fotonäitusel esineda.
Ta polnud sellest unistusest emale ja kasuisale sõnagi rääkinud, kuid mõte oli kindlalt ta ajju juurdunud. Nüüd mõtles ta, et sedalaadi tunnustus tuleks talle kasuks ning tema arusaamu abielust võetakse võib-olla tõsisemalt.
Siis meenusid Valdale kasuisa valdustes peatuvad mustlased.
Igal aastal samal ajal rändasid mustlased Saintes-Maries-de-la-Meri, kus kahekümne neljandal mail toimusid suured pidustused mustlaste kaitsepühaku Püha Saara auks.
Valdat paelus mustlaste värvikus ja igal aastal külastas ta toatüdruku või guvernandi saatel kasuisa heinamaadel asuvat mustlaslaagrit.
Ta imetles nende värvikirevaid vankreid, maalilist välimust ning mustapäiseid ja tumedasilmseid lapsi.
Kogu Provence oli mustlaste festivalist elevil, samal ajal suhtusid kohalikud elanikud kahtlustavalt caraque’idesse, nagu siinkandis mustlasi nimetati.
Sageli kaebasid krahvi rentnikud mustlaste rände järel kadunud sulgloomade või kurja silmaga kaetatud koduloomade pärast.
Kuid enamasti võeti mustlased heatujuliselt vastu ning noored tüdrukud kiirustasid nende laagrisse, et lasta endale ennustada või osta neile meeldiva mehe tähelepanu paelumiseks armurohtu.
“Homme pildistan mustlasi,” mõtles Valda. “Neist tulevad kaunid ülesvõtted!”
Valda soovis, et saaks pildistada mustlaste Saintes-Maries-de-la-Meri tseremooniat. Talle oli räägitud, et mustlastest palverändurid magavad öö iidse kiriku maa-aluses kabelis, uskudes, et saavad tänu sellele suure õnnistuse osaliseks.
“Vaat need oleksid alles originaalsed fotod!” mõtles Valda. Äkki neiu tardus.
Talle tuli üks mõte. See oli nii revolutsiooniline ja ebatavaline, et Valdal jäi hetkeks hing kinni.
Ta vaatas fotoaparaati, tõusis ja läks tagasi akna alla.
Ta vaatas lossiakna all laiuva kuuvalgusest ülekallatud maastiku hääletut ilu.
“Just seda ma teen,” ütles ta valjult. “Olen oma isa tütar ja ei karda.”
Valdale tundus, et tema sõnadele ei tule mingit vastust. Siis kuulis ta kauguses öökulli huiget.
“Nad otsivad kaaslast,” mõtles Valda. “See on öökulli armuhüüd.”
Kuna lossi ümbruses elas palju öökulle, oli Valda neid tihti kuulnud, kuid praegu näis see ainult talle mõeldud jumala märguandena.
Öökull laulis armastuslaulu! Keegi ei sundinud teda seda tegema. Ta oli vaba, samuti ka talle vastav öökull – too võis nii vastata kui ka vaikida.
“Just seda ma tahan,” mõtles Valda. “Olla kositud ja armastatud, kuid mitte mu raha pärast. Kui ma ei võitle vabaduse eest ise endale abikaasa valida, korraldavad teised terve mu elu.”
Neiu ohkas.
“Kui ma ka eksin, on see minu viga, mitte kellegi teise,” mõtles ta. “Ükskõik, mida beau-pére ka ei ütleks, tean, et see on kaasasündinud instinkt, mis paneb mind ihkama abikaasat, kes armastab mind minu enda, mitte mu raha pärast.”
Küsimus oli ainult selles, kas tal jätkub julgust maha jätta oma turvaline ja mugav vangitorn.
Valda mõtles isale, kes uuris tundmatuid maid ning talus ebamugavusi ja ohte hoolimata sellest, et lõpuks maksis see talle elu.
“Just sedamoodi oleks papa tahtnud surra,” mõtles Valda. “Ta vihkas käed rüpes kodus istumist ja raha tuulde heitmist.”
Kuid kuna tema oli aga naissoost, siis just sellist elu temalt oodati.
Kui ta oleks poiss, käiks ta isa jälgedes ja rändaks maailmas ringi, et ta on aga tüdruk, ootab teda kuldne puur, mille võti on kasuisa valitud kosilase käes.
“Kuidas saaksin ma sellistes tingimustes õnnelik olla?” küsis Valda endalt.
Jälle kuulis ta öökullide huikeid. Seekord kostsid need lähemalt.
Valda tõstis pilgu tähistaeva poole.
“Kusagil,” mõtles ta, “paistavad nad mehele, kes ühel päeval hakkab mind tahtma sama palju kui mina teda; mehe peale, kes on määratud mulle aegade algusest saati.”
“Kuid kui ma siin ootan,” mõtles Valda edasi, “leiab ta mu alles siis, kui on liiga hilja ja olen juba kellegi teisega abielus, ning meil pole teist võimalust teineteisele kuuluda kui salaja.”
Selle mõtte juures Valda võpatas. Isegi siis, kui ainult üks osaline on abielus, tundus salaarmulugu räpane ja ebameeldiv.
Ja mida selline armulugu talle peale aja surnukslöömise annaks? Hoburakendi ballile sõitmiseks? Mehe, kelle peale teised naised oleksid armukadedad? Mehe, kes muneb nagu kägu võõrasse pessa?
“Ma ei taluks seda! See oleks kohutav!” hüüdis Valda öhe.
Siis meenus talle taas fotoaparaat ja mustlaslaager metsatuka taga. Kui tihti oli ta seal näinud nende kaunilt värvitud vankreid!
Valda tundis mustlaste vastu siirast huvi ja oli lugenud kasuisa vanu raamatuid mustlaste rännakutest oma Aasia sünnikodust lahkumisest saati.
Kuna neid kardeti, oli neid kõigis Euroopa maades halvasti vastu võetud ja taga kiusatud. Et mustlased uskusid nõidusesse, peeti neid paganateks.
Ometi oli mustlaste palverännak Saintes-Maries-de-la-Meri seotud just ristiusuga. Kirik, kus mustlased öösel magasid, oli pühitsetud ning tõrvikute rongkäigul kandsid nad pühakute pilte.
“Pean seda oma silmaga nägema!” mõtles Valda.
Ajapikku hakkas see mõte temas üha rohkem juurduma.
Mustlastega Saintes-Maries-de-la-Meri minek oleks tõhus vastus kasuisa süüdistusele, et ta ei leiaks omapäi teed Pariisi.
Neiu arvestas, et rännakul läbi Camargue’i ei õnnestu tal pildistada mitte ainult mustlasi, vaid ka kogu Provence’is kuulsaid kauneid pika laka ja lehviva sabaga valgeid metshobuseid.
Valda oli kindel, et neid fotosid imetlevad ja hindavad kõik, kes räägivad Camargue’i hobustest peaaegu sellise hardusega, nagu oleksid need pärit teiselt planeedilt.
Loomulikult oli Valda taltsaid Camargue’i hobuseid näinud. Tema kasuisalgi oli üks selline. Kuid kunagi polnud ta näinud lagendikel, liivaluidetel ja steppides kappavaid metshobuseid.
“Nad on nii ilusad,” oli keegi kunagi Valdale öelnud, “nagu ratsutaksid neil jumalad!”
“Naasen fotodega neist,” ütles Valda endale. “Beau-pére saab siis aru, et mul on enamat kui kena näolapp ning ma pole tüdruk, kes laseks end sõna lausumata mehele panna. Tõestan talle, et ma pole mitte ainult võimeline ise enda eest hoolitsema, vaid suudan ka midagi üldkasulikku korda saata.”
Valda vilistas vaikselt.
“Võib-olla pannakse mu fotod Pariisis näitusel välja. Võib-olla saan nende eest isegi kuldmedali!” mõtles ta.
Neiu
