ng laulab
Kell on kaks öösel.
Maailm magab.
Kuku lööb silmad lahti ja hüppab püsti.
Mis nüüd?
Kuku hakkab uksehingesid ette panema.
Siis, kui ülejäänud maailm viimaks virgub, haigutades ja ringutades, on Kukul juba pool päeva selja taga.
Ringutamine käib mulle õudselt närvidele. Kui juba ärgata, siis kohe. Ja kohe tegutsema! Elu on liialt lühike minu jaoks. Ma olen keeruline natuur. Egoist, maksimalist. Ruttu ja korraga ja rohkem ja paremini.
Mul läheb vara uni ära. Olen kella viiene ärkaja vähemalt. Magama lähen tavaliselt kell üks-kaks öösel. 20 aastat on mulle nii vähesest unest piisanud. Ma olen nagu Hitler, see ju magas ka ainult kolm tundi.
Ma ei talu oma naiste puhul seda, et nad ärkavad ja ringutavad ja tee neile kohvi ja too poest pirukaid. Mina ärkan kohe – tsahh! Püksid jalga, koer kaasa ja minema.
Diana on varastatud koer. Ta oli meetripikkuse nööri otsas ja 25kraadises kuumuses ei olnud tal veetilka ees. Läksin ühel ööl ja lõikasin nööri läbi.
Hommikul, kui ärkan, kell neli, kell viis, siis on kõige viljakam aeg. Teen Dianaga koos õues tiiru, annan talle toidu ette ja siis on puhtalt minu aeg. Paar-kolm tundi ei sega mind keegi. Seda juhtub väga harva, et hommikul kell kuus keegi helistab: “Mul on ilge pohmakas, ega sa ei saa mind aidata?” Loomulikult saan, panen kotti kärakapudeli ja hullumajas käimisest üle jäänud tabletid ja torman kohe kohale. Sest ma tean, mis on pohmell, ja ma aitan inimest.
Ma olen elus kaks korda näinud, kuidas inimene on pohmelli kätte ära surnud. Gorbatšovi ajal, kui alkoholi ei hakatud müüma enne kui kell kaks päeval. Mõlemad olid viisaka välimusega mehed, ei olnud mingid prükkarid. Üks kord oli poe ees pikk järjekord, palav päev, ja mees suri, enne kui kell sai kaks. Teine kord oli hommikul kella kümne paiku, kui ma läksin poodi lapsele toitu ostma. Too mees anus müüjannalt ühte 100grammist konjakipudelit, et “palun lubage, mul on nii halb olla”. Poemüüja ei tohtinud anda ja mees komberdas poest välja. Ostsin samast letist suitsu ja tegin oma toidutuuri ära. Kui poest välja tulin, siis oli see mees pikali maas, kõik jalutasid mööda. Ma läksin katsusin pulssi – seda enam ei olnud. Mobiiltelefone tollal polnud, jooksin telefoniputkasse ja helistasin kiirabi kohale. Aga oli juba hilja. Oleks ta selle 100 grammi konjakit kätte saanud, ilmselt oleks ellu jäänud.
Kõik ei ole nii targad joodikud nagu mina, mul on alati hädaajaks kärakas olemas. Ja kui ei ole, siis ma saan ikka kätte. Mul on oma kohad, kodust 200 meetri raadiuses, kust ma saan käraka kätte ükskõik mis kell.
Mu päevad on 20 tundi pikad. Kodus käib remont, ma olen siin töödejuhataja. Kui hommikul mingit remonditööd ei ole, siis kirjutan lugusid oma elust, väikesi miniatuure. Ma nimetan neid impressioonideks. Need on sellised hellakesed, õrnakesed nagu varjulillekesed. Mõni leht on kirjutatud tindiga, mis on pisaratest laiali läinud. Mul on neid suur patsahkam. Aga neid ei näe minu eluajal mitte keegi, kuna need on väga isiklikud. Nii nagu keegi ei pea nägema, mis värvi on mu aluspüksid.
Täna ärkasin kell kaks öösel, panin uksehinged ette ja siis kella kuue ajal hakkasin lugema Kauksi Ülle näidendit. Lugemine on mu kirg. Ma ei oska niisama istuda ja puhata. Jah, see lõbu on, et ma saan rahulikult raamatut lugeda, aga mitte kogu aeg. Mul tuleb jälle mingi idee, mul on mustmiljon asja, mida võin teha.
Kui elu vastu kirg ja huvi ära kaovad, siis sa oled surnud. Aga surnuna, elava laibana, ma edasi elada ei taha. Mul on palju kirgi ja huvisid. Peaasi, et hing laulab, siis on mõtet elada. Kui sa nukrutsed ja jääd ühe koha peale seisma, siis see ei ole elu. Ma ei heida seda kellelegi ette, igaüks elab täpselt nii, nagu tahab. Mõnele on määratud kapi taga elada ja ta on selle üle õnnelik, mõnele meeldib terve elu heegeldada. Mulle see ei sobi.
Juba varases nooruses imetlesin liblikaid, kui kaunid ja kiired nad on ja kui lühike on nende elu. Mul on iga päev uus elu. Kuigi kannan paratamatult kaasas elatud elu sleppi, ma vähemalt püüan iga järgnevat päeva võtta värskena.
Ma olen loomult liblikas, papillon. See, mis mul on käsivarrele tätoveeritud. Värvid on veel tätoveerimata, küll ma kunagi need ka ära teen. Täna olen kirju, homme kollane. Ükski mu päev ei sarnane teisega, ükski ei ole hall. Ma leian igas päevas mingi kirka hetke.
Aga see on puhtalt minu arvamine. Teised arvavad võib-olla teistmoodi. Ilmselt väga paljud arvavad, et ma olen lihtsalt üks joodikukalts. Mina arvan endast võib-olla natuke liiga hästi. Või ilustan. Ma ei oska öelda. Kuigi see, mis ma räägin – ma ei valeta mitte midagi. Mina tunnen nii.
Kuku elu verstapostid
9. augustil 1958. aastal sündis Setumaal Litvina külas Nikolai ja Anastassia perre poisslaps ristinimega Innokenti. Passi järgi Arvo Kukumägi. Hüüdnimega Kuku.
1980. aastal lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri näitlejana.
Aastail 1980–1984 töötas Noorsooteatris, kust vallandati joomise pärast.
Sestpeale vabakutseline näitleja, kes on keevitanud ennast heleda leegiga Eesti filmiajalukku rohkem kui 40 filmirolliga.
Eraelu on kirju: kaks lahutatud abielu, neli last kolme naisega, palju kooselusid.
Režissöör Andres Maimik:
Kuku ei ole lihtne suhtluspartner, sest ta kipub inimesi paika panema ja häälekalt välja ütlema oma seisukohti, mis võivad olla ebadiplomaatilised. Ta võib olla seksistlik. Ta võib olla kaunis sõjakas, kui midagi ei meeldi. Ta armastab muidugi praalida ka.
Talle meeldib käsutada ja domineerida. Ta innustub väga kergesti ja tema innustus kandub inimestele üle. Ta on ka hea veenja. Kukumägi võib öelda nii sisendusjõuliselt, et ta saab 123 miljonit eurot, et isegi seda jääd uskuma.
Ta armastab bluffida, armastab vaadata, millised on inimeste reaktsioonid. Armastab natuke mängida, eriti kui tunneb, et ta on suhtluspartnerile muljet avaldanud. Talle meeldib uusi tutvusi sõlmida, et oleks kellelegi esineda. Talle meeldib õudselt asjatada. Kui talle keegi ei meeldi, siis ta paneb selle täiega paika.
Kuku ei oleks Kuku, kui ta oleks endine alkohoolik ja praegune usujutlustaja. Temas on sellist nurgelisust ja kiuslikkust ja kiulisust ja alpust ja jõhkrust ja egotsentrismi. Ja ta ise naudib, et ta on täpselt nii vildakas, nagu ta on.
Setu hõbehäälte keskel laulab Kuku ema Anastassia.
Ilmahulgus, kes mõtleb setu keeles
Ega mina enam mingi setu ole, ma olen ilmahulgus. Kui ma oleks õige setu, siis ma elaksin Setumaal. Ometi, kui ma juba Tartust autoga läbi sõidan, siis hakkan setu keeles mõtlema, mis siis, et olen sealt juba üle 30 aasta eemal.
Mõtlesin ikka, et tahan maailma näha. Noorena ronisin talveõhtuti redelit mööda maja katusele, et vahtida Pihkva ja Petseri linna tulede kuma. Tahtsin ruttu-ruttu minema saada, laia ilma rändama.
Praegune setundus on pseudovärk. Pannakse sõlgedega memmekesed lennukisse ja veetakse Ameerikasse leelotama. See on muudetud nagu mingiks kaubaks. Mina mäletan aega, kui see oli autentne. Setu pulmad ja matused, sõnnikuveo- ja kartulivõtutalgud. Keegi ei nikerdanud üksinda hanguga oma kartulivao vahel. Tehti korraga ära, kartul keldrisse ja kuhja ka veel, ja oli ühel perel lõpetatud. Järgmisel päeval mindi teise peresse. Terve küla oli koos, igal õhtul kaeti pikk laud, kus olid head ja paremad söögid ja teinekord koduõlut.
