parkimisplatsil vaid eskortauto õhkusülitatud heitgaas. Maybach sahises juba kesklinna poole, et oma isand koju toimetada. Aknast möödalibisevaid maju vaadates laiutas Bogdani näol irve, nagu kuradil, kes on kelleltki kolm tilka verd saanud. Puuduolev nurgakivi oli leitud ning Ševtšenko ja Ahhaviliga kuu aega planeeritud operatsioon sai viimaks alata. Bogdan õngitses minibaarist konjakipudeli, võttis sealt tubli sõõmu ja nõjatus mõnuga tagaistmele.
Ta ei teadnud, et probleemid olid nüüd alles algamas.
II peatükk
Lennukis
Dmitri tõstis pilgu ajalehelt ja vaatas stjuardessi abivalmis silmadesse.
„Palun, kas võiksite mulle ühe kokakoola tuua?”
„Üks hetk,” teatas heledapäine iludus ning suundus mööda kitsast vahekäiku kokpiti poole.
Kuidas nad siin oma kontsadega käia saavad, vilksas Dmitri peas, kui tüdruku hööritav tagumik kaugenes. Ta muigas ja üritas taas ajalehte süveneda, kuid see ei õnnestunud.
Artist oli Moskva–Londoni lennul ning teda valdasid segased tunded. Istudes üheteistkümne kilomeetri kõrgusel õhus, valepass taskus, tundis ta end nagu hea ja halva vahel. Londonis ootas ihaldusväärne töö, aga Moskvast jäi kirja läbikukkumine. Õnneks oli vähemalt selge, et lennuk viib teda aeglaselt, kuid kindlalt paremate jahimaade poole ja jätab ebaõnnestunud korteriröövi üha kaugemale selja taha.
Kõik pidanuks minema teisiti. Tagantjärele mõeldes oli ta seda juba ette aimanud. Sisetunne, mingi seletamatu kriminaalinstinkt polnud lubanud tal oma tavalisest ampluaast – näitlemisest – välja astuda. Kõik, mis puudutas ümberkehastumist, kellegi identiteedi varastamist või enda tundmatuseni muutmist, oli tema leib, hämmastava leidlikkusega planeeritud ja perfektselt täideviidud petuskeemid – tema töö. Aga lihtlabane korterivargus – ei. Heebli ja spordikotiga ringikolamine oli Dmitri silmis teistsuguste inimeste pärusmaa. Lihtsakoelisem, maalt linna õnne otsima tulnute leib. Ta austas vargaid, kuid teadis, et see ala pole tema jaoks. Tal on teine tase. Selle tõestamiseks ta Bogdani pakkumise vastu võttiski. Saavutusvajadus ja killuke edevust sundisid teda isakestele näitama, milleks ta hiljem suurel laval võimeline on.
Dmitri loodud petuskeemide rühma kuulus kakskümmend inimest, kes tegutsesid põhiliselt Venemaa idaosa linnades – Moskvas, Peterburis, ja Brjanskis, aga ka veidi lõuna pool, Kaasanis ja Saraatovis. Aastate jooksul oli neil välja kujunenud mitu korporatiivset tegevusharu, millest oli leivanumbriks saanud firmade rahast tühjakspumpamine. Meeskonda kuulusid paar professionaalset finantsjuhti, kes vormistasid end tööle ettevõtetesse, kuhu nende tiim järgmist pettust ette valmistas; olid intelligentsed, kuid kriminaalsest pisikust nakatatud naised, kes asusid tööle samas firmas eesmärgiga suretada oma võlude abil välja tegevjuhtkonna ajud ning viia nende mõtlemine allapoole vööd jäävatesse organitesse. Niipea kui Dmitri inimesed olid kogunud võtmetöötajate kohta piisavalt siseinfot ja leidnud augud suuremate rahaülekannete tegemise protseduurireeglites, haigestusid nende teed takistavad finantsjuhid vajalikul päeval; bossid sattusid armuseiklustesse, mis ei lasknud neil vajalikul hetkel tööl viibida, ning tekkisid osavalt lavastatud tehingud, mille ehtsust oli telefoni ja meili teel valmis tõestama terve armeejagu väljamõeldud tehingupartnereid. Raha oli ALATI võimalik firmast välja kanda, sest ükski ettevõte ei olnud valmistunud omaenese töötajate korraldatud grupiviisiliseks lauspettuseks, millest jäävad järele vaid tühi pangakonto ja mõned valenimedega tööraamatud.
Kuigi punutud skeemide initsiaator oli Dmitri ainuisikuliselt, ei saanud ta pelgalt mõttetööst piisavalt rahuldust. Töid viisid ju ellu läbi ja lõhki majandusinimesed ning temal polnud üldjuhul ettevõttesse asja. Hoolimata edust, mis neid saatis, vajas Dmitri ka sündmuste tulipunktist saadavat adrenaliini. Juudi lese briljant silmapiiril säramas, hakkas ta korterivargust organiseerima. Väga lihtsalt oleks võinud leida inimese, kes raha saadiku kodust ära toob, kuid Bogdan oli rõhutanud, et Artistil tuleb seda ise teha, mitte enda asemel kedagi teist saata. Isakesed tahtsid näha, et uus mees ei löö musta töö tegemisel risti ette. Dmitri leppis olukorraga, muud tal üle ei jäänudki, ning asus tegutsema.
Alguses klappis kõik ilusti. Tšistõje Prudõ metroopeatusest paarisaja meetri kaugusel asuv kortermaja ei kujutanud endast varga jaoks midagi keerulist. Trepikoja uks oli lahti ja maja fuajees turvameest polnud. Dmitri hiilis koos kaaslasega neljandale korrusele, kus asus suursaadiku korter, ning ei saanud aru, miks põrgu päralt üks tähtis mees nii tagasihoidlikus majas elab. Tõsi küll, põhjus võis olla pidevas välisriigis viibimises. Arvestades Leonid Razumovski soliidset staaži välisministeeriumis, peab see korter olema üsna vähe kasutust leidnud, otsustas ta hetkel, kui kaaslane ukselukku puurima asus.
Kiitsakas ja vinniline Roman oli oma noorusele vaatamata kogenud murdvaras ning tema heebli kaasabil avanes uks vaevata. Sisse astudes irvitas ta veel, kui hea on, et inimesed üritavad ukselukke ostes raha kokku hoida. Korteris polnud ka signalisatsiooni. Keegi Bogdani meestest oli paar päeva varem koridoris perenaise kojutulekut passinud ning mingeid elektroonilisele valvele omaseid hääli polnud sisseastumisel kostunud.
Kui tagantjärele mõelda, siis oligi kõik liiga lihtsalt läinud. Raha leidmine ei valmistanud raskusi. Roman, kelle hingel võis olla ligi sada korterivargust, teadis täpselt, et inimesed üritavad koju raha peites suurt kavalust üles näidata. Paraku kukub see neil kõigil välja nii üheülbaliselt, et peidukohad muutuvad asjatundja jaoks klassikaks. Kiiresti kangutasid nad lahti WC-poti loputuskasti kaane, kallasid köögis tagurpidi prügiämbri ja kuivainekarbid, kompisid läbi voodimadratsid ning asusid viimaks riiulitest raamatuid põrandale loopima. Peagi ilmuski väärikate entsüklopeediate tagant välja paks ülemereposti ümbrik.
Nagu alati, kandis Dmitri ka varguspäeval ülikonda. Tema sviitri alumine äär oli juba tulles püksi topitud ning rihm viimase auguni kinni veetud. Veendumaks, et tegemist on ikka otsitava raha, mitte pererahva armastuskirjadega, käristas ta ümbriku puruks ja toppis saagi endale kaelusest sisse. Nüüd tuli neil kiiresti kaduda.
Paraku hakkasid Romani vargainstinktid alles üles soojenema. Juba uuris ta Bang & Olufseni helitehnikat ja kuldraamidega maale ega tahtnud mõeldagi, et lahkub enne, kui on perenaise buduaari pea peale pööranud. Artisti lahkumiskäsku eirates kadus ta tagatuppa ning hakkas seal pööristormina ringi tuuseldama.
Dmitri tundis, et ülesanne on täidetud ning korteris valitsev pompoossus ei puutu asjasse.
„Lähme minema, kuulsid?!” käratas ta kaaslasele üle ukse ning läks vastust ootamata kiirel sammul korterist välja.
Trepist alla minnes tuli talle vastu soliidne daam. Dmitri teeskles köhahoogu ja tõmbus kõverasse, et oma nägu käega varjata. Naine ei teinud temast väljagi. Mõõduka kiirustaja kõnnakul väljus Artist trepikojast ning pööras maja nurga taha, kuhu oli pargitud nende tähelepandamatu Peugeot. Kiire pilk vastasmaja akendele – paranoilisi pensionäre, kes võõraid autosid nähes alati igaks juhuks miilitsasse helistavad, polnud näha.
Kaua see õnneotsija seal korteris kavatseb passida, mõtles ta närviliselt mootorit käivitades. Just sellepärast ei tahtnud ta kaasa lüüa ettevõtmistes, kus mõne tõrksa distsiplineerimatus võib ka teised põhja viia. Kirudes Romani põikpäisust ja vandudes, et rohkem ei tee nad enam kunagi midagi koos, möödus mitu minutit.
Äkki jättis Dmitri juba niigi kiirelt pekslev süda löögi vahele. Teiselt poolt maja, umbes kakssada meetrit eemal, lähenes kiiresti miilitsavärvides auto. Dmitri ei kaotanud närvi ja surus oma instinktid alla. Mõistust! Kuula oma mõistust, sisendas ta endale. Selle asemel, et põgenemisega miilitsa tähelepanu äratada, ootas ta hetke, kuni sai selgeks, et nad kavatsevad tõepoolest suursaadiku maja ees peatuda. Auto võttiski hoo maha. Dmitri pani end korravalvurite olukorda. Kuni nad veel peatunud
