* * *
Saatuse tahtel on Venemaa meie naaber. Ei Euroopaga ühisraha omamine, ei kuulumine erinevatesse poliitilistesse või sõjalistesse liitudesse ega isegi teab kui tähtsad soosijad muuda seda ajalooliselt igavest jõudude vahekorda – me oleme naabrid, jääme naabriteks, ning järelikult oleme teineteisega seotud juba üksnes tänu geograafilisele asendile.
Naabriga võib elada konstruktiivsetes suhetes, rahus ja vastastikuses austuses, aga võib ka teist salamisi vihates vaenutseda. Mõlemad suhtumised kutsuvad esile vastureaktsiooni.
Kui eneseväärikust säilitades aktsepteerida oma partnerit nii tema plusside kui ka miinustega, avaneb partnerlus kui roosiõis suvepäikese käes, vastasel juhul on see, ehk küll hoolega sepistatud, aroomi ja soojuseta rauast roos.
Eessõna
Minu nimi on Vee – Ivari Vee. Olen tahtmatult kistud spiooniafääri, kuid nii nagu mu nimi pole James Bond, on ka minu seostamine spiooniafääriga vaid farss.
Mu süü seisneb selles, et olen kohtunud, vestelnud ja üles kirjutanud hulga intervjuusid Vene kultuuritöötajate, ajaloolaste, ajakirjanike ning politoloogidega, kelle vaated Venemaa elule ja mõnedele ajaloosündmustele ei taha kattuda meie ühiskonnas kinnistunud vaadetega. Enamik vestlusi on kas osaliselt või tervenisti ilmunud ka ajalehes Kesknädal.
Viimased 20 aastat on meile püütud selgeks teha, et elu Venemaal on kohutav. Korralagedus, vägivald, korruptsioon on märksõnad, mida kuuleme seoses Venemaaga pea iga päev. Meie eetrit täidavad peaasjalikult uudiseid sellest, kuidas miilits surub toore jõuga maha näiteks jalg-pallihaigete väljaastumised, kusjuures jääb mulje, et need paljakspöetud peadega noored on Kremli poliitilised vastased ja järelikult ülemaailmse demokraatia valvekoerad. Pikalt ja mõnuga räägitakse diskrimineerimi-sest Venemaal, kuna Moskvas ei lubatud homodel paraaditseda. Räägitakse sellest, et Venemaal tapetakse ajakirjanikke, et vangis istuvad täiesti süütud ärimehed ja nii ikka edasi.
Intervjuusid tehakse ning Eestisse külla kutsutakse kas oma (mõju)võimu kaotanud või muidu marginaalseid tegelasi ja endisi poliitikuid, kes jutustavad Venemaa liidrite, eriti Vladimir Putini kuritegelikkusest ja korrumpeeritusest. Vast ainult süüta laste söömist pole Putinile veel süüks pandud. Majandusest kuuleme vaid hirmutavas kontekstis – Kreml tahab majandushoobi kasutades demokraatliku maailma oma kirsasaapa alla suruda.
Samas kostab siit ja sealt aina rohkem hääli, mis arutavad, et pole võimalik Venemaad vaid mustades toonides näha. Meie elu on juba kord niiviisi kujunenud, et suurem osa inimesi pole viimastel aastatel Venemaal käinud – sinna minek on seotud probleemidega ja lihtsam on sõita mujale. Mina olen käinud ja võin kinnitada, et jah, seal ei ole kõik üksnes halvasti. Paljud asjad on aga enam kui hästi.
Sel raamatul pole algust ega lõppu, sest tegemist on nopetega pidevalt voolavast elust. Minu jaoks tal, tõsi küll, algus oli.
Algas kõik juhuslikust pressiteatest, mis saabus minu töömeilile kusagil 2008. aasta sügisel. Eestis tegutsev meediaklubi Impressum kutsus ajakirjanikke kohtuma tänase Venemaa ühe armastatuma krimikirjaniku Polina Daškovaga. Kohtumisel selgus, et ka Euroopas küllalt populaarne Polina on veetlev ning tark naine ja ka rahvakohtumine oli ette valmistatud kõigiti professionaalselt, vältides igati ükskõik milliseid poliitilisi provokatsioone. Kogu korraldus jättis mulle tõesti meeldiva mulje.
Järgnesid üha uued ja uued kohtumised samavõrd tarkade ning sümpaatsete inimestega, ning alati välistati kõikvõimalikud provokatsioonid juba niiöelda eos, kuid sellest hoolimata kuulutas Eesti Kaitsepolitsei Impressumi Eesti riigi vaenlaseks ja vaat et Vene luure katusorganisatsiooniks. Ajakirjanikel aga „soovitati” tungivalt kohtumisi boikoteerida.
Olen noorusest saati olnud sõnakuulmatu inimene ning harjunud kõiki oma eelistusi alati vaid omaenda mõistusega valima. Jätkasin Impressumi kohtumisõhtutel käimist, inimestega kohtumist ja intervjuude võtmist. Tore, et ka mu tööandjal jätkus arusaamist demokraatiast mitte ainult sõnades ja vestlused leidsid suurelt jaolt ka trükis avaldamist. Ning isegi vabalt kommenteerimist!
Tänu Impressumile olen tutvunud hulga ülihuvitavate inimestega ning mitmest neist said ka mu sõbrad. Pikki tunde kestnud sisukad ja silmaringi avardavad jutuajamised, kus sinu vastas istuvat inimest ei püüta rünnata või sildistada, vaid kuulata ja mõista, on nüüd jõudnud nende kaante vahele.
Mul on hea meel, kui siin esitatud intervjuud kutsuvad ühiskonnas esile kasvõi mingisugusegi diskussiooni. Tõde selgub ju eelkõige väitlustes, kus osapooled vähemalt määratlevad oma seisukohad. Kui aga keegi deklareerib üleolevalt kõik minu vestluskaaslaste argumendid valeks, siis… mis siis ikka! Ka see on seisukoht, on ainult vaja meeles pidada, et elus roos võib küll kivistuda, rauast roos aga ei omanda kunagi hinge.
I osa
KULTUURIMEISTRID. Kirjanikud
Sergei Lukjanenko: „Suurim kingitus on see, kui sa võid valida kurjuse asemel headuse.”
Sergei Lukjanenko on üks tuntumaid ulmekirjanikke Euroopas. Venemaal on ta kindlasti populaarseim. Eesti lugeja tunneb teda arvutimaailma ulmeteose „Peegelduste labürint” ja 2008. aastal tõlgitud kultusromaani „Öine vahtkond” kaudu. Kirjanik sündis 1968. aastal Kasahstanis, praegu elab Moskvas. Kohtumisel Tallinnas „Olümpia” hotelli kohvikus ülla-tasid mind eelkõige Sergei silmad, mis väljendasid lausa lapselikku headust ja avatust. Raske uskuda, et nende siiraste silmade omanik on juba 40-aastane.
Kuidas algas teie kirjanduslik tegevus?
Igavusest. Ja-jah! Olin alati lugeda armastanud, eriti fantastikat. Lugema õppisin juba viieaastaselt, kuueselt lugesin läbi „Andromeda udukogu”. Igavad kohad kommunismist Maal jätsin vahele, aga seiklused teistel planeetidel lugesin läbi. Sellest ajast saadik armastan väga ulmekaid lugeda, kuid ei arvanud kunagi, et ise neid kirjutama hakkan.
Almatõ meditsiiniinstituudi teisel kursusel õppimise ajal istusin kord kodus ja mul polnud midagi lugeda. Kuna olin alati olnud väga kodune laps, polnud eriti sõpru, kellega pidutsema minna, ja tüdrukut ka ei olnud. Niisiis, istusin ja igavlesin, ja siis mõtlesingi, et kui kirjutaks õige ise midagi. Võtsin vihiku ja panin kohe ühe õhtuga kirja paar-kolm lühikest ulmejuttu. Andsin neid lugeda ühele sõbrale, kes samuti fantastikat armastas. Ta ütles, et peaksin kindlasti jätkama, sest mul tulevat jutukirjutamine hästi välja. Nii jätkasingi kirjutamist.
Mõne aja pärast muretsesin endale suure ja hirmsasti koliseva kirjutusmasina „Moskva”. Kirjutasin aina rohkem ja saatsin jutte ka ajakirjade toimetustesse. Mind hakati tasapisi ära trükkima. Algul Kasahstanis, seejärel Venemaal. Sverdlovskis ilmus ajakiri „Uralski Sledopõt” (Uurali jäljekütt), mis oli Nõukogude Liidu peamine ulmeajakiri, kus avaldati kõigi ulmekirjanduse suurkujude, näiteks Strugatskite, loomingut. Kui minu jutt tolles ajakirjas ilmus, oli see suur edusamm. Vaat nii see kõik algas!
Vist 1989. aastal kutsuti mind Jurmalasse noorte ulmekirjanike seminarile. Üle terve Liidu tuli noori loovautoreid kokku ja meiega tegelesid kogenud kirjanikud. Lugesime üksteisele oma jutte ette, arutasime neid, vaidlesime, õhtuti jõime Riia palsamiga kohvi. Kaks nädalat tegime huvitavat ja tõsist tööd… Seal oli terve hulk noori kirjanikke, kellest paljud kirjutavad tänini. Mõned ulmet, teised midagi muud. Paljud on kuulsakski saanud. Seal tutvusin ka Vladimir Vassiljeviga, kellega kahasse kirjutasime „Päevase patrulli”. Oli väga põnev aeg!
Kuidas käib kellegagi kahasse kirjutamine?
