teie ei saa sellest nii aru, nagu must rahvas saab. Mu isa andis selle mulle ja tema isa andis selle talle, aga kellele peaksin selle nüüd andma? Vaesel Marthal pole kedagi, ei last, ei sugulasi, mitte kedagi. Ümberringi näen vaid musti mehi, väga halbu mehi. Must naine väga rumal naine. Mitte keegi seda kivi väärima. Ja nii ma ütlen, siin on isand Jephson, kes kirjutama raamatuid ja võitlema musta rahva eest – tema peab hea mees olema ja tema saab selle, kuigi ta on valge mees ja kunagi ei mõista, mida see tähendab ja kust see pärit on.” Siinkohal kobas see vana naine seemisnahast kotis ja võttis välja lameda musta kivi, mille keskel oli auk. „Nii, võtke see,” ütles ta, „võtke see. Millestki heast ei tule kunagi kahju. Hoidke seda kindlas kohas – mitte kunagi seda kaotama!” Ja hoiatava viipega lonkas see vanaeit minema, sama ettevaatlikult kui ta oli tulnud, vaadates ühele poole ja teisele poole, kas meid ei nähtud.
Vana naise tõsidus ajas mind pigem naerma, kui avaldas sügavat muljet, ja ma hoidsin tema kõne ajal naeru tagasi vaid hirmust, et haavan ta tundeid. Kui ta oli läinud, vaatasin lähemalt kivi, mille ta mulle andnud oli. See oli pigimust, äärmiselt kõva ja kujult ovaalne – just selline kivi, mille korjaks keegi mererannalt, kui tahaks seda kaugele visata. See oli umbes kolm tolli pikk ja keskelt poolteist tolli lai, aga äärtest muutus ümaraks. Kõige huvitavamad selle juures olid hästi silmatorkavad kõrgendikud, mis jooksid poolringidena üle selle pinna ning andsid sellele inimese kõrva väljanägemise. Üldiselt olin oma uuest omandist väga huvitatud ja kindlalt nõuks võtnud viia see lähimal võimalusel geoloogilise eksemplarina oma sõbrale, New Yorgi Instituudi professor Shroederile. Vahepeal pistsin selle taskusse ja alustasin toolilt tõustes jalutuskäiku põõsasistandikus, heites selle vahejuhtumi peast.
Et mu haav oli selleks ajaks peaaegu paranenud, lahkusin Mr. Murray juurest veidi pärast seda. Liitlasväed olid igal pool võidukad ja koondusid Richmondi, nii et mu abi ei tundunud vajalik olevat ja ma läksin tagasi Brooklyni. Seal avasin taas oma praksise ja abiellusin tuntud puugraveerija Josiah Vanburgeri teise tütrega. Mõne aasta jooksul kogusin häid tutvusi ja sain märkimisväärselt kuulsaks kopsuhaiguste ravimises. Vana musta kivi hoidsin ma ikka veel oma taskus ja rääkisin sageli dramaatilisest viisist, kuidas ma olin selle omanikuks saanud. Pidasin kinni ka oma lubadusest näidata seda professor Shroederile, kes oli väga huvitatud nii loost kui ka eksemplarist. Ta väitis selle olevat meteoorse kivi ja juhtis mu tähelepanu sellele, et sarnasus inimkõrvale polnud mitte juhuslik, vaid et see oli väga hoolikalt sellekujuliseks vormitud. Tosin väikest anatoomilist punkti näitasid, et selle tegija oli olnud täpne ja samas ka väga vilunud. „Ma üldse ei imestaks,” ütles professor, „kui see oleks murtud mõne suurema kuju küljest, kuigi ma ei suuda mõista, kuidas saab nii kõva materjali nii täiuslikult töödelda. Kui see kuulub mingi kuju juurde, sooviksin ma seda näha!” Nii arvasin ka mina sel ajal, kuid praegu ma enam nii ei mõtle.
Järgmised seitse või kaheksa aastat mu elus olid vaiksed ning sündmustevaesed.
Suvi järgnes kevadele ja kevad talvele ilma mingite eriliste muutusteta mu kohustustes. Et mu praksis suurenes, võtsin J. S. Jacksoni oma partneriks, andes talle ühe neljandiku kasumist. Pidev pinge hakkas mõjuma mu tervisele, lõpuks läks see nii halvaks, et mu naine nõudis kindlalt, et ma konsulteeriksin dr. Kavanagh Smithiga, kes oli mu kolleeg Samaaria haiglas.
See härrasmees vaatas mu läbi ja teatas mu vasaku kopsu olevat halvas seisus, seepärast soovitas ta mul läbi teha ravikuuri ning minna pikale merereisile.
Mu enda meelelaad, mis on loomult rahutu, tegi viimase nõuande vastuvõetavamaks ja see sai kinnitatud kohtumisel noore Russeliga firmast „White, Russel & White”. Ta pakkus mulle meresõitu ühel oma isa laevadest, „Marie Celeste`il”, mis oli just lahkumas Bostonist.
„See on väike kodune laev,” ütles ta, „ja kapten Tibbs on erakordselt tubli mees. Haigele pole midagi paremat purjelaevast.”
Arvasin ise ka samamoodi, niisiis võtsin selle pakkumise kohapeal vastu.
Mu esialgseks plaaniks oli see, et mu naine peaks minuga reisile kaasa tulema. Aga ta pole kunagi olnud suurem asi meresõitja ja olid väga head perekondlikud põhjused, mis takistasid tal end igasugusesse ohtu seadmast, nii et me olime kindlad, et ta peaks koju jääma. Ma pole küll usklik ega väga tundeküllane mees aga oh, jumal tänatud selle eest! Mis puutus mu praksisest lahkumisse, siis see probleem lahenes kergesti, sest Jackson, mu partner, oli usaldusväärne ja töökas mees.
Ma saabusin Bostonisse 12. oktoobril 1873 ja läksin kohe selle firma kontorisse, et neid nende vastutulelikkuse eest tänada. Kui ma kontoris istusin ja ootasin, kuni nad vabanevad, et mind vastu võtta, äratasid järsku mu tähelepanu sõnad: „Marie Celeste.” Vaatasin selja taha ja nägin seal väga pikka kõhetut meest, kes nõjatus üle läikiva mahagonipuust leti, küsitledes teisel pool letti olevat ametnikku. Ta nägu oli poolenisti minu poole pööratud ja võis näha, et temas oli veidike neegri verd, arvatavasti oli ta kvarteroon või ehk isegi lähedasem sugulane mustanahalisega. Tema kõver, kongus nina ja sirged, pikad juuksed näitasid valget verd, aga tumedad rahutud silmad, sensuaalsed huuled ja valendavad hambad rääkisid kõik Aafrika päritolust. Tema jume oli haiglaselt ja ebatervelt kollane, ja et tema nägu oli sügavalt rõugearmiline, oli üldmulje väga ebameeldiv, kui mitte peaaegu eemaletõukav. Ent kui ta rääkis, siis oli tema hääl väga kaunikõlaline ja sõnad väga hästi valitud, nähtavasti oli ta haritud mees.
„Ma sooviksin esitada mõned küsimused „Marie Celeste`i” kohta,” kordas ta, nõjatudes ametniku poole. „See väljub ülehomme, kas pole?”
„Jah, sir,” ütles noor ametnik, muutudes aukartustäratavalt viisakaks võõra särgil oleva suure teemandi kumast.
„Kuhu ta sõidab?”
„Lissaboni.”
„Mitu meeskonnaliiget?”
„Seitse, sir.”
„Reisijaid?”
„Jah, kaks. Üks meie noor härrasmees ja arst New Yorgist.”
„Ei ühtegi härrat lõunast?” küsis võõras innukalt.
„Ei, mitte ühtegi, sir.”
„Kas ühele reisijale on veel ruumi?”
„Kajuteid veel kolmele,” vastas ametnik.
„Ma sõidan,” ütles kvarteroon otsustavalt, „ma sõidan, ostan kohe endale pileti. Pange kirja – Mr. Septimus Goring New Orleansist.”
Ametnik täitis blanketi ja ulatas selle võõrale, viidates tühjale kohale all servas. Kui Mr. Goring kummardus, et anda allkiri, olin ehmunud, kui märkasin, et tema parema käe sõrmed olid maha raiutud ja et ta hoidis pliiatsit pöidla ja peopesa vahel. Ma olen näinud tuhandeid lahingus suremas ja olen assisteerinud iga mõeldavat kirurgilist operatsiooni, aga mulle ei meenu, et ükski vaatepilt oleks tekitanud minus niisugust tülgastust nagu see suur pruun käsnataoline käsi ühegi sellest välja ulatuva sõrmeta. Ometi kasutas ta seda väga vilunult, et kiiresti oma allkirja kritseldada. Ta noogutas ametnikule ja jalutas kontorist välja just sel hetkel, kui Mr. White teatas, et ta on valmis mind vastu võtma.
Ma läksin sel õhtul „Marie Celeste`ile” ja vaatasin üle oma magamiskoha, mis oli äärmiselt mugav, arvestades laeva väiksust. Mr. Goring, keda ma olin hommikul näinud, pidi saama minu kõrvalkajuti. Vastas oli kapteni kajut ja väike ruum Mr. John Hartonile, härrasmehele, kes sõitis firma huvides. Need väikesed ruumid olid paigutatud mõlemale poole vahekäiku, mis viis peatekilt salongi. Viimane oli mugav ruum, seinad maitsekalt kaetud tammepuu ja mahagoniga, põrandal uhke brüsseli vaip ja luksuslikud kanapeed. Ma olin väga rahul majutuse ja
