jah.” „Noh siis.” „Ma tunnen end nagu idikas.” „Sa oledki idikas. Mis vahet seal on?” Ta vaikis hetkeks ja vaatas mulle otsa. „Minu meelest näeb see täitsa hea välja, tegelikult. Ma arvan, et sa peaksid seda tegema. See näib väga …”
„Mis?”
„Noh, mitte karm, aga … mehelik.” „Mehelik? Mis sõna see veel on? Pealegi, see on plikade värk.” „See on teistmoodi, kui mehed seda teevad. Nagu võimlemine telekas. Mehed on teistsugused, kas pole? Nad on nagu nii palju tugevamad. Graatsilised, aga tugevad. Mõistad?” Mõnikord ta kohe oskab öelda, see Michael. Mehine! Aga ma sain aru, mida ta silmas pidas. Võimlemine oli hea näide. Ballett on samasugune. Ma hüppasin neist tüdrukutest kõrgemale. Kui lihased hüppamise ajal tööle saada, kargad õhku nagu mingi paganama lind.
Nii et lõppude lõpuks ma ikkagi proovisin veel korra. Mõtlesin, et ainult see üks kord. Kui kodust lahkusin, polnud mul selleks veel vähimatki kavatsust. Isa ja Tony olid tavapäraselt raksus ja läksid piketeerima. Mina võtsin külmkapilt oma viiekümnepennise, haarasin kindad kaasa ja lahkusin. Aga kui riietusruumi jõudsin ja George’i muudkui jauramas kuulsin, põmm-põmm-põmm … oh, mul vajus süda saapasäärde. Mõtlesin, et ringis lahmimine ja mingisuguselt näruselt sitapealt kolki saamine – see pole minu jaoks, ei, aitäh. Michaelil oli õigus, see on nõme. Nii ma siis peitsingi end riietusruumi kabiini, ootasin, kuni teised olid lahkunud, ja hiilisin siis balletiklassi. See asus seekord alumisel korrusel, nii et keegi ei võinud teada saada, et seal käisin. Mind utsitas vaid uudishimu. Mulle ei läinud see nii väga korda. Tahtsin lihtsalt näha, kui hea ma siis tegelikult olen. Ja mulle päris meeldis, et kõik tüdrukud mind vahtisid. Muidugi polnud mul midagi ka selle vastu, et neid vastu vahtida.
Algus oli igav ja alandav. Tüdrukud tegid kõiki liigutusi üksteise järel ja mul polnud aimugi, mis järgmiseks tuleb. Liikusin ühele poole, kui nemad liikusid teises suunas. Kuidas ma oleksin pidanud teadma, mida teha? Nad olid seda juba terve igaviku harjutanud.
Vean kihla, et oleksin ükskõik missuguse liigutuse neist paremini teinud, aga ma lihtsalt ei teadnud, mis järgmiseks tuleb.
Proua raius: „Üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm”, aga kuidas on võimalik rütmis püsida, kui sa ei tea, mis järgmiseks tuleb? Mul polnud aimugi, mida ma tegin. Jäin lihtsalt seisma.
„Mis see tähendab?” küsis ta. „Ma ei tea, mida teha, proua.” „Tee teiste järgi. Mine taha, et saaksid jälgida – kaks-kolm, ükskaks-kolm. Kus need käed on, kaks-kolm, üks-kaks-kolm.”
Andsin endast parima, aga ma’i tea. Mõtlesin, et mul on sellest küll. Mõtlesin, et on palju lõbusam lasta oma peakolu sisse taguda, kui siin kergatsit mängida. Aga siis näitas ta mulle pööret.
Olin seda varem vaid telekas näinud. Teate küll, keegi keerutab end meeletu tempoga muudkui ringiratast ja jääb siis seisma – tardub ühtäkki, olles täpselt samas positsioonis, milles alustas. See on üpriski imetlusväärne, tõesõna. Kui teha midagi sellist poksiringis, ei saaks keegi aru, mis toimub. Pöörad end õige kärmelt ringiratast ja tuled lõpus välja löögiga – kurja, sellega lennutaks vastase õhku! Igatahes, sellega on nagu kõige seesugusega – nimelt on siin oma nipp. Ma ei saanud sellest varem aru. Tuleb valida seinal üks punkt, põrnitseda seda, võtta sisse õige käteasend – tasakaal on nimelt kätes –, tõugata end vägagi kiiresse pöördesse ja peatuda siis, põrnitsedes täpselt sama punkti. Aga pange tähele, see peab olema täpselt sama punkt – pole hea alustada mõne pildiga seinal ja lõpetada lambivarjuga. Kui kõik õnnestub, keerled nagu vurr. Kui asi läheb untsu, lõpetad selili maas.
Igatahes, ma olin selles samuti sitt. Ta näitas meile muudkui uuesti ja uuesti ette. Mõned tüdrukud said pöördele tõesti üpris kenasti pihta. Üritasin neid imiteerida, aga proua ei pidanud seda millekski.
„Ole nüüd, Billy, sa pole ju plika, või mis? Pane jõudu juurde! Keeruta, keeruta! Sa oled mees! Sa peaksid kohalt süstima nagu rakett!”
Nii ma tegingi. Pöörlesin niivõrd kiiresti, et mu jalad libisesid ja lõpetasin pikali maas nagu täielik nõmedik. Tüdrukud vahtisid mind ülevalt alla. Aga nad ei julgenud naerda. Proua kargas kraesse igaühele, kes naerda söandas. Selleks peab valmis olema, et oledki alguses natuke nõme, kui neid asju õppima hakkad, sest nii jõuad lõpus kusagile. Täpselt nagu kõige muugagi.
„Harjuta kodus,” ütles ta. Ja siis läksime stange juurde, mis oli palju parem, sest harjutused olid aeglased, liigutused lihtsalt jälgitavad ja ma sain normaalselt hakkama.
Lõpus olin omadega täitsa läbi, aga tundsin end suurepäraselt. See pööre – ma teadsin, et suudan seda. See oli vaid harjutamise küsimus. Istusin pingil ja tõmbasin dressikat selga ning see Debbie passis jälle mu juures, vahtis mind, nagu oleksin televiisor või midagi.
„Näed,” alustas ta. „Ütlesin, et see on raskem, kui välja paistab, mäletad?”
„Jah, ütlesid küll.” „Pööre on raske, eks?” Ta harjutas seda paar korda. „Sa pole nii kiire kui mina,” ütlesin talle. „Sa ei suuda seda tehagi,” pilkas tüdruk. Tõusin püsti, et talle näidata. Tegin alustuseks ühe aeglase pöörde ja see tuli täitsa hästi välja, aga kiire pööre ei kõlvanud kusagile. Ma ei suutnud tasakaalu hoida.
„Sa pead vähemalt kaks pööret tegema. Sinusugune tugev poiss.” Need sõnad tulid proua Wilkinsonilt.
„Mhmh.” Võtsin istet ja hakkasin kotti pakkima. Ta noogutas Debbie poole.
„Lase jalga.” „Miks, ema?” „Kuidas sa mind nimetasid?” „Proua. Vabandust.” „Mine nüüd.” Debbie lasi jalga ja proua vaatas mulle ülevalt alla otsa, pläru suus, kissitades läbi tossu.
„Niisiis. Kas meil on au sinu seltskonda ka järgmisel nädalal nautida?”
„Ma’i tea. Lihtsalt … ma tunnen ennast nagu täielik möku.” „Ära siis käitu nagu mõni möku. Viiskümmend penni.” Andsin raha üle. Ta viipas mu balletisusside poole. „Noh, kui sa ei tule, siis anna sussid tagasi.”
Kõhklesin. Ballett – noh, see ei läinud mulle nii väga korda, aga ma tahtsin õppida seda pööret tegema. Tahtsin seda poksiringis teha. See neile alles näitaks!
„Mkm, pigem mitte,” ütlesin. „Olgu,” vastas naine ja pööras kannapealt ringi, ütlemata isegi head aega või midagi, ja kõndis minema.
Ja teate, mis? Ma ei saanudki enne aru, kui väga ballett mulle meeldis, kui avastasin end terve kodutee tantsu löömas. Tundsin end tõeliselt muretuna. Kekslesin ja hüppasin terve tee ja alles siis, kui seisin ühtäkki köögis, balletisussid käes, poksikindad kaelas rippumas, mõtlesin, mida ma olin teinud. Mida ma kavatsesin nende sussidega peale hakata? Kui ma isale nendega vahele jääksin, teeks ta mulle paganama päralt otsa peale.
Memm juba ootas mind. „Ooo, balletisussid,” ütles ta ja tema väike vanainimesenägu lõi särama. „Mina tantsisin ka vanasti. Minust oleks võinud saada professionaal.”
„Ära sellest kellelegi räägi, memm, palun!” anusin – kuigi erilist vahet poleks olnud. Keegi ei pane niikuinii tähele, mida ta räägib. Jooksin üles ja tõstsin madratsi üles, et sussid sinna alla toppida, kuid olin vaid poole peale jõudnud, kui isa tuppa astus. Kurat! Ma ei teadnudki, et ta kodus oli. Jõudsin sussid napilt enda alla peita.
„Mida sa teed, hiilid ringi nagu varas?” „Miskit.” „Kus sa üldse olid? Leidsime memme Spari lähedalt.” „Poksimas, mis sa siis arvasid?” Ta põrnitses mind ülevalt alla. Lebasin
