilunud linnukütt, ja kuigi Pietro tegi vihjeid konservatooriumile, ennustas isa, et tema süda otsustab teisiti. Tema venna puhul polnud valikus kahtlustki: seitsmeteistkümneselt astus ta sõjakooli eesmärgiga pühendada sellele oma tulevik, kuigi isa oli lootnud mereväeakadeemiale, mis oleks toonud mälestused Mandrakist talle tajutavasse lähedusse. Kuid nüüd töötas vend kusagil staabis laua taga – sugulaste arvates oli see auväärsemgi koht – ja sai enda sõnul merd nuusutada ainult Napolisse puhkusele sõites.
Järelikult oli see kõik eksitus. See ei saanud olla eksitus, sest La Stampa ei trükkinud mingit jama. Ta helistab vennale ja küsib, kas ta nalja tahab kuulda, aga kui Enrico oli teinud seda, mida ta ei saanud olla teinud, siis kuulatakse telefoni pealt ja tullakse tema jälile. Ta lasi mündid automaati, valis numbri ja loendas kutsetoone. Viis, kuus, seitse… siis toru tõstmise klõpsatus.
„Ciao,” ütles meeshääl summutatult.
„Rico?”
Pikk sahisev vaikus traatides tema ja Milano vahel, kuni hääl end teisel pool lõpuks omaks tunnistas.
„Hei, vennas. Ma olin juba ära minemas. Mul on kiire.”
„Minemas kuhu? Kuula, stronzo… Millega sa oled hakkama saanud, mida ma pean lehest sinu kohta lugema?”
Enrico üritas alguses tagasi ajada, aga pidi mingi hetk taipama, et see vennaga läbi ei lähe, sest ütles kuivalt: „Ma ei saa sellest praegu rääkida. Ja ära usu kõike, mida kirjutatakse.”
„Siin pole asi uskumises, sinu näopilt ja… See ju on sinu näopilt ikka? Sa emale ei mõtle üldse või, ta ei ela seda üle.”
„Ma võtan sinuga ise ühendust.”
„Oota!” hüüdis Pietro. „Ma ei ole ju Averones. Ma annan sulle oma aadressi ja numbri, saad teinekord helistada ja teate jätta.”
Ta luges need talle märkmikust ette, juhendades, kuidas Antonio maja leida.
„Monte dell’Angelo?” küsis vend. „Kaua sa seal oled?”
„Ma ei tea veel, võib-olla nädala, võib-olla vähem.”
Järgnes paus, aga Enrico ei pannud toru ära.
„Vennas,”
