alternatiive pole. Seepärast on Suurt Isamaasõda kõik kanalid hommikust õhtuni täis.
Mul oli üks Eesti tuttav, kes sõitis mulle 9. mail külla ja küsis esimese asjana, et kuhu on vaja lilled viia. Ma ei saanud aru. Mis lilled? Tema: on ju 9. mai ja kuhugi peab ju lilled panema…
Meie jaoks ei ole kunagi sellist küsimust tekkinud. Kuna minu isa sündis blokaadi ajal, ei kannata ma sel teemal ka mingeid nalju või teravusi, küll aga leian, et see pole ka teema, millega manipuleerida. Minu jaoks on kaks eri asja – riiklik püha ja minu enda pere isiklik teema.
Mul on äärmiselt raske mõista venelasi kuskilt külast, sest ükski meeste teema, mis neile lähedane on – jalgpall, kalapüük ja saun – mind ei köida. Jalgpalli ma ei armasta, saunas käisin teie hotellis täna hommikul esimest korda elus ja kala meeldib mulle ainult praetud kujul.
Peterburis, raadios „Zeniit” on mul oma saade. Seal olen sunnitud suhtlema inimestega, kellel sõna jalgpall juures silmad klaasistuvad. Saate toimetajal on vot selline nokats ja jääb mulje, et pead on talle vaja ainult pallide väravasse tagumiseks.
Kohtasin kord tänaval noormeest, kes tunnistas, et on minu loomingu suur fänn. Vastasin, et tore, lubage ma kirjutan kuhugi autogrammi ja jumalaga. Tema tahtis mind hoopis kooli lastega kohtuma kutsuda. Küsisin, et mis kool see on? Ütles et hassiidi gümnaasium. Olin nõus ja mõtlesin ise, et täitsa lahe, tulen kohale, aga seal istuvad mustades ülikondades patside ja kübaratega väikesed lapsed. Leppisime kokku, et kohtume kell kolm metroojaama „Sportivnaja” juures.
Kes ei ole jalgpallifänn, ei tea, mis asi on metroojaam „Sportivnaja” mängu päeval. Tulin mina kella kolmeks kohale, aga metroo oli blokeeritud, võmmid peksid kedagi kumminuiadega, rahvas moodustas brigaade, läbi tungimaks miilitsaahelikest. Mina seisan ja ootan hassiide, minu ümber tormleb aga mitutuhat purjus värdjat. Lõpuks sai villand, helistasin ja ütlesin, et poisid, saame õige kusagil mujal kokku. Väga naljakas situatsioon oli.
Ilja, eelmisele küsimusele te ju ikkagi ei vastanud – mis raamatuga praegu tegelete?
Kui ma moskvalastele raamatu „2010 A.D. Roman Gazeta” tegin, mõtlesin mitte niivõrd rahvustevahelistest suhetest, vaid sellest, mida tähendab Venemaa jaoks praegune demograafiline situatsioon.
Ma ei käi eriti Euroopas. Olen küll lääne austaja, kuid mulle ei anta kunagi Šengeni viisat. Käin Euroopas vaid siis, kui mul ilmub seal mõni raamat ja mind kutsutakse esitlema.
Mul on tuttav, kes tuli hiljuti Pariisist ja rääkis, et iga aastaga on Pariisis aina vähem valgeid näha – puha araablased. Los Angeles on täna rohkem mehhiklaste linn kui Mehhiko. Tähendab, toimib ülemaailmne tendents, mis on nüüd ka Venemaale jõudnud. Peterburis on usbekke alati väga vähe olnud, nüüd aga näen neist vähemalt üht igas metroovagunis. See muudab ju kogu elukorraldust.
Jah, Peterburg on linn, kus ei ole teab kui pikkade traditsioonidega elanikkonda. Seal on mitu korda elanikkond peaaegu täielikult vahetunud. Viimased korrad olid revolutsiooni järel ja blokaadi ajal. Mu sõber on sajaprotsendiline grusiin, kuid eelkõige on ta peterburglane nagu minagi.
Kui esimest korda sain normaalselt raha, sõitsin Venemaa provintsi, et vaadata, mis asi see tegelikult on. Ja tead, mul on sealsete venelastega, kes armastavad jalgpalli, sauna ja kalapüüki, tunduvalt keerulisem koos olla kui ameeriklastega. Tunnen end Venemaa venelastega kui tulnukas teiselt planeedilt – ma ei saa aru, millest nad räägivad.
Oma sõbra grusiiniga on meil aga ühine minevik – käisime mööda ühtesid ja samu tänavaid, õppisime ühes ülikoolis, jooksime ühtede ja samade tüdrukute sabas, kuulasime ühesugust muusikat ja lugesime ühesugust kirjandust. Oleme mõlemad ehedad peterburglased. Kuigi me kanname erinevat rahvust, ühendab meid ühesugune identiteet. Sest minu arust on illusioon, et inimesi saab rahvuse järgi riiulitele laduda. Rahvus on ju tähtis vaid rahvusvähemustel. Suurtel rahvastel ju rahvust ei ole.
Vene impeeriumis oli nii, et inimesed, kes tahtsid impeeriumist väljuda, kultiveerisid rahvuslikku omapära. Näiteks kogusid folkloori ja panid kokku „Kalevala”. Nad ütlesid, et meie ei ole sellised nagu teie, meil on „Kalevala”, meil on rahvariided ja rahvatantsud. Lihtsalt Vene impeeriumis elavatel inimestel polnud ju rahvust. Vene impeerium polnud ju venelaste riik. Monarhid olid saksa rahvusest, eliidi keel oli prantsuse keel, kõige võitlusvõimelisem osa rahvast olid kalmõkid ja kasakad. See oli impeerium – multirahvuslik riiklik moodustis. Dagestanlased aga identifitseerivad end hoopis nendeks, kes laulavad omi laule ja oskavad teatud keelt.
Et luua Eesti riiki, oli vaja selgitada, et meie oleme teistsugused. Et see seal on rahvuste vangla, aga meil on ilus keel, ilusad rahvariided, laulame Lauluväljakul ilusaid rahvalaule, meil on oma hümn. Väikeste rahvuste hulgas on see normaalne. Kui aga suurel Venemaal püütakse sedasama teha, on see pehmelt öelda imelik. Praegu üritataksegi sõna venelane muuta omadussõnast (russki) nimisõnaks (samuti russki).
Vaat selle üle ma praegu arutlen. Teemat tuleb veel oma aastapoolteist töödelda. Ma ei kirjuta praegu midagi, ei tee midagi, lihtsalt käin ja mõtlen.
Arvan, et nüüd vastasin teie küsimusele – võib-olla küll pisut segaselt.
See on nähtavasti tõesti raske teema. Paljud on samadele asjadele mõelnud ja mõtlevad edaspidigi. Mõni aeg tagasi juhtusin kuulama Kogu Venemaa patriarh Kirilli intervjuud, kus ta rääkis Suur-Venemaast, mille all ta mõtles ka Ukrainat ja Valgevenet. Kui ta räägiks seda juttu Ukrainas, siis midagi head ei tule.
Ei, ei, Ida-Ukrainas see tõepoolest töötab ja osaliselt isegi Lääne-Ukrainas. Seal elab niisugune rahvas nagu russiinid, kellele need mõtted on vastuvõetavad.
Mis puutub Kirilli, siis mul on temaga erilised suhted. Ta omab väga täpset nägemust, mida ta tahab, ja see erineb kardinaalselt minu omast. Aga see ongi põnev.
Mis on venelaste maailmavaate peamine erinevus?
Identiteedid on erinevad. Miks peab 140 miljonit inimest elama ühe riigi piirides, mida nimetatakse Vene Föderatsiooniks? Kõige lihtsam vastus on, et me oleme kõik venelased või venemaalased. Mõnel juhul see töötab. Minu puhul töötab peterburglane.
Mis puutub sõnasse venelane, siis seda on pea võimatu mõtestada, kuna Venemaal on nii palju erinevaid rahvusi – nagu kosmos! Seepärast on paljudel oma identiteeti ka raske mõista.
Kuid peterburglane on minu jaoks absoluutselt mõistetav termin – et võib-olla ühe või teise inimesega ma ei sobi, kuid oleme temaga mõlemad ühesugused snoobidest lurjused ja räägime ühes keeles.
Kui nüüd minu käest otse küsida, kes sa oled, ei vastaks ma, et olen venelane või peterburglane või siis selle lapse isa (osutab oma pojale – I.V.).
Kui otse küsida, siis otse ka vastan – olen kristlane.
Nii eraldate end suurest kogukonnast – näiteks muhameedlastest.
Ma ei näe tõsist probleemi. Eraldan jah, mis siis? See ju ei tähenda, et neist saavad vaenlased. Muhameedlased on nende identiteet ja see on rahvusest tunduvalt tähtsam.
Juhtusin nägema üht saadet, kus rääkis üks õigeusu vaimulik – tol ajal mulle tundmatu. Selgus hiljem, et praegune patriarh Kirill. Küsiti, mille poolest me erineme muhameedlastest. Ta selgitas pikalt ajalugu, ka seda, et muhameedlus tekkis seitse sajandit peale kristlust. Muudkui rääkis, millest iganes – paastust ja muust, kuid ei maininud kordagi Jeesus Kristust. Minu jaoks kehtib printsiip, et kristlus on seotud Jeesus Kristuse isikuga. Selle asemel rääkis ta
