seisis ühe puu varjus teistest rikkalikumalt kaunistatud ja pilkupüüdvam vanker.
Valda teadis, et see on phuri dai – hõimupealiku naissoost kaasvalitseja vanker.
Tavaliselt oli phuri dai eakas naine, eelmise vatafi ema või abikaasa. Tal oli naiste ja laste hulgas suur võim ning ta kuulus vanemate nõukokku.
Mõnikord nimetati phuri dai’d ka bibi’ks – tädiks, suguharu vanemat meest aga kako’ks – onuks.
Delgaadide phuri dai istus vankri trepil. Valdat nähes naeratas ta laialt.
Neiu mõtles, et erkpunase seeliku, tikitud pluusi, õlgadele heidetud narmastega rätiku ja ikka veel ronkmustade juustega vana naine annab igas mõttes kuninganna mõõdu välja.
Kuna kalderašid olid osavad sepad ja armastasid ehteid, kandis nende phuri dai neid silmatorkavalt palju.
Vana naise randmete ja pahkluude ümber oli hulgaliselt käevõrusid, mis iga liigutuse juures tilisesid. Osa neist olid kaunistatud kuldmüntide, osa kalliskividega, millest vähemalt osa tundusid olevat ehtsad.
Phuri dai tervitas Valdat, vabandas, et ei saa tõusta ning tänas munade ja või eest kuningannalikult graatsilise ja väärika peanoogutusega.
Valda ilmudes olid kõik karavani naised oma tegemised sinnapaika jätnud ning vahtisid teda imetluse ja uudishimuga.
Lapsed olid kogunenud tallipoisi ümber ja esitasid talle üksteise võidu küsimusi, kuid kuna Valda rääkis phuri dai’ga, ei üritanud keegi kuuldekaugusesse tulla.
“Kas lähete Saintes-Maries-de-la-Meri?” küsis Valda.
“Seda küll. Arvan, et see palverännak jääb mulle viimaseks,” sõnas phuri dai. “Olen vanaks jäänud, m’mselle, ning oleme siiajõudmiseks maha käinud pika tee.”
“Tuleme Normandiast,” selgitas vataf.
“Pikk tee tõesti,” nõustus Valda.
“Noored naised tahavad pühamus palvetada ja öö krüptis veeta,” selgitas vataf. “Nad usuvad, et see toob neile järgmiseks aastaks õnne ning õnnistab nende sündinud ja veel sündimata lapsi.”
“Minu jaoks oli tee liiga pikk,” sõnas phuri dai nukralt.
“Naised kaeblevad kõige üle, mida nad tegema peavad,” ütles vataf. “Kuid ka mina tahan Püha Saara rüüd puudutada.”
Saintes-Maries-de-la-Meri pühaku kohta oli liikvel mitu versiooni, kuid Valda eelistas delgaadidelt kuuldud lugu.
Mustlased uskusid, et oli kaks Saarat – üks katoliiklastele, teine mustlastele. Üks Saara oli kolme üle mere tulnud ja Saintes-Maries-de-la-Meris maabunud Maarja – Maarja Saloome, Maarja Jaakobuse ja Maarja Magdaleena – teenijanna.
See Saara oli maetud maa-alusesse kabelisse, kuid ta polnud pühak.
Teine Saara – kali – kuulus Rhône’i kallastel elavasse gitane hõimu ja oli merekaldal kolmel paadiga saabunud Maarjatel vastas.
See Saara oli hõimupealiku tütar. “Kali” tähendab mustlaskeeli “musta naist”, niisiis pidi ta olema egiptlanna või väga tõmmu nahaga.
Must Saara oli saanud nägemuse Jeesuse surma oma silmaga näinud pühakute saabumisest.
Rannale jõudes oli kolme Maarja paat peaaegu ääretasa vett täis ja ähvardas põhja minna. Saara heitis oma mantli lainepiirile ja aitas pühakud maale.
Maarjad ristisid Saara ning jutlustasid Jeesusest mustlaste ja gadjé’de hulgas, Saarast sai aga pärast surma Must Neitsi.
Aja möödudes said kaks Saarat mustlaste jaoks üheks.
Valda vaikis ja mõtles Saaradele. Kuna phuri dai midagi ei öelnud, jätkas neiu:
“Tahan teilt üht teenet paluda.”
“Kui selle täitmine on minu võimuses, m’mselle, olen teie käsutuses,” vastas vataf.
“Minu sõbranna tahab väga Saintes-Maries-de-la-Meri minna,” ütles Valda. “Ja kuna ta tahab mustlasi pildistada, reisiks ta hea meelega koos teiega.”
Pärast hetkelist vaikust küsis vataf: “On ta gadjé?”
Valda teadis, et see sõna tähendab mitte-mustlast.
“Jah, ta on gadjé,” ütles ta, “kuid tunneb caraque’ide vastu siirast huvi.”
Vataf vaatas nõuküsivalt phuri dai poole, kuna palve käis naise kohta. Naistesse puutuv oli rohkem phuri dai kui vataf’i otsustada.
Enne kui phuri dai keelduda jõudis, lisas Valda kiiresti: “Loomulikult maksab mu sõbranna eelise eest teiega reisida. Ta pakub kakssada franki kohe, ja iga reispäeva eest veel viiskümmend.”
Vataf’i ilme ei muutunud, kuid Valda teadis, et pakkumine avaldas talle muljet.
Mustlaste jaoks oli kakssada franki suur raha. Sellise summa teenimine prantsuse seadustega lubatud kaasaskantavas sepikojas valmistatud toodangu müügist võtnuks üksjagu aega.
1735. aasta seadus keelas tina- ja vasksepistööga rändkaubitsemise, kui meistril puudus vastav kvalifikatsioon või viia neid parandamiseks või plateerimiseks alalisse elukohta.
Kasuisa oli Valdale selgitanud, et see seadus pidi takistama mustlastel käsitöölistena paigale jääda.
Teisalt pakkus see neile võimalust jätkata rändtinaseppade, vaskseppadena ja metalliplateerijatena töötamist, nagu nad seda alati olid teinud.
Kaasaskantavat sepikoda kaasas vedades said mustlased riigist riiki rännata. Kalderašide alasi oli umbes 8 x 3 tolli suur ning lõõtsana kasutati sokunahka. Sellegipoolest oskasid mustlased sellel primitiivsel riistapuul valmistada paljusid majapidamis- ja põllutööriistu.
Pärast seda kui Valda oli maininud reisiraha, mida ta väljamõeldud sõbranna oleks nõus maksma, järgnes pikk vaikus.
Valda teadis, et mustlaspealik arvestab Saintes-Maries-de-la-Meri jäänud reisipäevi. Ükskõik, kui suur ka pakutud summa poleks, oli muretsemiseks põhjust – gadjé voorisviibimisega võis kaasneda nii mitmeidki ohte.
Pealiku mõtteid lugedes sõnas Valda kärmelt: “Luban, monsieur, et ta ei tee teile mingit tüli.”
“Kas teie sõbranna mõistab, et ta ei tohi kabelisse siseneda, kui mustlased on seal?” küsis vataf.
Valdale meenus ajaleheartikkel, milles räägiti suurest pahandusest, mis oli tõusnud, kui paar ajakirjanikku olid üritanud end mustlaste öisele jumalateenistusele smugeldada.
Krüpti võisid siseneda ainult mustlased ning Valda teadis, et nende öine jumalateenistus on ümbritsetud saladuskattega.
“Mu sõbranna saab sellest aru,” ütles neiu. “Ta ei ürita midagi keelatut pildistada ning küsib kõige jaoks teie luba.”
“Sel
