as korteris võis tunda surma külma hingust. Kellegi hoolitsev käsi oli tõmmanud magamistoa akende ette kardinad, et päike ei pääseks haiget segama.
Võimsas mahagonipuust voodis lebas vanaldane mees. Kuigi ta kuivetunud kogu ei tekitanud paksu suleteki all isegi kühmu, oli ta kohalolekut tunda kogu toas. Mehe kullipilgust õhkus energiat, mis isegi raugedes mõjus kõikeallutavalt. Voodi ääres istuv naine vaatas heldinult ta aukuvajunud silmi, milles helkis täpselt samasugune elutahe, kui kakskümmend aastat tagasi nende pulmapäeval. Mehe kuivetunud käele kukkus pisar.
„Ära nuta,” ütles lamaja ragiseval häälel.
„Ma ei taha, et sa ära lähed…”
„Ära nuta,” kordas mees ja köhatas jõuetult. „Kustub ainult mu keha. Mina jään.”
Naine üritas näole vapramat ilmet manada, kuid see ei tulnud tal hästi välja. „Ma ei kujuta ette, kuidas ma ilma sinuta elama hakkan,” pomises ta.
„Sul on kõik alles ees. Palju on veel näha, palju õppida.” Mees tegi katse padjalt pead kergitada, kuid ebaõnnestus. „Too mulle kivi,” ütles ta.
Naine noogutas ja kadus tagatuppa. Mõne hetke pärast oli ta tagasi, kaasas bordoopunane sametkarp.
„Tõmba kardinad eest ära.”
Madal talvepäike ujutas kohe voodi valgusega üle. Mees naeratas kuidagi nukralt ja avas karbi. Selle pehmel siidpadjal lebas erakordselt suur briljant, mille tahkudelt peegelduvad päikesekiired heitsid ta näole sillerdavad laigud. „Mu elu on olnud ilus, aga neljasaja seitsmele karaadile pole midagi võrdset,” ütles mees ja sulges hetkeks silmad. Kui ta need jälle avas, peegeldus seal kogu maailma valu.
„Kes on üldse inimene?” küsis ta lakke vaadates. „Me oleme vaid looduse nõdrameelsed lapsed. See kivi siin on miljard aastat vana. Tema sünnikoht on mitmesaja kilomeetri sügavusel…”
Sõnad kadusid jõuetusse köhahoogu. Naine kuivatas ta otsaesist niiske rätikuga ja andis talle lonksu vett. Mees jätkas: „Maailma juured kaevatakse üles. Maa sees pole ta muud kui lihtsalt üks kivi, maa peal on ta aga ahnus ja surm, edvistamine ja kirg. Saamahimu paneb kopad tööle. Teemandid tassitakse päevalguse kätte, kus inimesed nende särast hulluvad.”
Mees andis silmadega mõista, et soovib veel vett. Võtnud klaasist väikese lonksu, jätkas ta ragiseval häälel: „Minu kivi on inimeste jaoks liiga suur. Nad arvavad, et nad tunnevad ennast, aga kui nelisada seitse karaati neile otsa vaatab, siis suudavad vähesed iseendaks jääda. Nende nägudele tekivad maskid, sõnadesse libedus ja tegudele vari.” Mees ulatas briljandi naisele. „Ma ei müünud seda kunagi ära, see kivi on minuga alati kaasas käinud. Ma andsin inimestele võimaluse murduda ja õppisin niimoodi elu. Kanna teda endaga kaasas ja sulle saab selgeks sind ümbritsevate inimeste tegelik pale.”
Naine ei pööranud pilku mehe silmist. „Sa oled terve elu sellest kivist üle olnud,” sõnas ta vaikselt. „Sind ta ei muutnud, sa jäid alati iseendaks. Ma ei tea, kas mina olen nii tugev, et suudan inimeste tõelist palet vaadata…”
„Sul pole muud võimalust. Minust tegi ta selle, kes ma olen, ja nüüd on kord sinu käes,” lausus mees ja sulges silmad.
Nädal hiljem oli ta surnud.
I peatükk
Pool aastat hiljem
Juunikuupäike oli Moskva õhu tublisti üle kolmekümne soojakraadi kütnud ning jõekaldalt vaadates mõjus Slavjanskaja hotell ebareaalsena nagu kuumalainetes värelev miraaž. Kui tänavatel palavust trotsiv rahvas näis uimane ja hajevil, siis hotelli konditsioneeritud külmuses askeldavad inimesed mõjusid häirimatult. Fuajees kohtuvad inimesed surusid tervituseks kätt, vestlesid ning naersid vaoshoitult üksteise teravmeelsuste üle. Kompleksi nooblites restoranides söödi ärilõunaid ning jäeti ettekandjatele ilma igasuguse kahjutundeta prisket jootraha. Paljud hotellikülastajad olid ametis enese sisse- ja väljaregistreerimisega, saatjateks treenitud personali julgustavad naeratused.
Jaapani restorani tagaosas asuvasse lauda, kus kolm tõsise olemisega meest millestki poolihääli rääkisid, see väline sära ja maneerlikkus ei ulatunud. Kui läheduses viibinuks mõni teravama kuulmisega inimene, oleks talle kõrva kõlama jäänud sõna „kivi” ja vestlust vürtsitav vanglažargoon. Lõunasest ajast hoolimata tundus, et meeste kohalviibimise eesmärk ei ole jaapani toit, sest lauda kaunistas vaid kõhukas teekann. Kõrvallaudadesse jagunenud ihukaitsjatel polnud sedagi. Ainus, mis nende vaikivate kogude elusolekust märku andis, olid valvsalt ümbrust uurivad silmad.
Esimest päeva töölolev ettekandja ei saanud aru, miks vahetuse vanem oli teekannu tema käest ära võtnud ja ise tagumisse lauda viinud. Hiljem, kui tal õnnestus mehi silmanurgast põhjalikumalt piiluda, hakkas talle koitma. Restorani taganurgas asuva laua, mida haruharva kasutati, olid hõivanud kõige kõhedusttekitavamad inimesed, keda ettekandja kunagi näinud oli. Poleks olnud tark tegu saata sinna uus töötaja, kes võiks anda neile põhjust rahulolematuseks. Eriti võikalt mõjus laiade lõuapärade ja jämeda kaelaga mees, kellest õhkuv jäine energia pidi igas normaalses inimeses külmavärinad tekitama.
Uus ettekandja ei aimanud, et nüüdsest hakkab ta niisuguseid kliente tihti nägema. Slavjanskaja hotelli restoranid olid juba viimased kakskümmend aastat vene, gruusia ja tšetšeeni kriminaalide kohtumispaigaks ning teda ehmatanud raudsete näojoonte ja sügavkalgi silmavaatega mehe lugu teadis siin iga väärikam tegija.
Bogdan „Bog” Krestinovi tee Moskva allilma niiditõmbajate hulka algas Nõukogude Liidu maadluskoondisest, kus ta kaaslaste seas kiiresti vaieldamatuks autoriteediks tõusis. Ükskõik millisest liiduvabariigist lisandus koondisesse liikmeid, ükskõik kuhu viisid neid võistlused ja laagrid, iga maadleja pidas heaks tooniks pakkuda talle oma sõprust ning tutvustada talle oma kodukandi kambamehi. Päevaks, mil militsionääri käeluu murdmine Bogdan Krestinovi kaheksaks aastaks Tuula paranduslike tööde kolooniasse saatis, olid tal sidemeid üle kogu Nõukogude Liidu.
Vanglas mõistis Bogdan, et kriminaalkaristus ei pea eluloos tähendama mudast saapajälge seljal, vaid võib ka hüppelauaks osutuda. Kaheksa aastat töötas ta oma autoriteedi kasvatamisel sama sihikindlalt nagu nooruses maadlusmatil rassides. Kuigi vanglast vabanedes polnud tal mingit maist vara, oli ta nimi muutunud kaaluka väärtusega kaubamärgiks. Iga mees, kes Bogdan Krestinovit mainis, pidi hoolega oma sõnu jälgima, et jõhkra käekirja poolest tuntud autoriteeti mitte vihastada. Liitunud Moskvas viiekümneliikmelise kõrilõikajate meeskonnaga, mille eesotsas olid ta vanad kambrikaaslased, ei kulunud kaht aastatki, kui Bogdan seda juba kindlakäeliselt reformis. Järgneval paaril aastal edutas ta oma intelligentsemaid hoolealuseid ning värbas juurde mehi, kes tõid enesega kaasa kompetentsi ja sidemeid, mis aitasid president Jeltsini erastamispoliitikast kasu lõigata. Pärast kümmet aastat läbimõeldud tegutsemist, mida saatsid veresaunad Uurali teemandikaevanduste kontrolli alla võtmisel ning manipulatsioon allilma võimukoridorides, võis Bogdan Krestinov Moskva ühe tunnustatuma autoriteedina oma viiekümnendat sünnipäeva tähistada.
Hoolimata edust ei olnud ta loorberitele puhkama jäänud. Kaugel sellest. Linna meeletu tempo, võimumängude hasart ja üha kasvav vajadus end varandusest lõhki õgida kannustasid Bogdani öösel ja päeval edasi tormama. Iga vihje, iga väiksemgi võimalus tuli aega kaotamata edukaks operatsiooniks pöörata. Vahendeid valimata tuli allutada endale igaüks, kellest midagi sõltus. Kui surve avaldamine polnud võimalik, kõlbas ka koostöö. Ükskõik mis, peaasi, et eluratas maksimaalsetel pööretel tuiskaks, sülitades ühest otsast välja raha, võimu ja sära ning teisest vastuhakkajate kondipuru – Bogdanile sobisid mõlemad.
Täna põles Krestinovi silmis kummaline tuluke. Hiljuti kellegi juhuslikult pillatud repliik Londonis ripakil oleva briljandi kohta oli ta sisemootori täiskiirusel tööle pannud. Nüüd oli asi niikaugele aetud, et tagasiteed enam polnud. Vihjaja oli poolsurnuks ehmatatud, vajalik info käes ning olulised partnerid kaasatud.
Pulstunud
