ja arvas sedasama. Paljud mehed nägid kahvatud ja haiged välja.
Õhtupoolikuks oli rahvahulk laiali pudenenud ja suurem osa koju naiste juurde läinud. Mõned läksid väljaku äärde kohvikutesse ja hakkasid jooma. Neil olid oma pudelid, kust nad klaasi valasid. Siis nad karjusid ja jäid purju. Üks tahtis endale naist ja tormas üle väljaku. Politsei haaras tal mõlema kaenla alt kinni ja tõukas musta autosse.
Ma ei näinud enam seda naist, keda olin inimsummas temaks pidanud. Siiski istusin ma kaua ja läksin alles hilja koju. Igal pool särasid linna tuled ja ma nägin trammiaknast treppi, mis viis sillale. Eelmisel nädalal lugesin lehest, et üks mees hüppas sealt alla. Tal oli taskus kiri naisele, aga tint oli laiali läinud ja sõnadest ei saanud enam aru.
Kui ma olin laps, rääkis ema mulle naisest, kes ratsutas valgel hobusel. Või õigupoolest naine ei ratsutanud, vaid istus liikumatult hobuse seljas. Tal oli käes valge lipp ja tema tumedad juuksed lehvisid tuules. Ka lipp lehvis tuules ja oli puhas valge. Kui ma küsisin, mida see naine tegi, raputas ema pead. Ta ütles, et naine ei teinud midagi. Seisis ainult tuule käes ja ootas. Kui ma küsisin, mida ta ootas, siis ütles ema, et ta ei tea. Aga seda ta teadis, et naine teadis midagi, mida meie ei tea.
Vahetevahel näen ma seda naist unes. Ta seisab selles kohas, mille ema on loonud. Tagapool on puid, aga ma erista mingeid värve. Ainult musta ja valget. Ma mõtlen, mida see naine teab ja mida ta ootab. Või kas ta on millegi pärast mures?
Täna öösel ei saa ma und. Tõusen voodist üles ja lähen teise tuppa. Põrand nagiseb ja kajab öös vastu. Ma istun akna alla ja joon klaasi sidrunimahla. Väljas sajab ja läbi kardinate tuleb valgust. Aed on pime ja ainult üks lamp valgustab müüri. Lehed on käkru tõmbunud ja läbi puuokste ei näe midagi. Üleval helendab tükk taevast, aknalaual on kuivanud õun. Mahl on kirbe ja ma tunnen selle hapusust suulaes. Ülakorruselt kostab kolinat. Seal elab naine, kes ärkab igal öösel sel ajal. Ta ütleb, et ta ei ole viiskümmend aastat maganud. Sellest peale, kui sõda algas.
Hiljem tunnen põse vastas lina ja vihma hääl on lakanud. Ma kuulan vaikust ja uinun korraks. Unes olen talle lähemal, aga ärgates taas üksi. Ja suus tunnen sidruni kirbet maitset.
Täna olen näinud teda kaks korda. Hommikul kõndis ta minust mööda, aga nüüd istub ta väljaku servas ja loeb. Tal on seljas talvemantel, mis on eest lahti. Kael on paljas ja seal ei ole ehteid. Üksnes valge nahk.
Kui ta seal istub, sammaste vahel, pahkluud varjus, näen ma temas jooni, mis kerkivad mällu kuskilt kaugelt. Ehk on see teatud asend või viis, kuidas ta käele toetub, raamatult pilgu tõstab ja taevast vahtima jääb. Selles kõiges on midagi tuttavat ja samal ajal rusuvat, tema käsivarte liikumises, neis raamatu aeglaselt pöörduvates lehtedes.
Järsku tema silmad selginevad ja ta hüüatab midagi. Ma vaatan väljaku serva, kus üks naine kätt lehvitab. Ta jätab raamatu trepile ja jookseb naisele vastu, komistab äärepealt. Ma ei kuule, mida nad räägivad, aga ma näen nende ilmet, jällenägemisrõõmu. Nad naeravad ja embavad teineteist.
Mu ümber on kisa-kära ja keegi tõukab mind õlast. Ma vaarun ja jään vahtima raamatut, mis lebab trepil. Ma näen neid veel vilksamisi, kui nad nurga taha inimsumma kaovad. Ootan silmapilgu ja astun raamatu poole. Keegi ei pööra sellele tähelepanu ja ma võtan selle kätte. Vaatan ringi. „Idioot“. Esimene osa. Kirjutanud F.M.Dostojevski. Siseküljele on kirjutatud:
Elena
Tema nimi. Ma olen tihti mõelnud, mis see olla võiks, aga Elena peale ei ole ma kunagi tulnud. Tuul keerab mõne lehekülje raamatus edasi ja ma jään kirikutorni põrnitsema. Linnuparved tiirutavad selle ümber. Nad teevad ringi ja pöörduvad tagasi alguspunkti, nagu oleks nende tee ette määratud.
Ma ei tea temast õieti midagi. Nüüd tean tema nime. Elena.Tean, kuidas ta kõnnib ja kuidas riides käib. Ma olen näinud tema nägu, mis teeb maailma paremaks. Tema nina on sirge, või õige pisut kumer. Kõrvadel on nibud. Vaevalt on ta üle kahekümne viie.
Ma kujutan ette Elena elu. Vanemad elavad teises linnas, tal on õde või vend. Ta elab üksi ja on lohakas. Tal on toalilli, mida peaks kastma kaks korda nädalas. Ta toetub aknalauale ja mõtleb, kellele täna õhtul helistaks. Dostojevski tekitab temas tülpimust. Ega ta muidu oleks raamatut trepile unustanud.
Aga mitte miski sellest ei pea paika. Elena on keegi teine ja ma ei tunne teda üldse. Tal on saladusi, mida keegi ei tea. Kust on ta oma naeratuse saanud? Mida ta häbeneb? Keda on ta armastanud?
Raamat on köögilaual ja ma ajasin sellele teed peale. Loen nime ikka ja jälle. See on kirjutatud hariliku pliiatsiga ja tähed on läbipaistvad, haprad. Ma kardan, et need kaovad. Tema nimi teeb ta olemasolevaks, toob ta mulle lähemale. Nagu oleks ta just laua äärest tõusnud ja teise tuppa läinud. Ma peaaegu kuulen tema häält, ettevaatlikke samme puupõrandal. Teetass on pooltühi ja lusika kõlksatus jätnud õhku kaja.
Lähen trammi peale ja seitsmendas peatuses jälle maha. Kõnnin edasi ja möödun bussidepoost, tähetornist ja juurikapoest. Postkontor on teisel pool tänavat. Pean tükk aega ootama, enne kui üle tänava pääsen. Autod sõidavad mõlemas suunas, ja need ei peatu, kuigi kõik kindlasti näevad mind.
Postkontoris on järjekord ja tööl üksainus ametnik. Tal ei ole kuskile kiiret. Üks naine karjub, et ta kiirustab juuksurisse. Ametnik raputab pead ega ütle midagi. Naine karjub, et kui ta jääb juuksurisse hiljaks, siis jääb ta hiljaks ka teatrisse ega kohtu seega inimesega, kellega on kohtumise kokku leppinud. Ametnik karjub, et kui ta annab ühele järele, siis tuleb kohe järgmine ja jälle järgmine ja nii edasi igavesti. Mees, kes parajasti leti ees asju ajab, pöördub karjuvat naist vaatama. Nad vaatavad hetke teineteist ja naine punastab. Järsku mees naeratab ja naine võpatab kergelt. Nii. Tihti mõeldakse, et asjad lähevad teatud viisil, kuni korraga juhtub midagi, mis keerab kõik pea peale.
Pärast lähen ma kohvikusse, mis jääb kodutee äärde. Istun aknaalusesse lauda ja kuulan raadiost tulevat muusikat. Mulle meeldib ettekandja, mulle meeldib tema hääl. Ta keerab oma juuksed krunni, aga ükskord nägin teda lahtiste juustega. Ta küsib, kas ma soovin teed või kohvi. Ütlen, et teed, ja ta noogutab. Siis libiseb tal krunnist juuksesalk põsele.
Vaatan aknast välja. Siis vaatan jälle ettekandjat. Ta naeratab. Mõtlen, kuhu ta läheb, kui on kohviku kinni pannud. Ta ei jõua kunagi enne keskööd koju. Kardinate vahelt paistab riba raamaturiiulist. Seal on reas fotod puhkusereisidelt või kaugest lapsepõlvest. Seal on foto mehest, kes öösiti tema juuksed lahti teeb.
Siin linnas võib ennast üksildasena tunda. Kui kuskile minna ja ei tunne kedagi, saab rahus olla. Nad ei küsi, kes sa oled või kuhu lähed. Elavad oma elu ja poevad klaasi taha peitu. Siiski meeldib mulle linn ja selle tänavakivid. Mulle meeldivad tänavanurgad ja jõgi, mis linna servas voolab. Ma olen näinud raudväravaid, millel kasvavad roniroosid. Keset väljakut on kirik, millel on kaarsillused. Nende kõrgust võib ainult imetleda. Suvel on kirikus jahe ja pingid lõhnavad pöögi järele. Kui välja tulla, siis on valgus pimestav ja võtab natuke aega, enne kui silmad harjuvad. Talvel on külm ja tihti kaovad katused lumme.
Kujutan õhtut niimoodi ette. Elena seisab koos võõraste inimestega toa teises otsas. Nad naeravad ja nende klaasid kõlisevad. Kui ma tuppa astun, näen ainult teda. Näod ümberringi jätavad mind ükskõikseks. Tema kleit ulatub maani. See on ümber vöökoha pingul ja lõheneb selja peal kaheks.
Elena vaatab korraks minu poole, kogemata. Ta vaatab teist korda minu poole ja muutub hajameelseks. Kui ta oma sõrmkinda maha pillab, kummardun ma tema kõrvale ja püsti tõustes puudutan tema kätt. Mees, kes seisab tema ligi, räägib
