ärkus
1975. aastal Camargue’i külastades olin selle metsikust ilust vaimustatud ja lummatud, kuid nagu paljud teisedki, panin pahaks riisikasvatajate sissetungi.
Camargue’is kasvatatakse aastas üle 800 000 tsentneri riisi, ja aasta-aastalt see kogus suureneb.
Ennustatakse, et kümne aasta pärast on Camargue täiesti üles haritud ning maailm on kaotanud midagi väga ainulaadset ja imelist.
Praegu on aga sealne steppide, roostike, järvede ja tiikidega metsik loodus imeilus. See on flamingode, luikede, härgade ja valgete hobuste kuningriik. Inimkäest on rikkumata üle 86 000 aakri, mis teeb peaaegu poole Camargue’ist.
Loodetavasti õnnestus mul selle jutustusega edasi anda kas või osagi selle maanurga lummavast, salapärasest ja metsikust ilust.
1. peatükk 1899
“Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt, beau-pére!” hüüatas Valda.
“Mõtlen küll!” vastas Merlimonti krahv. “Arutasime seda põhjalikult sinu emaga, Valda, ja otsustasime, et sul on aeg abielluda.”
Valda oigas mõttes ja ütles kindlalt: “Beau-pére, mul pole kavaski abielluda teiste poolt väljavalitud mehega. Senini pole ma kohanud ühtki meest, kes oleks mind tõeliselt huvitanud. Kui abiellun, siis armastuse pärast!”
Rääkides vaatas Valda kasuisale trotslikult otsa. Praegu oli ta välimus isegi silmatorkavam kui harilikult.
Valda oli ebatavaliselt ilus – polnud ime, et ta ema ja kasuisa olid ta tuleviku pärast mures.
Peale selle tõsiasja, et Valdal oli Vienne’is nii armastatud sügavpunased juuksed, olid tal ka inglanna sinisilmad ja mustad ripsmed, mille kohta ta isa oli kunagi väitnud, et ta on pärinud need mõnelt tundmatult iiri esivanemalt.
“Üks on kindel,” mõtles krahv Valdat vaadates. “Päris kindlasti pole tal prantslanna välimus.” Ja nagu ta teadis, polnud prantslased Valdat Pariisis kohates talle komplimentide tegemisega kitsid olnud.
Kuid nagu poleks sellest veel küllalt, et loodus oli Valdat kauni näolapi, saleda ja nõtke keha ning särava mõistusega õnnistanud, oli ta ka rikas.
Valda isa oli pärandanud oma ainsale järeltulijale märkimisväärse varanduse, ja krahv, kes oli üliettevaatlik ja piinlikult täpne mees, ei muretsenud ilmaasjata kasutütre tuleviku pärast.
“Valda, tead sama hästi kui minagi,” ütles ta, “et Prantsusmaal on tavaks korraldatud abielud.”
“Sel juhul ei abiellu ma prantslasega!” ütles Valda teravalt.
“Ära arvagi, et Inglismaal käivad asjad teistmoodi,” jätkas krahv, kui Valda vaikis. “Inglise pärijannad abielluvad alati mõne lugupeetud aristokraadiga, kellel on tiitel, kuid raske oma maavaldust majandada.”
“Kas tõesti pole maailmas ühtki paika, kus abielu sõlmimisel peetaks tähtsaks eelkõige armastust?” küsis Valda.
Valda hääl oli nukker ning krahvi pilk mahenes. Ta vastas: “Iga inimene otsib armastust, Valda. Enamikul juhtudel avastavad samasuguse maitse ja huvidega mees ja naine pärast abiellumist pikapeale, et on teineteisesse sügavalt armunud.”
“Sina armusid emasse enne abiellumist,” rõhutas Valda.
“Tõsi,” vastas krahv. “Kuid su ema oli lesk, mitte kaheksateistkümneaastane neiu, kes ei tea isegi, mida tahab.”
“Miks sa nii arvad?” küsis Valda. Neiu trots oli tagasi.
Krahv naeratas.
“Sind on kõrgseltskonna reeglite kohaselt kasvatatud,” ütles ta. “Ja kuigi oled üksjagu reisinud, pole sa kunagi midagi ise teinud.”
“See pole minu süü!” vaidles Valda.
“Ma ei tahagi öelda, et see on sinu süü,” vastas krahv. “Tõtt-öelda pean seda ülimalt mõistlikuks. Kuid fakt jääb faktiks – sa pole kunagi ilma ema nõuandeta isegi kleiti valinud. Sa pole kunagi saatjaskonnata Pariisi sõitnud. Vaevalt, et sa sinna üksi teed leiaksid. Kas sa tõesti arvad, et kõike seda arvestades suudad sa endale valida mehe, kellega veedad koos kogu elu?”
“Kui jätan otsustusõiguse sulle, kuidas saad sa kindlalt teada, et me tõepoolest omavahel sobime?” küsis Valda. “Mis siis, kui vihkan teda südamest?”
“Sel juhul ei sunni ma sind temaga abielluma, ükskõik kui kaugele pulmade ettevalmistused ka on jõudnud,” vastas krahv. “Kuna ma sind nii hästi tunnen ja armastan, Valda, luban, et otsin sulle mehe, kes vastab kõigile su nõudmistele.”
“Ma ei usu, et oleks eriti palju vabu täiuslikkuse kehastusi, kes ootavad pikisilmi, millal ma nende käte vahele langen,” ironiseeris Valda. “Kui nad on nii harukordsed, miks pole nad seni abiellunud?”
Krahv ohkas.
“Valda, oled arukas tüdruk. Ma ei hakka sulle valetama, et aadlik, kelle ma sinu jaoks välja valin, huvitub sinust, mitte su varandusest. Samal ajal oled sa aga väga ilus ja arvan, et sinusse ei armuks ainult kivist südamega mees.”
“Aga mis siis… kui ta ei armu!” küsis Valda vaevukuuldavalt.
Ta mõtles, et peaaegu igal abielus prantslasel on lisaks abikaasale ka armuke.
Valda kasuisa ja ema oleksid surmani ehmunud teada saades, kui palju Valda tegelikult nende tuttavate ja sõprade intriigidest ja armulugudest teab.
Kuid teenijad ja isegi krahvinnad olid laste juuresolekul alati neist vabalt lobisenud, justkui oleksid need kurdid, ja kuna Valda vältis hoolikalt täiskasvanuile kahtlustamiseks alust andmast, oli tal vaba voli nende keelepeksu pealtkuulamiseks.
Merlimonti krahvi ja ta kaunitarist inglannast naise Pariisi maja ja mitmed maamõisad üle terve Prantsusmaa olid alati täis külasolevaid kõrgseltskonda kuuluvaid elurõõmsaid, elukogenud ja säravaid isiksusi.
Terve päeva pidi Valda vaikselt ülakorruse õppetoas püsima, kuid kell viis õhtul lubati tal külaliste juurde alla salongi tulla.
Londonis jõi Valda sel ajal emaga kahekesi teed, kuid Prantsusmaal kogunesid daamid siis tikkimistöödega salongi ja peksid keelt.
Tervitanud üleolevalt Valdat, pöördusid nad tagasi vürtsika klatši juurde, mille neiu sisenemine oli katkestanud.
Valda kuulas ja pani nii mõndagi kõrva taha.
“Markiil on uus cher ami. Markii on šarmantne mees ja hoolitsev abikaasa, kuid madame Boyer on nii igav! Madame pidas teda oma eraomandiks, kuni markii hakkas mujal ringi vaatama.”
“Olete kuulnud, et Rougementi krahv tuli ühel ööl ootamatult koju ja sattus raevu, leides oma naise Pierre’iga kahekesi? Seni ei pidanud keegi krahvi armukadedaks. Ehk saab ta nüüd aru, milliseid kannatusi ta ise teistele meestele põhjustas.”
“Nägin eelmisel nädalal Jacki. Ta oli koos ühe Folies-Bergéres’st pärit imekauni olendiga. Ta on tolle Rue St. Honoré’l stiilselt sisse seadnud ning muuhulgas kinkinud talle tõlla ja hoburakendi, mida kadestab terve Pariis. Mis tal viga – ta saab seda endale lubada!”
Esiotsa tundus sedasorti info Valdale tähtsusetu, kuid ajapikku asetusid need lood nagu piltmõistatuse tükid oma kohale. Koos raamatutest loetuga andsid need talle selge pildi kõrgseltskonna elust.
Ema
