ilma absoluutselt kõigest, mis tal veel olemas oli.
Tulebki välja, et formaalselt on sul täna tunduvalt parem elada, reaalselt oli aga nõukogude ajal kergem asjades kokku leppida.
Jah, Läänes liberaalne süsteem enam-vähem toimib, kuigi ka nemad ei saa läbi ilma pidevate skandaalideta. Kuid seal kujunes see süsteem sajandite vältel, ja veel kuidas kujunes! Lugege Moliere’i, Maupassant’i või Zola’d.
Meil aga, selle asemel, et 1991. aastal kapitalismi ehitamises rahulikult kokku leppida (kuidas teha nii, et ei kannataks vähekindlustatud inimesed), pääses valla koletu korralagedus. Kui sai selgeks, et kohe-kohe laguneb kõik koost, tuli Putin ja hakkas riiki tükikaupa jälle kokku korjama. 1990-ndate algul kordasime üksühele Oktoobrirevolutsiooni mudelit…
Teis näivad olevat ühinenud teineteist välistavad omadused. Ühest küljest on teie romaanid keelatud, kuid see pole seganud teil olla olulistel ametikohtadel – ajalehe peatoimetaja ning komsomolikomitee sekretär. Kuidas see õnnestus?
Minul ei õnnestunud midagi. See oli lihtsalt hilisnõukogude epohhi paradoks. Hilisnõukogude epohh oli äärmiselt huvitav sootsium, kus tõesti oli Kirjanike Liidu komsomolikomitee sekretäril kaks keelatud teost ja teda kutsuti perioodiliselt kohvile küll KGB-sse, küll Keskkomiteesse.
Ja mis veel huvitav – keegi mind seal ei hirmutanud ega sõimanud. Lihtsalt vesteldi, seletati omi seisukohti. Olin noor ja tuline ning korrutasin nagu papagoi, et tõde ei saa kahju teha, et tõde hävitab kurjuse.
Tõepoolest, kirjanik vastutab tõe eest, ametnik aga riigi eest. Mäletan, kuidas üks vana ja elukogenud KGB-lane ütles: „Oh ei, noormees, mitte iga tõde pole ravim!” Et on olemas tõdesid, mille tagajärjel luksuvad kõik väga kaua.
Tõepoolest, hiljem mõistsin, et on olemas üks osa sotsiaalset kurjust, mis tänu avalikustamisele pauguga lõhki läheb, nagu kaob vampiir päikesevalgusega kokku puutudes. Kuid on olemas ka teist sorti sotsiaalne kurjus, mis avalikustamisest muutub vaid suuremaks ja rasvasemaks. Ja riigimehelik tarkus seisnebki selles, et mõista, millise kurjusega tuleb võidelda avalikustamise abil, millisega aga teda inimeste teadvusest niivõrd kaugel hoides kui võimalik.
See kõik on tegelikult väga keeruline. Kuidas muidu oli võimalik tol ajal ennast suunitleda? Oli kaks võimalust – kas ametlikud või dissidentlikud struktuurid. Dissidentlikud ei ole mulle kunagi huvi pakkunud. Võib-olla tänu mu päritolule. Dissidentlus oli ju peamiselt kõrgema seltskonna pärusmaa. Peamised dissidendid olid meil kindralite, saadikute või Keskkomitee töötajate võsukesed. Mina pärinesin tavalisest töölisperekonnast…
Kui aga ajalehest rääkida, siis teen väga täpset vahet enda kui kirjaniku ja enda kui peatoimetaja vahel. Kirjanikuna väljendan oma mõtteid ja tundeid raamatutes ning publikatsioonides. Kui istun peatoimetaja laua taha, on minu ülesanne teha ajalehte nii, et kui 50 aasta pärast keegi teaduslikult uurib meie aja vene kirjandust, saaks ta sellest täieliku ülevaate meie ajalehe põhjal. See uurija ei peaks kukalt sügama ja küsima: miks siin ei ole näiteks Rasputinit, et kas too oli selleks ajaks juba surnud?
Kui ma toimetajaks tulin, polnud Rasputini nime juba 10 aastat kasutatud, samas on Valentin Rasputin üks suuremaid tänapäeva vene kirjanikke. Teda võib armastada või mitte armastada, kuid teda ei saa ignoreerida.
Näiteks Sorokinit peame kirjanduslikuks huligaaniks ning me kirjutame temast just nii nagu kirjutame, kuid me ei tee nägu, et teda pole olemas (Vladimir Sorokin, kirjanik, stsenarist, dramaturg, üks peamisi kontseptualiste. Tema teoseid on tugevalt kritiseeritud ning teda on süüdistatud muu hulgas ka pornograafias. – I.V). Teisiti ju olla ei saagi, kuna Literaturnaja Gazeta on praegusel Venemaal ainus kultuurilooline väljaanne, mis annab kirjandusest täieliku ülevaate.
Mida peate silmas sellise kurjuse all, mis tuleks inimeste teadvusest võimalikult kaugel hoida?
Toon alati ühe näite. Venemaal käib tõsine diskussioon teleseriaali „Kool” üle, mille on lavastanud noor, veel eile kõigile tundmatu režissöör Valeria Gai-Germanika. Olen ka ise koolist kirjutanud ning omal ajal käis selle ümber kõva poleemika. Toona leiti, et minu teos on vägagi terav.
Kuid nii nagu see Gai-Germanika teeb!.. Ta on kokku pannud kogu negatiivsuse, mis üldse koolis võimalik on – narkootikumid, joomine, seksimine kusagil boileriruumis, vägivaldsed ja joodikutest lapsevanemad, pervertidest õpetajad – ja kõik see on üheks ekraanitooteks kokku pressitud.
Kunsti üks ülesandeid on vananenud ja ühiskonda segavate tabude kõrvaldamine, kuid ei tohi ju korraga kõrvaldada kõiki tabusid! Tabu on ühiskonna kultuurilise eneseorganiseerimise vahend. Kui kõrvaldada kõik tabud, lõpetab ühiskond eksisteerimise kui kultuursete ja arukate inimeste kooslus. Seepärast tuleb kõrvaldada vananenud tabud, ja andekad inimesed saavad sellest aru; teised aga, sellised nagu Gai-Germanika või Sorokin, lõhuvad ka neid tabusid, mida ei tohiks puutuda.
Tuttav germanist rääkis, et käis Saksamaal sellesama Sorokini loengul, kus too olla ka ühe oma novelli ette lugenud. Sorokinil lõpevad kõik jutustused sellega, et kangelased söövad oma väljaheiteid. See on tal nagu mingi know-how. Niisiis, pärast loengut tuli mu germanistile koridoris vastu üks vanamees, rühi järgi omaaegne Wehrmacht’i ohvitser, koos oma lapselapsega. Mu sõber kuulis, kui see 10-aastane poiss küsis: „Vanaisa, ütle, kas venelased tõepoolest oma s…a söövad?” Vanahärra natuke mõtles ja vastas: „Jah, söövad, ja seepärast nad sõja võitsidki!”
Vaat selliseid järeldusi tehakse nn kirjandusest, mis ei toetu mitte millelegi reaalsele!
Praegu võtavad noorukid „Kooli” kui käitumismudelit. Lapsevanemad aga vaatavad seda seriaali ja ütlevad: „Kas ma pean tõepoolest oma lapse saatma sinna kooli, kus tüdrukuid tiritakse WC-sse, et neid kambaga vägistada, kus sealsamas juuakse, suitsetatakse, varastatakse ning süstitakse narkootikume? Ei, mina oma last sellisesse kooli ei lase!” Lapsevanemat siis lohutatakse: ei, see on lihtsalt kunst, kunst aga peabki utreerima!
Kui see on kunst ja ühe niisuguse inimese versioon, kel pole peas kõik päris korras, siis näidake seda kinnistel seanssidel, mitte aga kõige vaadatavamal ajal 1. kanalil, mida vaatavad miljonid inimesed. See on keeruline küsimus, mis on seotud sõnavabadusega. Tekib küsimus: mis asi see sõnavabadus üldse on?
Negatiivsusega manipuleerides on lihtsam populaarsust võita. Võtame ropendamise. Normaalne inimene ei saa enam teatris käia, sest laval käib lausropendamine, kusjuures täiesti mõttetu.
Meil sama lugu. Mind kutsuti telesaatesse, mis oli pühendatud ropendamisele. Osalesid ka teatridirektor ja lavastaja, kes oli lavastanud tüki, milles normatiivses leksikas esinesid vast ainult sidesõnad. Küsisin temalt: miks nad sellise tükiga üldse välja tulid?
Lavastaja vastas, et tegid seda kasvatuslikul eesmärgil, et noored tulevad teatrisse ja, leides eest roppused, saavad aru, et neile see ei meeldi ja nad ise enam ei ropenda. Ma küsisin: „Kas te ise saite praegu aru, mida ütlesite? Kõik on ju risti vastupidi, sest noored näevad, et kui juba teatris ropendatakse, on see normaalne.” Seepeale ütles lavastaja: no kuulge, kogu Euroopa teater ropendab, miks siis meie ei või!?
Polegi kohe midagi kosta. Nad on tegelased, kes sülitavad teatri traditsioonidele, teatri tohutule kasvatuslikule funktsioonile. Neile on tähtis vaid endi odav populaarsus.
Muide, kui ma Literaturnaja Gazeta’sse tulin, keelasin trükkida asju, kus oli kasutatud roppusi. Minult küsiti: aga kui on tegemist geniaalse autoriga, kes on kirjutanud roppude sõnadega geniaalse luuletuse? Vastasin: siis ootame, millal see geniaalne luuletaja kirjutab uue geniaalse luuletuse, mis roppusi ei sisalda.
Unistan
