prantsuse keeles: “Ei, siin pole ühtki meest ja teil pole õigust siia tulla. See on konsul Nannk Osmani eramaja.”
Kaks meest vahetas pilke.
Üks neist vastas Nadinale samas keeles: “Pole tõsi, mademoiselle. Me oleme kindlad, et mees tuli just siia.”
“Ma ei tea, kellest te räägite,” raius Nadina, “aga kui te siin veel kaua omavoliliselt viibite, kutsun valvurid. Nad on kuuldekauguses ja tulevad kohe majast välja, kui ma kutsun.”
Ta märkas meeste silmis värelust ja teadis, et nood ei taha mingil juhul türgi valvuritega tegemist teha.
Valvurid sattunuks kindlasti raevu, kui oleksid loata aeda sisenejatest kuulnud.
“Minge ära,” palus Nadina, “ja tehke seda vaikselt, sest muidu äratate lapse, kes on konsuli au ja uhkus.”
Mehed ei liigatanudki, ent üks neist piilus ringi ja kiikas põõsastesse.
Teine pööras pilgu supelmajakese poole, kuhu inglane oli lipsanud.
Nadina taipas, et peab aega võitma.
“Öelge mulle,” lausus ta, “kas mees, keda te otsite, ujus?”
“Just-just!” kostis üks venelastest. “Ujus küll. Kas nägite teda?”
“Mulle tundub, et nägin veidi aja eest kedagi siit mööda ujumas,” luiskas Nadina. “Ta liikus väga kiiresti.”
“Kuhu ta läks?”
Nadina tõusis aeglaselt, kõndis lapsega aeglaselt maabumiskohale ja näitas näpuga Konstantinoopoli poole.
Kaks venelast hakkas sosistama.
Nadina naasis aeglaselt tooli juurde ja istus.
Selsamal momendil tegi üks mees äkilise liigutuse vasakul oleva majakese poole.
Nadina karjatas.
“Ei, te ei tohi sinna minna!” hoiatas ta. “See on keelatud!”
Venelane vahtis teda nagu mingisugust tüütut naist ja astus uksest sisse.
Nadina hoidis hinge kinni ja palvetas mõttes, et inglane on peitu pugenud.
Ent venelast tabas toas üllatus.
Patju täis kuhjatud diivanil lamas ülisuur türklane, seljas hommikumantel ning jalas puhvis pantaloonid.
Türklase peas oli punane tuttmüts ja tema kõrval vedeles piip.
Ta magas, nägu padja sees ja käsi lõual, justkui tahaks oma pead varjata.
Teda polnud lihtne märgata, sest ribikardinad olid akende ette tõmmatud.
Türklane norskas, nii et väike tuba kajas.
Venelane jäi seisma ja teda jõllitama, kuni taipas, et on teinud vea.
Seejärel naasis ta mööda tuldud teed välja.
Teine venelane polnud sammugi astunud, vaid seisis Nadina kõrval.
Majast väljuv mees raputas pead.
Nad kiirustasid sõnatult lootsiku poole ja andsid käsu, mispeale aerumehed sõudsid merele.
Nad ei liikunud näidatud suunas, vaid pöörasid paadi ümber ja naasid Mustale merele.
Nadina tundis suurt kergendust, mis tahtis ta lausa jõuetuks muuta.
Ta teadis täpselt, mis võinuks juhtuda, kui venelased oleksid tagaaetava leidnud.
Too oleks lootsikusse lohistatud ja kaasa võetud, et teda hiljem kahtlemata üle kuulata ja piinata.
Nadina oli tundmatu mehe napilt päästnud.
Et venelane ei lausunud sõnagi, siis polnud Nadinal aimugi, mille too oli väikesest majast leidnud, kas inglane oli peitu pugenud või suutnud tagaajajaid ninapidi vedada.
Inglast polnud ikka veel kusagil.
Nadina ootas ja kikitas kõrvu, kuid tüdines peagi ja tõusis.
Ta kõmpis, laps kaisus, majakese juurde ja küsis: “Kas olete seal? Nad läksid minema!”
Veidi aega valitses vaikus ja siis kõlas vastus: “Kas olete kindel?”
“Nad sõitsid tagasi Mustale merele.”
“Sel juhul pean jumalat ja teid päästmise eest tänama,” kostis inglane.
Nadina vakatas viivuks ja küsis: “Kas saite kõik, mis vaja?”
Samal ajal mõtles ta, mida ta ikka saab teha, kui mees peaks eitavalt vastama.
Teenijatele ei tasunud öelda, et majas viibib võõras mees.
Õnneks pidasid nood pärast lõunasööki siestat nagu kõik selle maa elanikud.
Isegi valvurid magasid, selle asemel et aias vahti pidada.
Neid ei varitsenud ükski oht.
Ent iga tähtsa türklase majas või palees leidus valvureid.
Nannk Osman oli äärmiselt tähtis tegelane.
Ta oli suurim toiduainetega varustaja ja tema kaup rändas kõikjalt Euroopast Türki.
Vastutasuks ostis Euroopa Türgilt viinamarju, pirne, granaatõunu, köögivilju ja kala, mis tõid Konstantinoopolile hädavajalikku raha sisse.
Osman oli alustanud karjääri värskelt püütud austrite praadimisega kaasaskantaval pliidil ja nende müümisega rahvarohketel tänavatel.
Ta oli müünud ka kurgitäidisega pilaffi, hagist ja ülipopulaarseid rupskeid.
Peagi oli Osman avanud oma poe turul ja seejärel linnast väljas mitu kauplust, mida tekkis iga aastaga üha juurde.
Konstantinoopolis leidsid sujuvalt aset muutused.
Nii sujuvalt, et isegi praegu oli linnavanematel seda raske uskuda.
Ometi oli viimane sultan kõike uskumatult kiiresti muutnud.
Abdulmecit oli verminud münte, ehitanud esimese silla üle Kuldsarve lahe ja loonud paljude vanamoeliste türklaste meelehärmiks uue rahvarõivamoe.
Romantilised puhvis pantaloonid, sooblinahast ääristusega kaftanid ja poolemeetrise kõrgusega turbanid kadusid näiliselt üleöö.
Nende asemele tulid ametlikud liibuvad pikad püksid, pikk ja igav must pintsak ning muidugi tuttmüts.
See oli Marokost pärit riietumisstiil, mis levis ühelt inimeselt teisele.
Vaatamata protestile, oli lääne mood võidule pääsenud.
Nadina muretses nüüd sellepärast, kas tööandja oli need riided supelmajakesse jätnud.
Kodus
