Sel hetkel õppis ta neid silmi kartma , kartma selle piinava, salaja näriva häbikartusega, mis ta loomusest pikkamisi viimased sädemed iseseisvust, julgust ja enesetunnet kustutas, ta araks, alati nurki ja pragusid otsivaks putukaks tegi ja ta juuksed enneaegu halliks pleegitas. Ta võis küll oletada, et laps sel ajal veel asja täielikku tuuma oma kitsasse mõtteringi ei suutnud mahutada, et ta ahastus ainult sellest tuli, et keegi tema kallist ema oli julgenud laita, koguni teotada, mida ta ilmvõimatuks oli pidanud; ta tundis ka oma lapse kergesti erutatavat, kirglikku iseloomu ja võis täna veel loota teda mõne põikleva kõnekäänuga täiesti vaigistada. Aga see laps kasvas ning küpses ju järjest. Ta tuli ju jälle ning ikka jälle ja nõudis otsust. Tema alati pärivad, läbitungivad silmad rippusid sest päevast peale vahetpidamata ema pilkudes, ta suu küljes. Ja siis oli vaja anda selgemaid seletusi …
Need mõtted lendasid välgukiirusel Anna peast läbi, kui ta surus nutvat last rinna vastu ja õppis ta silmi kartma, neid muidu nii armastatud lapsesilmi.
«Nad valetavad, laps, ära kuula neid,» ütles ta. «Sinu ema pole halb; kas sa seda ise ei tea?»
«Ma tean. Aga nad ütlevad, et minu isa …»
«Sinu isa on surnud.»
«Ja sa ei ole tüdruk?»
«Ma olen naine, sinu ema – sa näed ju seda … Tüdrukuil pole lapsi.» Anna tuksuvad huuled sosistasid seda lapse hõõguvasse kõrva, ta käsi mattis kinni tema väikese päriva suu.
«Siis nad valetavad, need tigedad lapsed!» hüüdis Hedvig välkuval silmal ja ta rinnast tõusis kergendav ohe. «Ma tahan neile öelda, et nad valetavad! Minu mamma on hea – hea – hea!»
Ta puhkes laginal naerma, kuna tal pisarad veel üle põskede veeresid ja märg kate silmade ees seisis …
See ei jäänud muidugi mitte ainsaks korraks, mil väike Hedvig ärevalt koju jooksis, kibedad kaebused suus ja silmis.
«Mamma,» kurtis ta ühel päeval, «Sepa-Juuli ja Agnes Johanson sõimavad mind! Nad ütlevad mulle: värdjas, värdjas!»
Emal käis kuum vool peast jalavarvasteni.
«Värdjas … mis on värdjas?» päris laps.
Anna surus ta peakese käte vahele ja sulges ta huuled enda suuga. «Vait, vait, laps,» sosistas ta kahvatult, «see on rumal sõna, seda ei tohi sa kunagi suhu võtta … Lapsed, kes nõnda ütlevad, on ropud uulitsalapsed … Ütle neile vastu, et nad on uulitsalapsed!»
Kuid Hedvig tõi vahel veel pahemaid sõnu koju, ja mitte ainult teistelt lastelt, ka mitte rumalatelt uulitsalastelt, vaid täiskasvanud inimeste suust. Nõnda öelnud kord keegi naine tema kohta «põõsa-alune» – mamma, mis tähendab põõsaalune? Või jälle: Palmbergi kutsar kutsunud teda uulitsal enese juurde ja hüüdnud: «Tule siia, väike nurgatagune! Kas tead ka, kus su isa on?» – «Minu papa on surnud.» – «Hähähä, või surnud! Tule siia, ma ütlen sulle, kus ta on: ta on metsas, saba seljas …» Hedvig jooksnud vihaselt ära. Aga pooljoobnud kutsari naljatamist kuulanud pealt kaks koolipoissi: need putkanud tütarlapsele karjudes ja vilistades järele ning hüüdnud ühtesoodu: «Isa metsas, saba seljas! Isa metsas, saba seljas …» Inetu riim levis nagu sügelisehaigus kooli ning mänguplatsile ja igaüks, kes tema kihelemist tundis, sügas end vaese Hedvigi küljes, mis tegi üleannetuile seda suuremat lõbu, et piinatud laps nende tooruse nii väga südamesse võttis.
Alaline nokkimine ja näägutamine hakkas viimaks tütarlapse rinnas vastuhakkamist ja kättemaksuviha soetama. Ta nägi, et tal ei olnud muud kaitsjat, ning hakkas end ise kaitsma. Ühel päeval – Lintropi-emand oli juba dr. Vallgreni juures teenistuses – tuli Hedvig koju verise ninaga ning püüdis mamma eest peitu pugeda. «Laps, mis sul on?» küsis Anna ehmudes. «Kus sa olid ja mis on sinuga tehtud?» – Ta olnud kaevupuiestikus mängimas. – «Miks su nina verd jookseb?» – Ei vasta. Valetada ei taha ja tõtt rääkida ei julge. Ema ei saa tast muud välja, kui et ta kohmab nuuksatades jälle midagi sõimamisest. Õige vastuse tõi aga keegi naabriemand, kes tikkus sõimates ning hurjutades Anna juurde kööki, umbes kolmeteistkümne-aastane ulguv tütar käe kõrval. Emand lõkendas vihast nagu kalkun, ähkis ning puhkis nagu vedur: Hedvig kriimustanud mänguplatsil tema silmateral näo lõhki! Ja tõesti, plika palged olid küüntega tublisti veristatud, hoolimata sellest, et ta oli Hedvigist palju suurem ja vanem. Vihane kaupmehe-emand nõudis süüdlasele kõige kibedamat karistust, ja kui Hedvigi ema söandas tähendada, et vastane ju tema tütrel nina veriseks löönud ja teda sõimuga vihale ärritanud, paiskus naabrinaise suust niisugune vool paksu sõimusoppa, et vaene Anna hakkas valju häälega nutma … Sel silmapilgul astus dr. Vallgren kööki, võttis paksu emanda natist kinni ning toimetas ta ühes kriimustatud tütrega kõige lühemat teed värskesse õhku … Selle «ausa mehenaise» suust aga oli «hukkaläinud tüdruk» kuulnud sõnu, mis ta kõrvale niisama võõrad olid kui kõige täielikumalegi sõnaraamatule.
Räägitud juhtumusest saadik hakati dr. Vallgreni ja Anna Lintropi nime mainima ühenduses, mille juurde pilgutati silma ja irvitati. Selle eest oli väljavisatud kaupmehe-emand hoolt kandnud.
Väikese Hedvigi põli läks ikka kitsikumaks. Ta muutus araks, kinniseks, tuhmiks. Ta hakkas oma kooli- ja mänguseltsilistest eemale hoiduma, niihästi koolis kui ka väljaspool kooli, harjus igaühele kui vastasele otsa vaatama, igaühelt paha kartma. Ta sai üksikuks sonijaks, ehitas endale mingi eraldi-maailma, külma, tumeda, täis igavat tühjust. Viimaks lähenes ta emale härda palvega, et ta koolist ära võetaks. Ta oli õppinud kooli ja kõike, mis sellega ühenduses, täiest hingest vihkama, niisama sügavasti vihkama, nagu ta seda esiotsa oli armastanud. «Võta mind koolist ära, mamma!» palus ta ühtelugu nii innukalt, et vastupanu viimaks sulas. Ta küsis tohtrilt nõu, ja et see Hedvigi soovi täiesti toetas, siis sai mõte ruttu teoks: tütarlaps lahkus avalikust koolist, mis talle piinapaigaks oli saanud, üheteistkümne-aastasena ning astus dr. Vallgreni vahendusel ühe koolipreili juurde nii kauaks eraõppusele, kuni kasuisa – nagu ta teda tohtri enese soovil tohtis nimetada – tema harimise ja kasvatamise täiesti enese hoolde võttis.
Tütarlaps toibus ning kosus nüüd ruttu. Ta elusooned hakkasid uuesti tuksuma. Kuigi ta jäi üksikuks, vältides endiselt seltsi, kadus siiski senine argus ning mõrudus ta meelest. Tema mõtteilma paistis jälle päike. Vallgreni kasvatamise ja tema õpetustest võidetud vaba vaate mõjul edenes ta julgus ning lootus elu kohta, talle kasvas selgroog, ta kogus relvi.
Anna Lintrop märkas sisemise rahuldusega, et mida suuremaks kasvas tütarlaps, seda enam hakkas ta neid pärimisi alla neelama, mida ema nii väga kartis. Ta näis valusat kitsikust aimama hakkavat, mida ta viimasele seeläbi valmistas – esialgu üksnes umbkaudu, siis ikka selgemale teadvusele jõudes. Kes ta oli? Kuidas see tuli? Kus ta on? – need küsimused hävisid ta huultelt. Ta terane lapsesilm oli märganud, missugune ootamatu mõju oli neil küsimustel ema ara ning pehme hinge kohta, kuidas inimlik jume ta palgelt kadus, kuis ta silmad armu palusid. Hedvig viskas oda, millega ta paha aimamata oli mänginud, mis aga ema rinda nii valusasti näis torkavat, ruttu nurka. Vanemaks saades, arenedes mõtlevaks inimeseks, hoidus ta siis selgel teadmisel ning tahtmisel iga puudutuse eest ema salahaavadesse. Et Annal puudusid ilmutuseks jõud ja julgus, siis jäi tema saladus tütre eest samuti katte alla, nagu ka viimase kasvataja dr. Vallgreni eest, kelle leebiv takt iga pärimise iseenesest ära keelas. Mida Annale veel jäi karta ja häbeneda, olid Hedvigi selged, targad silmad. Oh, need pidid ju kõike mõistma, ka siis, kui nad ei tahtnud hoolega mõista! Kuigi Hedvig sündmuse lähemaist oludest midagi ei teadnud – sündmus ise seisis ju julmalt alasti tema ees! Tütre laiemat, vabamat vaadet elu kohta – seda Anna ei mõistnud ega usaldanud, seks oli ta enese vaade liiga kitsas.
Teadagi oli Hedvigi terane mõistus aja jooksul üksikuid tähiseid, mis talle kogemata ette olid juhtunud, kokku kandnud
