style="font-size:15px;"> Ta poleks suutnud rohkem elevust tekitada, kui oleks pommi keset tuba visanud.
Proua Lonsdale oli sellest mõttest kohutatud ja väljendas seda vastavate sõnadega.
Vaidlus jätkus terve lõunaaja.
Voodisse minnes oli Mavina veel kindlam kui päeval, et ta Indiasse läheb.
Isa ja emaga koju tulles oli ta alles laps olnud.
India oli siiski ta meeltes nii elav, nagu oleks see olnud eile.
Maa ilu, värvid, päikesepaiste, naeratavad näod, mida ta mäletas, olid ikka veel tema unenägudes alles.
“Ma lähen Indiasse!” ütles ta endale.
Ta tundis, et isa kiidab tema otsuse heaks.
“Ma ei saa siia jääda, isa,” ütles ta, justkui oleks isa tema kõrval, ”ja mul ei ole midagi teha. Olen üsna kindel, et kui tädi Lucy mind maale viib, olen lihtsalt üks kätepaar majapidamises ja mulle ei maksta selle eest.”
Ta arvas, et võiks ehk Indias lapsi õpetada.
Tädi oli vihjanud, et ta peab aastaid ootama, enne kui keegi ta Inglismaal tööle võtab.
Igatahes praegu saab ta oma reisi eest maksta.
Ta rändaks läbi maa, mida tema isa oli nii kaua armastanud ja teeninud, kuni leiaks isa haua.
Ta arvas, et see võib olla kaugel põhjas.
Kuigi onu oli palunud sõjaministeeriumist üksikasju, poldud seal vastutulelikud.
Mavina läks magama, korrates ikka ja jälle: “India, India.”
Üllatuseta nägi ta unes, et oli taas seal ning päike paistis säravalt.
Ta ei olnud end pikka aega nii õnnelikuna tundnud.
Hommiku saabudes nägi Mavina, et tädi oli varakult välja läinud.
Ta kasutas võimalust, et ka ise sedasama teha.
Mavina teadis, et laevad väljuvad Tilbury sadamasilla äärest, sest käis isa teele saatmas, kui too pärast ema surma Indiasse tagasi sõitis.
Tee viis teda linna Peninsular and Oriental laevaliini broneerimiskontorisse. Ta sõitis osa teest bussiga, mis väljus Hyde Parki nurgalt.
Siis pidi ta ümber istuma.
Mavina pidi ootama, kuni tema ees seisvat kolme-nelja inimest teenindati.
Lõpuks sai ta küsida, millal väljub järgmine aurik Indiasse.
“Ülehomme,” vastas ametnik leti taga üsna hooletult.
Mavina kena nägu nähes muutis ta tooni: “Kas saan teid kuidagi aidata, preili?”
“Kui laev veel täis pole,” ütles Mavina pisut närviliselt, “tahan ma sõita Calcuttasse.”
Ametnik vaatas mõnda paberit ning küsis: “Esimeses või teises klassis, preili?”
“Teises, palun,” vastas Mavina.
Ta arvas, et oleks viga kulutada liiga palju raha Inglismaalt lahkumisele.
Ta teadis, et see on nagunii kallis.
Mavina tahtis, et talle jääks küllalt raha Indias kasutamiseks, eriti kui ta kaugele loodepiirile jõuda soovis.
Tal polnud aimugi, kas see üldse võimalik oleks.
Kuid ta oli kindel, et kui isa seal tapeti, on ta ka sinna maetud.
“Kas teile sobiks laeva sees asuv kajut, preili?” küsis ametnik. “See ei ole nii kallis kui välisküljel.”
“Ma võtan odavama,” ütles Mavina.
Enne Indiasse sõitmist oli isa talle arve avanud ja tšekiraamatu andnud.
Mavinal oli tšekiraamat kaasas.
“Jätsin su arvele piisavalt raha,” oli isa öelnud, “sinu hariduse jaoks, kuni sa kooli lõpetad. Ka teenrite palgad ja muidugi raha, mille sa iga kuu toidule kulutad. Kui sul on raha juurde vaja, pead mulle sellest kirjutama. Kuid loodetavasti leiad, et olen sind rahaga piisavalt kindlustanud.”
“Olen nii kokkuhoidlik kui suudan, isa,” lubas Ma-vina.
“Tahan, et sul oleks mõistlikkuse piirides kõik olemas,” kinnitas isa talle. “Kui minu juurde Indiasse tuled, on meil piisavalt raha, et endale mõndagi lubada.”
Mavina heitis oma käed isa kaela ümber ja suudles teda, kuid mitte raha pärast, vaid sellepärast, et ta isa armastas.
Oli piin jääda üksi Inglismaale, nüüd kui ema oli surnud.
“Ma palvetan, isa,” ütles Mavina, “et aeg läheks väga kiiresti ja ma saaks jälle koos sinuga olla.”
“Ka mina hakkan päevi lugema,” vastas isa. “Mul on praegu Indias palju tegemist, kuid kui sa tuled, tahan sulle näidata selle maa ilu, mida armastan ja uhkusega kaitsen.”
Sellest, kuidas ta viimased sõnad lausus, sai Mavina aru, et isa läheb võitlema.
“Ole ettevaatlik, isa,” ütles ta. “Pea meeles, et ma vajan sind.”
“Ma ei unusta seda,” vastas kolonel Lonsdale. “Mu kallis väike tütar, pinguta koolis kõvasti, nagu ma sul palusin, ning kui me jälle koos oleme, selgitan sulle, miks see nii tähtis on.”
Mavina mõistis juba ähmaselt selle tähtsust.
Siiski ei öelnud ta seda välja, vaid suudles isa uuesti.
Ta jäi isaga P. & O. liinilaeva pardale, kuni neil, kes ei reisinud, kästi kaldale minna.
Ta oli isa uuesti suudelnud ning seisnud lehvitades kail, kuni laev aeglaselt sadamasilla äärest jõele liikus.
Mavina pöördus minekule alles siis, kui isa vaateväljast kadus ning ta läbi pisarate enam laeva ei näinud.
Isa oli korraldanud talle ööbimise tädi ja onu juures, enne kui ta kooli tagasi pidi minema.
Isa palgatud üüritõld ootas, et teda sinna viia.
Tõllas nuttis ta pisut.
Siis sisendas Mavina endale, et sõduri tütrena peab ta ka vastavalt käituma ning et aeg möödub kiirelt.
Aeg mööduski ning ta ootas isalt kirja, et võib tema juurde sõita.
Siis teataski sõjaministeeriumi ametlik teadaanne sügava kahetsusega tema onule, et kolonel Lonsdale on surnud.
Esialgu tundus Mavinale võimatu seda uskuda.
Kui ta mõistis, et see on tõsi, nuttis ta, kuni oli täiesti kurnatud.
Kuidas oli see võimalik, et ta on kaotanud nii isa kui ema?
Ta
