kes vedelevad hommikust õhtuni puu all ning, kui jalad alla saavad, lõiguvad üksteist mootorsaagidega, ning et kõik noored tüdrukud on eri masti prostituudid. See ei saa ju tõsi olla. Alles mõni aeg tagasi reisis üks vanem prantsuse naisajakirjanik autostopiga läbi Venemaa ning kirjutas raamatu, kus ta ilmselgelt imetles Venemaa kaugetes kolgastes elavaid inimesi. Miks meile näidatakse ainult seda koledamat osa, mis küll kindlasti on olemas – kas selleks, et võõraid eemale hoida?
Arvan, et asi on keerulisem. Tänaseks on ellu astumas terve eituseetikal kasvatatud meediapõlvkond. Oli ju tõepoolest periood, kus nõukogude elu küllalt pilvitul foonil – katus pea kohal, töö olemas, laste koolitamise ja arstiabiga pole probleeme – tekkis paise, mis oli tarvis avada. Ma ju ise ka rõhusin peamiselt puudustele, kui kirjutasin sõjaväes või komsomolikomitees toimuvast („100 päeva käskkirjani” ja „Ülerajooniline erakorraline juhtum” – I.V.). Samas ei olnud sõjaväes ega komsomolikomitees läbinisti kõik halvasti. Leidsime, et peame rõhutama just puudusi, kuid mõistsime, et foon peab olema normaalne.
Järgmine põlvkond aga kasvatati üles täieliku eituseeetikaga. Leiti, et ajakirjaniku peaülesanne on leida võimalikult suur hunnik sõnnikut ning näidata seda võimalikult kasuliku nurga alt.
Niisugustel põhimõtetel on suureks sirgunud too põlvkond, kes täna juhib televisiooni ja kirjutavat pressi. Nad ei mõista, miks oleks vaja kirjutada normaalsusest – keda see huvitab? Olukord meedias on selline, et kui leiad loo sellest, kuidas kaks purjus metsameest mootorsaega mõne eide pärast kaklevad, on see hea süžee. Saad preemiat ning puhkuse Kanaaridel! Aga see, et need metsamehed teevad igaüks kolme eest tööd ja üks ostis just džiibi, teine aga ehitab praegu juba teist maja, ei huvita kedagi.
See, mis varem kuulus toidu juurde pikantse sousti või pipraterana, on täna põhitoit. Ajakirjandus on muutunud üheks ainsaks teravaks maitseaineks. Üks asi on, kui sulle antakse toidu juurde lusikatäis adžikat, teine asi aga, kui sul on ees taldrikutäis adžikat. Viimast pole võimalik süüa.
1990-ndail võimu juurde jõudnud inimesed olid lihtsalt seisukohal, et nii on võimalik vabaneda impeeriumimeelsest minevikust. Tegelikult toimus see kõik juba 1920-ndail nõukogude ajakirjandusega. Sel ajal oli kõik, mis toimus enne revolutsiooni, kohutavalt paha. Mäletan, küsisin poisikesena oma vanaemalt (kes oli küll kirjaoskamatu, kuid raadiot kuulas huviga), et kuidas tsaariajal elati? Ta mõtles väheke ning ütles, et polnud viga, päris hästi elati, siis mõtles veel ning lisas: ainult rahvas oli ikke all.
1990-ndail töötas täpselt sama mudel. Tarvis oli näidata nõukogude epohhi kui õudsat aega, täielikku läbikukkumist ning kõigi meie murede süüdlast, ajastut, mil inimesed ei elanud, vaid virelesid. Nõukogude iganditega võitlemiseks loodi terve meediamõrtsukate põlvkond. Nad võiksid ju täna täägi tuppe pista ja tegelda uue ühiskonna arendamisega, kuid kahjuks ei oska nad peale tapmise midagi muud teha! Ja nende õpilased on samasugused mõrtsukad. Ilma riigi vahelesegamiseta olukorda ei muuda. Ainult riik saab selle protsessi peatada, sest Venemaa on juba kord nii üles ehitatud, et kõik hea ja ka kõik halb saab alguse riigivalitsusest.
Jah, räägitakse, et oleks hea, kui riik ei segaks vahele. Oleks küll – kusagil Hollandis see toimib. Meil mitte, sest sajandite jooksul oli riik peamine regulaator nii majanduses kui ka kodanikuühiskonnas. See võib kunagi muutuda, kuid protsess on pikk – kuni riik paneb kõigepealt kõik paika ning tõmbub siis vaikselt tagasi, nagu Inglismaal juhtus. Seal privatiseeriti raudtee, kuid kohe, kui see hakkas koost lagunema, võttis riik selle tagasi. Ja seda Inglismaal, kus riigi osa majanduses on juba iidamastaadamast üliväike!
Mida siis rääkida Venemaast, kus veel mõni aega tagasi isegi ei aevastatud ilma riigipoolse heakskiiduta! Inimkonnal peavad tagavaraks olema erinevad meetodid – ühel ajal ühed, teisel ajal teised. Sest kui homme ei purska väike vulkaan, mis paralüseeris veidi aega tagasi vaat et kogu maailma lennuliikluse, vaid suur? Eraomanikud ei teeks siis enam midagi. Ainus, kes midagi teha saab, on riik.
Või sõjas. Kas sõja ajal kehtis Inglismaal demokraatia? Ei – oli diktatuur.
Diktatuuris süüdistatakse vaid meid. Aga nii oli tol ajal kõikjal. Kõiki 1930.–1940. aastate Nõukogude Liidu tegusid vaadeldakse tänaste Euroopa Liidu seaduste kontekstis. Täna tundub Nõukogude Liidu käitumine kole, aga nii käitusid sel ajal ka kõik teised riigid. Võeti ja müüdi 1938. a. Müncheni kokkuleppega sakslastele Tšehhoslovakkia maha – ja ei midagi! Keegi ei räägi, et kuidas ikka Inglismaa siis käitus.
1990-ndail magasime maha aja, mil oli võimalik kõik kokku leppida ja maailma üldsusele ära seletada. Toonane juhtkond paraku leidis, et mida rohkem koledusi me Nõukogude Liidust räägime, seda parem. Suure kära tagajärjel kanti kõik Nõukogude Liidu patud automaatselt üle Venemaa arvele. Nüüd püüame üht või teist selgitada, kuid see on ülimalt raske.
Näiteks, kui suri Aleksandr Solženitsõn (1918–2008, vene kirjanik ja dissident. – I.V) kutsuti mind raadiojaama „Ehho Moskvõ” tema mälestuseks pühendatud ümarlauale. Saate lõpus küsiti: milline on meie arvates Solzenitsõni pärand? Üks Solženitsõni vana tuttav pakkus: „Elada tõe järgi!” Mina ütlesin: pidage kinni, pärand on ikkagi see, mille järgi inimene ise on elanud ja ka järglasi elama kutsunud! Kui täpsemalt vaadata: kas Solženitsõn ise sedasi elas? Ta kirjutas oma „Gulagi arhipelaagis”, et Gulagis istus korraga 30–40 miljonit inimest. Selge see, et 1960. aastatel, kui ta seda raamatut kirjutas, polnud tal võimalik arhiividesse pääseda. Pealegi inimesele, kes istub, tundub, et kõik istuvad.
Hiljem, kui arhiivid avati ning dokumendid lauale pandi, tuli ilmsiks, et 1930-ndail istus Gulagis üheaegselt erinevatel aastatel 2–3 miljonit inimest; pärast sõda aga, kui istusid sõjavangid ning kinni pandi hulk kollaborante, kuni 4 miljonit.
Kusjuures Pariisis riputati mitte ainult sakslastega koostööd teinud inimesi, vaid ka lihtsalt mõne ohvitseriga maganud naisi Champs-Elysee alleedel kastanite otsa! Meil aga uuriti veel: kui inimene on tapmistes süüdi, siis poodi üles, kui ei ole süüdi, pandi istuma. Need on avalikud andmed, mida ei ole vaidlustatud.
3–4 miljonit on muidugi suur arv, kuid see pole 40 miljonit. Kõik need andmed ilmusid Solženitsõni eluajal. Miks ta ei võtnud sõna ega öelnud „Teate, ma eksisin pisut”?
Niisiis ei saa öelda, et ta elas puhtalt tõe järgi. Tema jaoks oli tähtis säilitada endast dissidendi ja prohveti kuvand, selle asemel, et parandada oma vigu.
Ajalookirjandust praegu ei loeta. 1988. aastal lugesid nad ajakirja „Ogonjok”, ning nii nad käivadki ja vehivad sellega siiamaani. Alles hiljuti näidati filmi Mihhail Tuhhatševski (1893–1937, Nõukogude Liidu marssal – I.V) vandenõust. Paar päeva peale filmi näitamist ütles mu väga liberaalsete vaadetega kaastöötaja: „Kuulge, see pole ju ometi tõsi, et Stalini vastu vandenõu korraldati?!” Küsisin, et kuidas ei ole tõsi – selle kohta on ju terve hulk teadustöid kirjutatud, ja juba 10 aastat tagasi. Uurisin siis, kas ta peale 1988. aasta „Ogonjoki” mõnd hilisemat ajaloouuringut on lugenud. Ta punastas ja vastas, et pole.
Meie püüame oma ajalehes ka paljudele ajaloosündmustele valgust heita. Meil oli terve number, mis rääkis Praha kevadest, praegu valmistame ette materjali Katõnist. Olen seisukohal, et üldsus, eriti intelligents, peab uskuma mitte müüte, vaid teadma reaalset informatsiooni, mille põhjal järeldusi teha.
Kas praegune kriis on Venemaale rohkem kahju toonud või hoopis arengut tasakaalustanud?
Mulle tundub, et teatud moel on Venemaale kriisist kasu. Majandust ei saa ju üles ehitada vaid toorainete ekspordile. Nõukogude majanduse pluss oli see, et kuigi toorainesektor oli võimas, oli ka muu tööstus siiski arenenud. Loomulikult võib rääkida kvaliteedist – mõned asjad olid konkurentsivõimelised, teised
