Billy Elliot. Melvin Burgess

      Billy

      Ta on kõlupea, mu vend, ma vihkan teda. Aga tal on muusikas hea maitse. Tal on alati kõrvaklapid peas, kui mina läheduses viibin, et ma midagi ei kuuleks. Nagu õhk kuuluks talle või midagi. Ta keeraks muusika rulli ja pistaks endale perse, kui saaks.

      Mul pole viimasel ajal eriti võimalust üksi olla, kui välja arvata varahommikul enne kooli, mil isa ja Tony on väljas piketeerimas. Oli parem, kui nad töötasid. Sain tulla koolist koju ja kuulata tundide viisi just seda, mis pähe tuli. Memmele meeldib ka muusika. Isa arvates on see vaid moodne jamps, aga memm on liiga vana, et millestki seesugusest hoolida. Ta ei anna mind kunagi välja. Talle ei jää see, mida teeme, arvatavasti niikuinii meelde. Niipea kui isa ja Tony on ära läinud, panen muusika hommikusöögi valmistamise ajaks mängima. Memm ei suuda oma jalgu paigal hoida. Kuulen teda kaasa laulmas veel enne, kui ta on voodist väljas. Mõnikord tõuseb ta üles ja nõksutame üheskoos mööda tuba ringi. Ta teeb neid poose, kus käed on õhus, üritades samal ajal ühe jala peal tasakaalu hoida ja baleriini moodi ringiratast keerutada – ainult et ta on juba peaaegu kaheksakümmend ega saa enam kuigi hästi kõndida, tantsimisest rääkimata.

      „Las käia, memm! Bugi-vugi!” Mu isa ja Tony üritavad teda takistada, sest nende arvates teeb memm end lolliks. Noh, aga kes teda pealt näeb? Ainult meie, kes me oleme tema pere. Kui ta end pere ees lolliks ei või teha, kus siis veel? Tal peaks olema lubatud tantsida ja päev läbi muusikat kuulata, kui ta seda vaid tahab, aga minu vend on liiga kitsi ega luba kellelgi kuulda midagi peale omaenda hääle.

      Tuleb tuttav ette? See lööb kogu maja helisema. Ja, oh paganamas, see oli lihtsalt … suurepärane.

      Hakkasin munade keema panemise ajal laua ümber tantsu lööma, imiteerides kitarrimängu. Seesugune muusika kohe paneb liikuma. Mina ja minu parim sõber Michael kujutasime väikestena ikka ette, et oleme rokkstaarid. Michael pani õe satiinist pidžaama selga – teate küll, glämmrokk – ja meikis ennast ja värki, nii et nägi välja nagu Bowie või Marc Bolan. Mul oli ükskõik, kas nägin kellegi moodi välja või ei; mulle meeldis lihtsalt muusika. See oli võimas.

      Kutsusin Michaelit siis pedede pedeks ja ta kargas mulle turja ja andis koslepi.

      „Cosmic Boogie” kestab just piisavalt kaua, et munad pehmeks keeks – täpselt nagu memmele meeldib. Võtsin munad välja, panin peekritesse, sättisin kandiku kenasti valmis ja puha. Seejärel võtsin kogu kupatuse kätte, lükkasin memme toa ukse jalaga lahti ja astusin tantsiskledes sisse.

      „Juhhuuu, memm, siin tantsiv kelner!” nõksutasin ringi, andsin endast parima, et munad pesast ei lendaks … ja seda paganama vana tegelast polnudki seal.

      Pärgel! Panin kandiku kolksatuse saatel käest ja tormasin uksest välja. Isa lööb mu maha, kui memme ära kaotan. Ta kadus kord terveks hommikuks. Politsei korjas ta lõpuks kusagilt Jesmondi raudteejaama juurest üles. Kuidas põrgu päralt ta sinna sai, teab vaid vanajumal ise. Isa arvab, et küllap üritas memm minna külla kellelegi, kes on juba viiskümmend aastat surnud.

      Sööstsin tagumisest väravast välja tänavale, kisendades täiest kõrist: „Memm! Memm!” Ta suudab mind alati surnuks ehmatada, see meie memm. Ta pole võimeline enese eest hoolitsema. Pöörad üheks hetkeks selja ja viuh! – ongi läinud. Asi polegi niivõrd selles, et memm liiguks maru käbedalt, vaid pigem, et ta nii kaugele jõuab. Kui ta kord juba liikvele asub, ei peata teda miski.

      Võiksin ta maha lüüa, paganamas! Pidin kooli jõudma. Aga, noh. See pole ju tema süü, et ta vana on, või kuidas?

      Mis suunas, mis kuradima suunas? Ta võis minna alla mere poole. Meie juurest paistab meri ära. Mõnikord läheb ta sinna ja vahib laineid. Seisin ühe koha peal ja vaatasin kord ühele, kord teisele poole. Kuhu minna? Väike Alison, kes elab meist paar maja allpool, lutsutas mingit kuivikut või midagi ja näitas näpuga ülesmäge.

      Pistsin plagama. Kui memm läks sinnapoole, oli mul tema asukohast vägagi hea ettekujutus.

      Olin kohale jõudes täitsa läbi, aga seal memm oligi − viadukti all põllul, täie tervise juures. Ma teadsin seda. Ta läheb alati sinna, see on paganama hirmus: seal on tiik, ta võib sisse kukkuda ja ära uppuda. Keegi ei tea, miks ta sinna läheb – tegelikult ei tea üldse keegi, miks ta midagi teeb. Kui temalt endalt küsida, vahib ta lihtsalt vastu. Küllap mängis ta seal väiksena. Ta on siin terve elu elanud. Kaheksakümmend aastat. Kaheksakümmend aastat! Jeesus!

      „Memm!” hüüdsin. Memm pööras ringi ja põrnitses mind. Rühasin läbi kõrge rohu. See oli niiske. Vaesekene, ta oli läbimärg. Ta näis olevat surmahirmul. See’p see jama ongi, nimelt mitte ainult meie ei tea, mida ta poole ajast teeb, vaid tema ise ka mitte. Ta hirmutab iseennast rohkem kui keegi teine.

      „Kuidas munadega jääb?” küsisin. „Sa oled uus,” vastas ta. „Memm, see olen mina, Billy. Billy.” Memm noogutas ja naeratas äraolevalt.

      Mäletan seda hommikut just seepärast: põllu lõpus sillal peatusid kolm musta bussi, millest hakkasid politseinikud välja ronima. Selles oli midagi doktorwholikku – masinatest muudkui vooris politseinikke, nad olid nagu põrnikad, kes maapraost välja poevad. Neil olid suured plastikust kilbid ja nuiad. Nad nägid välja nagu mõnest filmist.

      Memm märkas mind üles vaatamas ja tõstis samuti pilgu. „Kes need veel on?” küsis ta.

      „Politseinikud, memm. Politseinikud.” „Tõprad!” Ta raputas nende poole rusikat. „Tõprad!” karjus ta. Mõned politseinikud vaatasid alla, kuid olime liialt kaugel, et meiega tegelema vaevuda.

      „Kas nad tulid meile järele, Billy?” sosistas memm. Ta võib küll olla vana rumal naine, aga ta on näinud igasuguseid, see mu vanaema. Ta elas kolmekümnendatel, sõja ajal. Ta on kõike näinud. Ta teab politseist kõike. Ta teab, kelle poolel nad on.

      „Ei, mitte meile, memm, meie ei paku neile huvi.” „Jackie? Tony?” küsis ta. Ma ei vastanud. Mõnikord hirmutab mu memm mind rohkem siis, kui ta on teadlik sellest, mis toimub. Võtsin memmel käsivarrest kinni ja juhatasin ta koju.

      Klimberdasin klaveril „Cosmic Boogie” meloodiat ja mõtlesin emale. Tony saalis köögis ringi, ajas võileibu näost sisse ja silitas oma plakateid. „Ei mingit alistumist!”, „Thatcher maha!”, „Streigimurdja! Streigimurdja! Streigimurdja!”. Isa sahmerdas niisama – pesi nõusid, üritas põrandat pühkida, pani tassid tagasi kappi. Susan meie tänavalt – kutsume teda Mutrivõtme Susaniks, tal on selline nägu – käib vahel meil ja teeb pisut kodutöid. Memm istus kõrvaltoas enda voodil ja laulis kaasa. Vähemalt midagi ta laulis, kuid see polnud vist see, mida mina mängisin.

      Ema on nüüdseks juba kaks aastat surnud. Minu arvates on mu ema kõigil peale minu meelest läinud. Ma igatsen teda, igatsen teda iga päev. Inimesed ei näe, kuidas ma teda igatsen, aga ometi nii on. Igatsen teda, kui vaatan peeglisse, kui astun uksest sisse, et minna ühest toast teise, kui löön klaveri taga aega surnuks. Mõtlen endamisi, et tema sõrmed oleksid puudutanud ust avades sedasama uksenuppu. Just seesugused asjad on mul temast meeles. Kuidas ta tegi koridori peegli ees meiki, kui oli aeg lahkuda ja tal oli kiire. Peegli all on väike karp, kus ta oma asju hoidis. Seal on ikka veel mõned huulepulgad alles. Need lõhnavad nii nagu mu ema vanasti, aga on halvaks läinud. Kui sellesse peeglisse vaatan, mõtlen mõnikord, kas ma näeksin tema nägu, kui piisavalt kaua põrnitseksin. Olen ennegi pikalt põrnitsenud, üritanud tema nägu enda omas märgata. Kui piisavalt kaua vahtida, näib nägu muutuvat ja see hirmutab mind alati poolsurnuks. Mäletamine ja igatsemine pole üks ja seesama, kuid need on üpriski lähedalt seotud ning kumbki teiseta läbi ei saa.

      Mul

Скачать книгу