sa arvad…” alustas Romina ning vakatas.
Mees tõmbus temast eemale ja pani talle midagi pihku.
“Mine toa teise otsa, paremale, kust sind ei nähta, ja vaata ise.”
Ta vaatas, mis Merlin oli talle andnud, ning nägi binoklit. See oli pisike ja kompaktne ning sõnatult tegi Romina, nagu talle öeldi. Seistes toa kaugemas otsas tõstis ta binokli silmade juurde.
See oli ootamatult tugev, lausa fantastiliselt, ning ta vaatas üle jõe, leides esimese asjana 600 jala kõrguse torni, mis ehitati hiljuti Niiluse teisele kaldale, nagu ta oli reisiraamatutest teada saanud.
“Seal on oivaline restoran,” oli ta lugenud, “mis kujutab endast suurt turismimagnetit.”
Aknad torni tipus paistsid päikese käes sädelevat, kuid see oli kõik. Ta oli justkui näinud klaasi taga inimesi, kuid ta polnud selles kindel.
“Mida ma peaksin nägema?” küsis ta, võttes binokli silmade eest ja andes selle tagasi Merlinile.
“Võib-olla ma eksin,” sõnas mees, “see võib olla vaid minu ettekujutus – päike torni klaasidel nagu tavaliselt – , kuid mulle jäi mulje, et keegi vaatas meid sealt.”
“Miks peaks keegi seda tegema?” küsis Romina. Ta ei suutnud loobuda mõttest, et Merlin on ülemäära dramaatiline.
“Muidugi võin ma eksida,” ütles ta, “kuid midagi ei tohi jätta juhuse hooleks.”
“Ning sa arvad, et minu suudlemine kaotab riski?” ütles Romina. “Minu meelest oli see võrdlemisi põhjendamatu ja liigne tegu.”
“Ma kinnitan sulle, et pidasin seda vajalikuks,” ütles Merlin pisut kannatamatult, nagu tüütaksid teda Romina moraalsed kaalutlused. “Niisugustel inimestel, nagu me peame endast kujutama, oleks ebaloomulik istuda ja tõsist juttu ajada.”
“Hästi, kuidas arvad,” ütles Romina. “Kuid mulle meeldiks, kui sa rohkem enam nii ei teeks – mulle tõesti ei meeldi tegelda imelike meestega.”
Ta pani oma häälde kogu põlguse.
Selle asemel, et häbeneda, viskas Merlin pea kuklasse ja naeris.
“Minu meelest ei ole siin midagi naljakat,” ütles Romina.
“Sina oled,” sõnas mees, “sa püüad olla nii väärikas ja hävitav, aga ise näed välja seitsmeteistaastasena ning oled oma naeruväärses riietuses nagu haldjas jõulukuusel!”
“Ära naera minu üle!” ütles Romina jalgu trampides. “Mulle ei meeldi see ning nagu sa tead, on meil palju tähtsamaid asju, millest rääkida.”
Kõneldes vaatas Romina närviliselt ringi.
“Kas siin on tõesti turvaline rääkida?” küsis ta kahtlevalt.
“On küll,” ütles Merlin. “Ma laenasin Paulilt veel midagi. Selle mänguasja, mida tahtsin sulle näidata, kuid sa ütlesid, et see ei paku sulle huvi.”
Ta võttis välja väikese karbi, millel oli justkui kompass.
“Mis see on?” küsis Romina.
“Miski, mida ma olen kaua aega saada tahtnud,” vastas Merlin, “ning ma kardan, et olen selle Paulilt häbitult varastanud, kuid ta ei kasuta seda ning ma mõtlesin, et mul on seda rohkem vaja kui temal.”
“Mida sellega tehakse?” küsis Romina.
“See näitab, kas siin on mikrofoni. Mulle on räägitud, et venelased ja jaapanlased kasutavad selliseid, kuid ma ei ole kunagi varem seda näinud.”
Ta vajutas nupule ning karbil asuv nõel värises ja liikus ainult selles suunas, kuhu Merlin oli selle avanud.
“Kui selles toas oleks mikrofon,” ütles Merlin, “tõmbuks magnet sinna suunda.”
“Kui nutikas!” märkis Romina, kes oli kõigele vaatamata huvitatud.
“Nüüd helistame, et sulle hommikusöök toodaks,” ütles Merlin. “Kas võtaksid ehk rõdul sensuaalselt istet?”
“Ma annan oma parima ja loodan, et see ei ole sinu jaoks eriti naljakas,” ütles Romina ning pahandas, nähes meest väikest huultevärelust alla surumas.
Niigi on paha temaga koos olla, mõtles Romina, ja lisaks veel pidi ta vihastama tema käitumise üle mitmes üsna tavalises olukorras. Mõttes koostas ta mehe kohta hävitava raporti, mille annab koju jõudes kindralile.
Seejärel, olles end rõdutoolil välja sirutanud, silmad kinni, õnnestus tal mehega enne hommikusöögi saabumist mitte rääkida.
“Mida me täna teeme?” küsis ta, võttes lonksu värskeltpressitud apelsinimahla, mis oli looduslikult magus ning nägi välja nagu klaas päikesepaistet.
“Kõigepealt tuleks minna vaatamisväärsustega tutvuma,” vastas Merlin reipal toonil, millest Romina sai aru, et ta on juba kõik kavandanud ja ära planeerinud. “Sa peaksid kangesti tahtma Tutanhamoni ehteid näha. Selline asi ilmselt huvitab preili Faye’d. Ning ma arvan, et seejärel on ainus võimalus sõita päris avalikult sinna, kust Chris viimati kirjutas.”
“Mida? Kas see ei anna meid neile välja?” küsis Romina.
“Ma ei usu,” vastas Merlin. “Ma räägin giidile ja autojuhile, et üks ajakirjanik aitas minu ööklubisid tutvustada ning ma tahan temaga jälle kokku saada. Oleks võrdlemisi mõttetu end maskeerida ning püüda niiviisi sinna jõuda. Nad võivad olla sellega arvestanud, et just nii tehaksegi.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
