Tsaar Aleksander III, kes tõusis Venemaa troonile 1881. aastal kolmekümne kuue aastaselt, oli hiiglane.
Ta oli oma füüsilise jõu üle väga uhke.
Ta suutis kaardipaki puruks rebida, kangi põlvel puruks lüüa ning teati, et ta kägardab hõberubla paljaste kätega kokku.
Ta oli sakslane, aga tal oli vene talupoja mõistatuslik välimus. Nii talle meeldiski endast mõelda, seetõttu kasvatas ta endale habeme ning kandis lohvakaid pükse ja ruudulisi särke nagu talumatsid.
Ta oli maruvihane, tegelikult räägiti, et lausa „põles nördimusest”, kui arvas, et Venemaal on luhtunud missioon Balkanil domineerida ja väinade üle kontroll haarata. Kui see oleks juhtunud, oleks tal juurdepääs Vahemerele.
Kuid ta keeldus alla andmast ning jätkas põikpäiselt sama eesmärgi poole püüdlemist. Ta oli võtnud kindlaks nõuks Serbiasse ja Kreekasse kuulekad valitsused rajada.
Kuna Venemaa ei saanud endale veel ühte sõda lubada, hoidis keiser väed kodus. Aga kogu oma valitsemisaja jooksul pidas ta esimest „külma sõda” ajaloos.
Tema välisminister de Giers julgustas Vene revolutsionääre tegutsema agentidena, et nood Balkanil kehtestatud režiimide jaoks probleeme tekitaksid.
Vene spioonid rändasid ikoonimüüjateks maskeerunult läbi Serbia ning organiseerisid mässulisi rakukesi. Vene saatkonna ametnikud maksid rahvamassidele mässude lavastamise eest ning Bulgaaria Ida-Rumeelia osas avasid Vene armee ohvitserid gümnaasiume.
Need olid rahvale külgetõmbavad, aga ohvitserid koolitasid poisse ja tüdrukuid välja sissisõjaks.
Esimene peatükk
1888
Windsori lossi saabudes tundis lord Victor Brooke end koolipoisina, kellel on kästud direktori kabinetti minna.
Ta teadis väga hästi, et on ebasoosingus.
Temast veel tähtsamad, väärikamad ja vanemad mehed olid enne kuninganna Victoriaga silmitsi seismist värisenud.
Kõik oli juhtunud eelmisel nädalal, kui lord Victor käis lossis äärmiselt igaval õhtusöögil.
See oli korraldatud ühe väikese tähtsusetu Euroopa riigi suursaadiku auks.
Lord Victor oli kogu õhtusöögi aja haigutanud.
Tema ühel käel istus upsakas poliitik ning teisel suursaadiku üsna ilmetu abikaasa.
Ta teadis väga hästi, et teda oli kutsutud mitte ainult selle pärast, et kuninganna oli tema ristiema, vaid ka selle tõttu, et kuningannale meeldisid nägusad mehed.
Lord Victor oleks olnud väga rumal, mida ta ei olnud, kui ta poleks teadnud, et on äärmiselt hea välimusega.
Ta armatses harva naistega, kes meest lahti riietatuna nähes ei võrrelnud teda Kreeka jumalaga.
Droxbrooke’i hertsogi kolmanda pojana oli lord Victor teretulnud igas riigi tähtsas majapidamises.
Teda kutsuti kõikidele ballidele, vastuvõttudele ja pidulikele õhtusöökidele, mida noorema põlvkonna auks korraldati.
Oli tõsi, et ambitsioonikad emad ei pidanud teda suurepäraseks abielusaagiks.
Kuna tal oli kaks vanemat venda, ei olnud tema hertsogiks saamise võimalus eriti suur.
Samal ajal olid Droxbrooke’id ühed Inglismaa vanimatest ja väärikamatest perekondadest.
End nende sõbraks pidamist võeti kui privileegi.
Kuid lord Victorit ei huvitanud debütandid ega tegelikult abiellumine üldse.
Ta nautis tohutult elu, olles jälitatud Walesi printsi ümbritsevatest kaunitest naistest, või nagu talle meeldis mõelda, neid ise jälitades.
Nad olid diskreetselt, kuid regulaarselt oma abikaasale truudusetud.
Walesi prints oli muutnud vastuvõetavaks selle, et härrasmehel on affaire-de-coeur1 oma klassist pärit daamiga.
Seltskond oli selle uue suhtumise rõõmuga vastu võtnud.
Mehed pidid oma abikaasa truudusetuse suhtes silma kinni pigistama, peaasi, et too diskreetne oli.
Selle suhtes ei tohiks tekkida ühtegi küsimust, kas neist asjust räägiti ka väljaspool suletud ringi, mida tunti Marlborough House’i pundi nime all.
Lord Victori jaoks oli lihtne ühest buduaarist teise suunduda.
Seda seetõttu, et ta polnud üksnes nägus, vaid ka sarmikas.
Seda peeti „suleks daami kübaral”, kui ta mõne iludusega kas või lühikest aega tegeles.
Mida iganes Marlborough House’i punt omakeskis arvas, olid nad vägagi teadlikud kombelisusest, mis Windsori lossis elu reguleeris.
Kuninganna hoidis alal lahkunud prints-abikaasa peaaegu kinnisideena näivat moraalsust.
Eelmisel nädalal oli õhtusöögi igavus sundinud lord Victorit pöörama pilku tema majesteedi ainukese ilusa seltsidaami poole.
Weldoni krahvinna oli temaga umbes ühevanune.
Kui nende pilgud üle söögilaua kohtusid, teadis mees, et krahvinna peab oma õhtusöögikaaslast sama surmavaks kui tema enda oma.
Hiljem liitusid härrasmehed daamidega külalistetoas ning lord Victoril õnnestus naise kõrvale jõuda.
Kui krahvinna talle naeratas, oli tema pilgus varjamata kutse ning tema huuled olid provokatiivselt pruntis.
See oli ilme, mida lord Victor liigagi hästi teadis.
Tegelikult oli tal raske meenutada korda, mil mõni naine poleks teda niimoodi vaadanud.
Ta tegi krahvinnale komplimendi ning naine teeskles, et see nii üllatab teda kui ka valmistab piinlikkust.
Kuid see oli vaid teesklus.
Sellest hetkest peale arvas lord Victor, et pidu on vähem talumatu kui varem.
Kuna kuninganna hoidis tal silma peal, vestles ta meelega mitme teise külalisega.
Aga kui mees krahvinnat pärast kuninganna lahkumist uuesti kõnetas, teadis ta, mida temalt oodatakse.
Windsori loss oli jäneseuruna täis käike, koridore ja treppe.
Need olid aastate jooksul paljusid külastajaid alistanud.
Ühe härrasmehe kohta käivat lugu korrati igas St Jamesi klubis.
Mees oli püüdnud oma magamistuba leida, aga see ei olnud tal õnnestunud.
Kuna ta oli hästi õhtustanud, istus ta ühele diivanile ja jäi magama.
Järgmisel hommikul vara avastas ta hüsteeriline toatüdruk, kes arvas, et mees on sissemurdja.
See oli lugu, mis õnnetut meest kogu ülejäänud elu jälitas.
Oli ka
pr k armuafäär –
