Jenny köhatas, “ta oli arst ja kiirustas autoõnnetusele, et kannatanuid aidata…”
Jenny sulges silmad, olles võimetu toime tulema südant täitva valuga.
“Te ei pea jätkama…” ütles Ty mahedalt.
“Ei, kõik on hästi.”
Jenny tundis, et sellele inimesele võib ta tõepoolest tragöödiast rääkida. Ta ei mõelnud sellele, miks ta Tyd usaldab. Järsku on lihtsalt tulnud aeg sellest kellelegi rääkida?
“Oli pime ja sadas vihma. Jack sõitis liiga kiiresti… mõeldes nendele inimestele… kurvis… veoauto…”
Pisarad põletasid Jenny põski, kuid ta sundis end jätkama:
“Jack keeras kraavipervele ja sõitis puusse…”
Jenny ei püüdnud enam pisaraid tagasi hoida.
“Ta surm oli silmapilkne.”
“Oleks Jack vaid ettevaatlikum olnud,” oli kõik, mida Jenny suutis veel mõtelda.
“Teil on seda raske meenutada,” sõnas Ty mahedalt.
Jenny noogutas. Ta märkas Ty tähelepanelikku ja kaastundlikku pilku. Naisel tekkis tahtmine end mehe õla vastu toetada. Ta soovis, et Ty teda lohutaks. Jenny vajus mõttesse.
“Miks ma räägin sellest inimesele, keda vaevu tunnen?”
Jenny üllatuseks asetas Ty parkunud raske käe naise omale.
“Olete tema peale vihane?”
Jenny tundis end hästi sellepärast, et tema käsi oli mehe suures peos. Ta tahtis, et see hetk kestaks võimalikult kaua, kuigi mõistis, et seda ei tohiks soovida, ei suutnud naine endaga midagi teha.
“Loomulikult mitte…” alustas Jenny, kuid vaikis siis.
Ta mõistis, et on avameelsete paljastustega liiale läinud.
Ty surus tugevamini naise kätt ja lõpetas ise:
“Loomulikult olete pahane. Ta riskis eluga, mõtlemata teile ja sellele, kuidas ilma temata hakkama saate.”
Vapustatud sellisest läbinägelikkusest, vaatas Jenny vaikides Tyle otsa. Tal oli häbi tunnistada, et hingesügavuses oli ta tõepoolest hukkunud abikaasa peale pahane. Ta oli solvunud seetõttu et, riskides eluga teiste inimeste pärast, ei mõelnud mees talle ega Avale. Alahuult hammustades otsustas Jenny, et on tulnud aeg vestlusele punkt panna.
“Usun, et see ei puuduta teid kuidagi…” alustas Jenny, kuid sel hetkel pöördus kööki tagasi Sam.
Kiiresti tõustes ja Jenny kätt vabastades ütles Ty:
“Mul on aeg.”
Jenny jälgis meest, nautides tema suurepärast keha, kuni mees jõudis ukseni.
Mõistes, et vaatab tööandjat liiga avameelse pilguga, pööras naine silmad ära.
“Millest sa kogu aeg ainult mõtled?” küsis Jenny endalt.
Ta keelas endale isegi meestele mõtlemise, et keegi ei saaks talle enam haiget teha.
Pealegi oli rumal usaldada inimest, keda ta vaevu tundis. Kuidas mees võis tema tundeid mõista? Tyl on ju perekond, isa, rantšo. Talle on kindlasti võõras väljapääsmatuse tunne siis, kui oled üksi rinnutsi kogu maailmaga. Ty kaastundlik pilk, õrn käepigistus ja kurb naeratus peitsid endas ohtu. Vajas ju Jenny toetust, kui palju ta ka ei püüdnud endale tõestada, et saab ise hakkama. Ootamatult tahtis Jenny, et ei tunneks end enam üksikuna.
Sam läks poega saatma. Ty õpetas talle ühtlasi, kuidas kasutada hiljuti soetatud DVD-mängijat. Näidates, kuidas uus tehnika töötab, püüdis Ty mõtteid koguda. Jenny pisarad ja igatsus mehe järele panid Ty heldima, tal tekkis sümpaatia tütre hoidja vastu ning soov kaitsta naist tema kurbade mõtete eest. Sellised tundepuhangud Tyd ei rõõmustanud. Ta muutus valvsaks justkui ohtu tunnetades.
“Meenuta Andreat,” ütles Ty endale rangelt, “tuleta seda valu meelde, Mackel, tuleta meelde enda purustatud südant!”
Ta peab distantsi säilitama. Ty tuletas endale meelde, kuidas tema armastatud naine rantšost põgenes, kuna ei suutnud harjuda siinse elukorraldusega. Andrea reetis Ty ja sõitis ära. Ty ei soovinud millegi taolise kordumist. Neid põrgupiinu ei tahtnud ta enam üle elada. Ta mõistis kui veetlev ja kaitsetu Jenny on. Tema, Ty, peab end valitsema. Talle on kõige tähtsam Morgan, lapse heaolu ja õnn. Just Morgani pärast otsustaski Ty kööki tagasi pöörduda, et mõningaid tütart puudutavaid küsimusi arutada.
Jenny seisis kraanikausi juures, loputades nõusid ja neid nõudepesumasinasse asetades.
“Te ei pea seda tegema,” ütles Ty naisele.
Jenny pöördus mehe poole, näol mõistmatus. Õlgu kehitades jätkas ta nõude masinasse ladumist.
“Mul ei ole midagi selle vastu,” kinnitas naine, “tüdrukutele meeldib Samiga olla ja teil on nii palju tööd.”
Jenny noogutas kõrvaloleva tooli poole ja tegi ettepaneku:
“Miks te ei võiks veidi puhata? Töö ei jookse kuhugi.”
Naise pilgu all tundis mees end ebamugavalt ja raputas seetõttu pead:
“Ma ei taha, et teeksite kõiki kodutöid. Andke nuustik mulle, ma teen laua puhtaks.”
Jenny loputas käsna ja andis selle Tyle. Lauda pühkides mees vaikis. Jenny kasutas seda pausi ja küsis:
“Kuni koristame, ehk jutustate, mis Morgani emaga juhtus? Ma pean olema valmis võimalikuks jutuajamiseks Morganiga sellel teemal.”
Hetkeks Ty tardus, kuid seejärel hakkas kahekordse jõuga lauda puhastama.
“Mida te silmas peate?”
“Tüdruk hakkab mingil ajal ema järele küsima. Ma pean talle ju midagi vastama. See ei tähenda, et ma pean talle tõtt rääkima, ma ei pea ka detailidesse laskuma, kuid pean oskama valida õige taktika. Teie tuttav, kes mulle teie juures tööd pakkus, ütles et olete lahutatud. Miks?”
Ty vaatas naisele otsa, pannes imeks tema julgust. Siis pööras ta ära, jätkas laua nihkumist ning surus läbi hammaste:
“Lihtsalt ei sobinud.”
Mida ta võis veel lisada? Tema abielu Andreaga oli algusest peale määratud läbikukkumisele, oli esimesest päevast alates olnud katastroof.
Jenny lülitas nõudepesumasina sisse ja küsis rahulikult:
“Mis siis ikkagi juhtus?”
Ty nühkis laualt olematuid plekke.
“Mitte midagi ei juhtunud. Kui suure annuse insuliini Morgan täna sai?”
“Arvan, et laud on juba piisavalt puhas,” ütles Jenny maheda, peaaegu õrna häälega, “mõistan, et tahate teemat vahetada, kuid peaksin tõepoolest teadma, mis Morgani emaga juhtus, just nimelt lapse heaolu pärast.”
