juures ja ladus oma põlvedel pasjanssi. Külalistele ei pööranud ta mingit tähelepanu.
«Kus on siis teised preilid?» küsis meedik.
«Nad joovad teed,» ütles blondiin. «Stepan,» hüüdis ta, «mine ütle preilidele, et üliõpilased tulid!»
Natukese aja pärast astus saali kolmas preili. Sel oli seljas erepunane siniste triipudega kleit. Ta nägu oli paksult ning oskamatult mingitud, laupa varjasid juuksed, silmad vaatasid pilkumatult ning hirmunult. Sisse astudes hakkas ta otsekohe tugeval, karedal häälel laulma mingit laulu. Tema järel tuli nähtavale neljas preili, selle järel viies…
Kõiges selles ei näinud Vassiljev midagi uut ega huvitavat. Talle tundus, et seda saali, klaverit, odavas kuldraamis peeglit, akselbanti, siniste triipudega kleiti ja neid tuimi, ükskõikseid nägusid on ta juba kuskil näinud, ja enam kui üks kord. Pimedusest aga, vaikusest, salapärasusest, süüdlaslikust naeratusest, kõigest sellest, mida ta lootis siin kohata ja mis talle hirmu tegi, ei näinud ta mitte varjugi.
Kõik oli tavaline, proosaline ja ebahuvitav. Ainult üks asi äratas pisut ta uudishimu: see kole, otsekui sihilikult väljamõeldud maitsetus, mis avaldus karniisides, totrates piltides, kleitides ja akselbandis. Selles maitsetuses oli midagi iseloomulikku, erilist.
«Kui kehv ja rumal on kõik!» mõtles Vassiljev. «Mis võib kõiges selles mõttetuses, mida ma praegu näen, normaalset inimest kiusatusse viia. sundida teda tegema hirmsat pattu: ostma rubla eest elavat inimest? Ma saan aru igasugusest patust, mida tehakse hiilguse, ilu, graatsia, kire, maitse nimel, – kuid mis on siin? Mille nimel siin patustatakse? Muide… ei maksa mõtelda!»
«Habemik, kostitage porteriga!» kõnetas teda blondiin.
Vassiljev muutus äkki kohmetuks.
«Hea meelega…» ütles ta, viisakalt kummardades. «Kuid vabandage, armuline preili… jooma ma teiega ei hakka. Ma ei joo.»
Minutit viis hiljem läksid sõbrad juba teise majja.
«Milleks sa tellisid porterit?» pahandas meedik. «Kus miljonär! Viskas kuus rubla, asja ees, teist taga, tuulde!»
«Kui ta tahab, miks siis mitte teha talle seda heameelt?» õigustas ennast Vassiljev.
«Sa tegid heameelt mitte temale, vaid perenaisele. Külalistelt kostitamist nõuda käsivad neil perenaised, kellele see on kasulik.»
«Siin veski on…» laulis kunstnik. «Ta juba varemeis…»
Teise majja jõudes seisid sõbrad natuke aega ainult esikus, kuid saali ei läinud. Niisama nagu esimeseski majas, tõusis esikus diivanilt saterkuues ja unise lakeinäoga inimkogu. Silmitsedes seda teenrit, ta nägu ja kulunud saterkuube, mõtles Vassiljev: «Kui palju peab tavaline, lihtne vene inimene läbi elama, enne kui saatus teda siia teenriks paiskab? Kus oli ta varem ja mida ta tegi? Mis ootab teda? On ta abielus? Kus on ta ema ja kas see teab, et ta on siin teenriks?» Ja Vassiljev pööras tahtmatult igas majas tähelepanu kõigepealt teenrile. Ühes majas, vist arvult neljandas, oli teener väike, põdur, kuivetu, ketike üle vesti. Ta luges «Listokki» ega pööranud sisseastujaile mingit tähelepanu. Tema nägu vaadates mõtles Vassiljev millegipärast, et säärase näoga inimene võib niihästi varastada, tappa kui ka valet vanduda. Nägu oli tõepoolest huvitav: suur otsmik, hallid silmad, lame nina, kitsad kokkupigistatud huuled, ilme aga tuim ja samal ajal jultunud nagu noorel hagijal, kui see jänesele järele jõudma hakkab. Vassiljev mõtles, et peaks puudutama selle teenri juukseid: kas nad on karmid või pehmed? Arvatavasti karmid nagu koerakarvad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
