tüpiseerimisel. Intriigi funktsioon on sotsiaalselt ja psühholoogiliselt motiveerimata. Karakterite dialoogis esineb standardseid sententse ja trafaretsust, deklamatsioonilisi ja deklaratiivseid dogmaatilisi rudimente. Fraseoloogilises struktuuris esineb žargooni ja eksimusi lingvistika vastu. Stsenaariumis puudub maksimaalses kvantumis ekspansiivseid epiteete, puuduvad efektsed episoodid, karakteersed sümboolsed situatsioonid. Puudub ka emotsionaalselt, psühholoogiliselt ja ekspressiivselt ekstravagantne filmi lõpp. Detailse korrigeerimisega, filigraanse redigeerimisega saaks sellest kvaliteetne stsenaarium.“
Abramovitš nõjatus tugitoolis tagasi ja vaatas mulle sellise näoga otsa, nagu oleks ta munenud kuldmuna. Muigasin selle abstraktse jama peale ja ütlesin:
„Teie retsensioon, mida te geniaalse nahaalsuse positsioonilt demonstreerivalt deklareerisite, kujutab endast filigraanselt kombineeritud mahhinatsiooni. Te opereerite ebaobjektiivselt ja korrigeerivalt eksisteeriva materjaliga, fantaseerides professionaalse huligaansusega. Teie kombineeritud primitiivne retooriline leksikon on täis pretensioonikat tendentslikust ja banaalset anekdootlikkust. Teie demonstreerite groteskselt oma subjektiivse intellekti karjeristlikku satiirilist aferismi, mis ei ole objektiivne.“
Selline ootamatu vastus ajas Abramovitši silmamunad pahupidi ja ta jõllitas hulk aega mulle otsa, oskamata teha ühtki liigutust ja suutmata lausuda ühtki sõna. Jasminovitš niheles närviliselt diivanil. Toimetaja Lennart Meri nuuskas suure larinaga nina. Pikapeale sai Abramovitš oma kohmetusest üle ja asus uue energiaga sellise näoga, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud, uuesti asja juurde.
„Meie uurisime seltsimees Jasminovitšiga päris põhjalikult teie poolt koostatud stsenaariumi. Kirjanduslik analüüs näitab, et teie stsenaariumil on mõningaid voorusi ja õnnestunud momente, kuid tal on veel terve rida puudusi, mis kahjustavad tema kunstilist väärtust. Praegu veel ei ole ta see, mis ta olema peaks. Et ta aga oleks see, mis ta olema peab, siis tuleb ta põhjalikult ümber teha.“
„Mis seal siis tuleks ümber teha, et ta oleks see?“ küsisin tõsiselt.
„Kõigepealt,“ jätkas nüüd Abramovitš õhinaga, „idee tugevdamiseks on vaja tõsta probleemi teravust. Selleks tõstame neljanda osa esimeseks ja esimese neljandaks. See ümberpaigutus haarab probleemistiku enda kaissu ja idee hakkab kohe esimesest pildist mängima.“
„Kas me sellega ei vähenda teose põnevust, kui kõik järgneva juba enne ette ära mängime?“ küsisin.
„Aga selle võttega me avame idee. Tähtis on ju idee! Mis tähtsus on selle kõrval põnevusel või ettemängimisel. Teiseks,“ jätkas Abramovitš, „kontseptsiooni tugevdamiseks kärbime suudlusestseeni seitsmendas osas, mis võib mõjutada noorsoole amoraalselt ja viime ta üle üheksandasse stseeni. Edasi, kolmandas osas kriipsutame maha kaks sidesõna ja viiendas osas tulevad kirjavahemärgid ümber paigutada. Karakterite osas – viiendas osas ettenähtud sülekoera asendame kassiga. Peategelasele paneme selga mitte tumeda, vaid beeži ülikonna.“
Abramovitš tegi väikese pausi ja jätkas siis:
„Kui me nii, nagu praegu soovitasin, stsenaariumi ümber teeme, siis hakkab kõlama idee, hakkab mängima probleem ja kogu teose kontseptsioon muutub terviklikuks. Kas olete nõus?“
Abramovitš köhatas ja vaatas jultunud enesekindlusega mulle otsa. Ka Jasminovitš köhatas ja vaatas mulle jultunult otsa. Samuti köhatas ka toimetaja Lennart Meri ja vaatas mulle jultunult otsa. Ka mina köhatasin ja muigasin vaid:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
