imeline on omada kauneid rõivaid, mõtles Gardenia ja meenutas, kui sageli oli ema ohanud rõivaste pärast, mida nad pidid parandama ja lappima ning tegema seda aastast aastasse vaid sellepärast, et neil polnud raha uute ostmiseks.
Tänanud toatüdrukut, kelle nimi oli Jeanne, jooksis Gardenia mööda koridori tagasi tädi tuppa. Hertsoginna istus tualettlaua taga ja lisas ripsmetele pisut tušši.
Gardenia vaatas tädi kohkunult. Ta oli alati arvanud, et päeval jumestavad end ainult näitlejad, ning tundis kusagil mõttesopis, et ema ei oleks seda heaks kiitnud.
Tädi pani harjakese käest ja pöördus õetütart vaatama.
„Taevake!” hüüatas ta. „Esimesest pilgust on näha, et see on ise õmmeldud.”
Gardenia lõi õhetama.
„Muidu poleks ma üldse uut kleiti saanud.”
Hertsoginna hüüatas vaikselt.
„Armas aeg, kui inetu minust! Ma ei tahtnud su tundeid haavata, lapsuke. See oli õel, kui vaid mõelda, et võinuksin vähimagi vaevata saata sulle ja su emale kastide kaupa riideid. Mõelda vaid kõigele sellele, mis mul ülakorrusel on! Mul pole aimugi, mida nendega teha.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
