ja ütles siis mõneti vabandust paluval häälel:
“Loodan, et te polnud šokeeritud sellest, mida me just äsja rääkisime. Mõtlesin pärastpoole, et see polnud just vestlus, mis oleks pidanud daami ees toimuma.”
“Teil ei tarvitse millegi pärast muretseda, mida te minu ees ütlete,” kinnitas Dorinda.
“Ma arvan, tegelikult püüdsime teile edasi anda, et Maximus Kirby on väga erakordne inimene. Järelikult ootavad kõik, et ka tema valitud naine oleks erakordne.”
Dorinda vaikis hetke ja küsis siis aeglaselt:
“Kas te vihjate, doktor, et teie arvates leedi Lettice, niipalju kui te teda olete näinud, ei ole tema jaoks õige naine?”
Dr Johnson ei vastanud otsekohe. Siis kostis ta pikkamisi:
“Ma ei tee mingeid avaldusi ega paku mingit kriitikat, miss Hyde. Leedi Lettice on kaunimaid tütarlapsi, keda ma oma elus iganes olen näinud – võib-olla isegi kõige kaunim –, kuid ma pean endalt paratamatult küsima: mida veel on tal Max Kõikvõimsale pakkuda!”
Kolmas peatükk
“Leedi Ansoni tervitused, ja kuna Tema Leedilik Kõrgus ei ole piisavalt terve, et leedi Lettice Burne’i külastada, oleks ta väga tänulik, kui Tema Leedilik Kõrgus oleks nii lahke ja külastaks teda ta vastuvõtusalongis.”
Stjuuard kordas teadet peaaegu hingetult, sest ta kartis sellest ainsatki sõna unustada.
Dorinda, kes oli raamatu käest pannud, et teda kuulata, naeratas.
“Palun tänage leedi Ansonit tema lahke kutse eest ja öelge talle, et õnnetuseks pole leedi Lettice Burne praegusel hetkel ise piisavalt terve, et oma kajutist lahkuda või külalisi vastu võtta.”
“Väga hea, preili.”
Stjuuard väljus kajutist ja Dorinda võttis oma raamatu jälle kätte.
See sõnumite vahetus oli toimunud peaaegu iga päev, alates ajast, kui meri rahulikumaks oli muutunud. Dorinda mõistis, et leedi Anson püüdis anda endast parima, et võimekaks saatjadaamiks olla, hoolimata faktist, et ta ise oli teovõimetuks muutunud juba nende teekonna algusest peale.
Ei tulnud kõne allagi, et Letty praegusel hetkel kellegagi kohtuks, välja arvatud õde Teresa.
Letty polnud üksnes füüsiliselt haige, mis oli tingitud mere tormisusest, vaid ta oli ka väga suures vaimses madalseisus kodunt lahkumise tõttu ning kombinatsioon niihästi vaimsest kui füüsilisest ängistusest oli jätnud ta kokkuvarisemise seisundisse.
“Ärge püüdke teda midagi tegema sundida,” ütles dr Johnson Dorindale. “Laske tal puhata. Tema enesetunne paraneb, kui me jõuame päikesepaistesse.”
Ta rääkis nii, nagu oleks päike imerohi kõikide haiguste puhul, kuid Dorinda mõtles skeptiliselt, kas kliima võib Letty seisundit kuidagi mõjutada.
Sellegipoolest oli ta siiralt tänulik õde Teresale, et ta Lettyt nii efektiivselt oli põetanud. Ta oli isegi kindlustanud, et Dorindat äratati harva rohkem kui kord või paar öö jooksul.
Dorinda ise oli õnnelik, niikaua kui ta võis lugeda.
Nüüd, kui nad rahulikematesse vetesse olid jõudnud, tegeles ta kehalise treeninguga varahommikuti, kui tekil oli veel vähe inimesi. Välja arvatud muidugi tulised tervisefanaatikud, kes olid täis kindlameelsust sammuda sada korda ümber teki vähemalt kaks korda päevas.
Enamik inimestest pardal, nagu Dorinda märkas, oli üsna igav.
Siin oli kautšukiplantaatoreid ja nende naisi, kes sõitsid Malaiasse esmakordselt, Inglismaalt lahkunud ametnikke, kes suundusid oma uutele ametipostidele Ida-India kompaniis, ja rohkesti ärimehi, kes veetsid suurema osa päeva- ja öötundidest suitsetamissalongi baaris istudes.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
