tagaistmel. Mulle polnudki veel pähe turgatanud, et Debbie oli tema tütar.
Proua hingas aknast välja suitsupahvaku. „Võlgned mulle viiskümmend penni,” teatas ta. „Ei võlgne.” „Võlgned küll. Too järgmisel nädalal ära.” „Ma pean poksimas käima, proua.” „Aga sa oled poksimises sitt,” ütles Debbie. See väike lehm oli mind arvatavasti pealt passinud.
„Ei ole,” kinnitasin. „Ta tabas mind lihtsalt ootamatult, muud midagi.”
„Pea lõuad, Debbie.” Proua Wilkinson vaatas uuesti minu poole. „Ma arvasin, et sulle meeldis.” Vastasin eitavalt.
„Kuidas ise arvad, kullake,” teatas ta ja sõitis minema. Nägin Debbie naljanägu mind tagumisest aknast piidlemas, kui nad eemaldusid.
Aga tal oli õigus – mulle oli see tõesti meeldinud. Muusika oli olnud pisut igav, muud ei midagi. Ma oleks arvatavasti tõelisesse hasarti sattunud, kui tal oleks olnud midagi paremat kui see vana peer klaveri taga. T. Rex või Bowie. Pan’s People. Või Fred Astaire. Vaat tema oskab alles tantsida! Mu memmele meeldib Fred Astaire, vaatasime üht tema filmi ükspäev telekast. Kui minust peaks saama tantsija, siis see võiks just niimoodi välja näha. Teate isegi, „High hat”.
„High hat!” Jooksin ja keerutasin ja hüppasin mööda tänavat tormates ning mõte sellest muusikast täitis mind üleni, kuni purskus koputades, hüüdes ja keereldes mu kõrvust välja.
Järgmisel päeval valutasin üle kogu kere.
See ballett, see on paganama sõltuvusttekitav, teate. Mõtlesin sellele terve järgmise nädala. Üks ja kaks ja üles ja alla. Ma muudkui kuulsin proua häält end õpetamas. Kui sead oma käed ja jalad teatavatesse asenditesse, on see nagu muusikanoot. Hoiad nooti õhus … ja siis, viuh! kaob see ülejäänud meloodia sisse.
Jah, huvitav. Ainult et see kõik tekitab minus tunde, nagu oleksin tõeline möku. No ausalt! Peenutseja, kaks, kolm, plikake, kaks, kolm, ja keksi ringi ja neli ja viis ja kuus ja sitt-sitt-sitt.
Mkm. Mida mu isa küll ütleks! Või Tony! Neil sõidaks katus pealt! Tähendab, mis kasu on balletist kaevanduses? Ainus mure sellega on, et mis kaevanduses. Ühingu juht Arthur Scargill räägib, et neil on salaplaan kõik kaevandused sulgeda, nii et kui tal on õigus, võiksin ma sama hästi tantsida kui miskit muud teha, sest niikuinii poleks enam kaevandusi järel ajaks, mil mina olen piisavalt vana. Uudistes räägitakse, et kaevurid on mõne nädala pärast tagasi tööl. Kui tuleb talv. Kui nälg näpistab. Mhmh, noh, meil ei ole veel nälg kallal. Sellest on lihtsalt jupp aega möödas, kui me pühapäeval praadi sõime, muud ei midagi.
Niikuinii pole kedagi, kes süüa teeks. Tony küll üritab, aga ta pole nii osav, kui meie ema oli.
Mitte kõik ei arva, et ballett on nõme. Mõned plikad ütlesid mulle koolis, et minust on neetumalt vapper balletis käia. Jah, ja mõned rääkisid poistele, millega ma tegelen. Dave Sullivan ühes ülejäänutega oli mul ükspäev mänguväljakul kallal.
„Noh, Billy, tee meile üks keerutus. Näita oma peput, mis?” Aga nad ei lähe mulle korda. Mida nemad ka teavad? Olen harjunud, et mind narritakse. See Debbie ripub mul ka kaelas ja värki, see ei tule samuti kasuks. Küllap ta ema tahab, et hakkaksin trennis käima, nõnna saaks ta rohkem kliente. Kui poisid hakkaksid balletti tantsima, oleks käijaid poole rohkem, eks ju? Mitte et tal oleks vaja sente lugeda, seda ma ei usu, tema oma peene häälega ja puha. Paganama keskklassi-Kati, mis ta muud on. Mitte nagu meie. Mitte nagu kaevurid. Tehku ta kaevanduses proovi! See teeks talle paganama päralt otsa peale!
Debbie käis mulle ükspäev koduteel pinda. „Paljud poisid tantsivad balletti, kas tead,” ütles ta. „Persetki. Mis poisid?” „Mitte keegi siitkandist, aga paljud.”
„Pedekad,” vastasin talle. „Mitte ilmtingimata,” sõnas tüdruk. Jõudsime mäetippu ja vaatasime alla. Kaevandus paistis kätte ära. Ja seda ümbritsesid kaevurite ja võmmide sõõrid. Võmmide kilbid sätendasid päikese käes. Mõned olid hobuse seljas. Üks vahetusi oli välja tulemas.
„See Wayne Sleep. Tema pole pede,” lausus tüdruk. „Minu arvates kõlab küll üsna pedelikult,” ütlesin talle. Alt kostis trummimürina laadset heli. Piilusin alla. Võmmid tagusid nuiadega oma kilpide pihta.
„Nagu suulud, kas pole?” arvas Debbie. „Mhmh, nagu suulud.” Neid oli paganama palju ja muudkui vooris juurde. Oli näha, kuidas üha uued bussid mäest alla sõitsid, nagu kogunevad lõvid. Või raisakotkad. Üks sõitis meist mööda. Nägin, kuidas politseinikud meid bussist vahtisid.
„Ta on sama heas vormis nagu tippsportlane.” „Mida?” „See Wayne Sleep. Ta on sama heas vormis nagu tippsportlane.”
„Veame kihla, et ta ei suudaks Daley Thompsonile ära teha.” „Võib-olla võidujooksus mitte, aga sitkuses küll. Äkki tuled ka järgmine kord? Võid lihtsalt vaadata ka.”
„Ma pean ju poksitrenni minema, või mis?” „Ise tead.” Debbie pöördus minekule. Ta elas teisel pool küla. Suured majad, aiad. Keskklassi-Kati. „Näeme siis.”
„Mhmh. Näeme. Tsauka.” Debbie rühkis ülesmäge eemale. Põrnitsesin alla kaevanduse poole. Kaevurid, kes olid piketeerijate rivis, hakkasid kilpe peksvate politseinike poole huilgama, nagu oleksid nood ahvid. Milline mäsu! See oli tõeline sõda, aga teate mis? Politseinikud nägid välja nagu mingi paganama kordeballett Fred Astaire’i filmist. Vean kihla, et minust saaks hea filmilavastaja, kui mulle selleks vaid võimalus antaks. Vean kihla, et mitte keegi teine ei tuleks selle peale, et kasutada neid politseinikke kordeballetis. Hakkasin jalaga rütmi lööma ja laulma … „High hat’i”.
Olin niivõrd ametis pealtvaatamisega, et ei kuulnud politseiautot endale selja tagant lähenemas enne, kui see oli törtsu signaali lasknud. Kargasin peaaegu nahast välja. Võmm, kes juhtis, naeratas ja pilgutas mulle silma. Astusin teelt ära ja jälgisin neid eemaldumas. Võmmid lehvitasid mulle tagumisest aknast hüvastijätuks. Ma ei teinud neist lihtsalt välja.
See Debbie tekitab minus mõnikord värinaid tegelikult. Ta on naljakas väike kuivetunud välimusega olend. Keskklass. Võikski arvata, et keegi temasugune tahab, et ma balletiga aega surnuks lööksin, aga ta polnud ainus. Michael ei näinud ses samuti halba. Muidugi, Michael on … noh, Michael on Michael, kas pole? Aga ta on hea sõber, ta ei suru kunagi oma arvamust peale. Näitasin talle mõnda liigutust Gat’s Cope’i all, kui pidime koolis murdmaad jooksma. Tema ja mina, meile ei meeldi murdmaa. Michael ei salli üldse sporti. Mulle mõni ala ikka meeldib. Vanasti veetsin tunde, õppimaks jalgpallitrikke. Teate küll, mida ma silmas pean – näiteks see, kui võtta pall pahkluudega jalgade vahele ja visata üle pea. Ja siis, kui oled piisavalt kiire, pöörad ümber ja lajatad palli pihta, nii et see maandub otse võrku. Ainult et väljakul ei õnnestu see kunagi. Mul kulus selle õppimiseks tohutu aeg. Või see, kui toksid palli jalalt jalale, väikeste sammudega, siis lööd selle vastase jalge vahelt läbi ja pistad tema selja taha jooksu. Olen seda mõnel korral ka päris mängus kasutanud.
Balletiga on umbes samad lood. Peab kulutama terve igaviku, et õppida liigutused õigesti selgeks. Ainus erinevus on, et palli pole.
Igatahes, kui teised jooksevad porist ja parajalt pikka ringi kooli mänguväljaku lõpust ümber Gat’si metsa ja tagasi, passime meie Michaeliga kõige lõpus ja poeme vanasse tunnelisse raja all. Siis istume ja lobiseme kümme minutit, kuni teised tulevad üle silla. Kui nad on jooksnud ümber nurga, poeme uuesti välja ja asume nende taga teele – oleme iga kord viimased, aga keda huvitab?
Näitasin talle tunnelis mõnd liigutust. „Pane oma jalg niimoodi,”
