kuidas ma siis ise helistan ja küsin, et kus ta on? Ma peaksin ju teadma, kui ta haige on. Aga teisest küljest, ega nemad ei tea, millal ma töötan või millal kodus olen. Ütlen, et just lõpetan vahetust ja et mõtlesin temaga koos ehk lõuna ajal linna peale minna. Ja vaatan, mis nad siis ütlevad. Ja miks ma peaksin talle mobiilile helistama, kui tean, et ta on töö juures? Jah. Loogiline! Ja mida ma üldse põen? Miks ma ülepea peaksin kellelegi midagi seletama või veel hullem – end õigustama? Mida veel…“
Otsus Riikole hiljem töökotta helistada, tegi enesetunde veidi paremaks. Jolanda riietus kiiresti. Peaaegu automaatselt. Ta kavatses jätkata helistamist, kuni mehega rääkida saab. Teda piinas ja pahandas siiski üks asi. Miks polnud Riiko helistanud, kui ta koju ei saanud tulla?
„Mida ma ise sel juhul teeks?“ asetas ta end mehe rolli. Selgus, et põhjusi ja õigustusi mittehelistamiseks oli tegelikult küllaga.
„Kõigepealt. Kindlasti ei tahtnud äratada,“ leidis Jolanda kergesti ja kiiresti võimalikke vabandusi. „Ta teadis ju, et naine peab hommikul vara tööle minema. Kuid ehk oli asi hoopis proosalisem? Mobiili aku tühjaks saanud?“ Sama kergesti, kui vabandusi, leidus ka vastuväiteid:
„Aga alati võib laenata kellegi teise mobiili ja helistada, öelda kiiresti, kus ta on ja millal tuleb!“
Meel oli kurb. Peas keerles palju mõtteid ja küsimusi. Mitte ühelegi neist ei polnud kindlat ja õiget vastust.
Jolanda valis tavaliselt riideid, mida selga panna. Täna tõmbas ta aga esimesena kätte juhtunud teksad jalga ning kõrge kaelusega kampsuni üle pea. Kinnitanud juuksed hobusesabasse, oligi naine valmis minema hakkama. Esikus peegli ees mantlit selga tõmmates märkas ta, et oli alateadlikult valinud kõik riided musta värvi.
„Jessas,“ mõtles naine, „nii ma siis väljendangi oma meeleolu või? Aga mis meeleolu siin olla saab? Matusetuju on. Tegelikult kah… Õnneks vanakesed sellest ei hooli. Ja töökaaslased… no neil muud mured. Ega ma isegi ei vahi, mis teistel seljas. Või tegelikult. Vahel torkab see silma küll. Kui mõni nädal otsa näiteks ühe ja sama kampsuniga käib.“
See väide kehtis küll ainult meditsiiniõdede kohta. Hooldajad kandsid tööl teisi riideid. Kunagi ei teadnud, milline vanake toidu ümber ajab või neile kohvikruusiga lajatab.
Aeglaselt kõndis Jolanda bussipeatuse poole. Aega oli küllalt. Tavaliselt ta nii vara tööle ei läinud. Aga kodus istuda ka ei tahtnud. Millegipärast tuli pähe talle endale naljakana tunduv mõte:
„Aga… kui ma tööl imelik tundun…? Töökaaslased panevad ju kohe tähele, kui midagi teistmoodi on. Hakkavad küsima ja uurima ja… Jessas, mida ma siis ütlen? Et mees tõmbab ringi ja petab mind… Ja küsivad, et kust sa tead… Aga mina ei teagi, ma ainult oletan ja arvan. Ja võibolla üldse polegi midagi erilist juhtunud ja mina räägin ei tea mida kokku ja siis, kui Riiko sellest kogemata kuuleb, mis siis saab? Ta vihastab end ju surnuks. Jessas, mida ma teen?“
Naine tundis, et tahaks kellegagi hirmsasti asja arutada. Aga ehk oskab Mirjam nõu anda? Jolandale endale ei tulnud suure ähmiga meelde kedagi tuttavatest, kelle mees ringi tõmbas. Kedagi, kellega võiks rääkida. Ta teadis, et nii mõnigi mees toimetas naise teadmata kusagil võõras pesas. Aga igaühega ju ei räägi! Tegelikult, keegi ikka oli, kes naisest suurt ei hoolinud. Mikelina lapse isa! Too oli tõesti osanud ükskõiksust üles näidata. Ja lõpuks veel selgus, et kurjategija ja läks kinni. Aga ta polnud ju mitte naiste järel jooksnud. Igatahes keegi ei teadnud, et ta oleks seda teinud.
„Ja kui helistan, mida ma siis kuulda tahaks,“ arutas Jolanda aeglaselt mööda tänavat kõndides. „Lohutussõnu või resoluutset nõuannet – jäta mees kohe maha, sest sellised ringhitõmbajad ei muutu kunagi. Petab üks kord, petab alati!“
Jolanda ei suutnud seda Riikost uskuda. Ei tahtnud. Talle meenus kunagine töökaaslane ajast, mil ta veel haiglas töötas. Tolle tüdruku nimi oli vist Jaanika? Igatahes tema tõmbas ise ringi ja mees istus lapsega kodus. Jah, võib ka nii…
Ta nägi eemalt tulevat bussi, kui peatuseni oli veel paarkümmend meetrit. Jooksma ei viitsinud naine hakata. See tundus täiesti mõttetu. Pealegi, aega oli piisavalt.
„Omalgi probleemid,“ mõtles ta trotslikult. „Jõuan tööle siis, kui jõuan! Vot.“ Demonstratiivselt seisatas ta hetkeks ning pistis käe taskusse. Ta ei teadnud isegi, miks. Hing otsis meeleheitlikult õlekõrt, millest kinni haarata, kuid ei leidnud. Miskipärast tundus kõik mõttetu.
Buss sõitis minema just siis, kui naine väärikalt ja aeglasel kõnnakul autobussiga kohakuti jõudis. Ta astus veidi eemale, et järgmist oodata. Mõtted peas liikusid omasoodu ja ei lasknud rahuneda:
„Aga… Võibolla on parem mitte kellelegi midagi piuksatadagi… juhtunust? Aga kui Riikol on keegi ja ta tahab lahutada ja… siis tuleb ju välja ja… kõik imestavad et nii äkki, et kas sa midagi enne siis ei märganud? Jah. Märkasin küll, et meest polnud ühel öösel kodus, aga… ma ei tea ju mille pärast… Issakene, kui nõme… Ei, asja peab uurima. Homme ma veel räägin temaga. Ta saab mulle oma öist kadumist seletada nii et vahutab!“
Eemalt ligines roosa kübaraga vanaldane naine. Jolanda teda ei tundnud, kuid nad sõitsid varahommikuti tihtipeale ühes bussis. Kuhu naine läks, seda Jolanda ei teadnud. Ta väljus alati enne teda.
Roosa kübaraga naine naeratas tuttavlikult ning hakkas mantlitaskus kobama. Jolandagi pistis käe automaatselt taskusse, et katsuda seal olevat kuukaarti. Hommikuti võis bussides tihtipeale piletikontrolli kohata.
Mõni minut ootamist ja tuligi järgmine number kolmkümmend kuus.
Bussile ronides meenus Jolandale äkki juuksuritöökoja visiitkaardile naisekäega kirjutatud telefoninumber. Otsekohe tundis ta kergendust. See asjaolu oligi vist see, mis alateadvusest ärevaid signaale saatis. Tumedajuukselise noore naise huulilt pääses tahtmatult kommentaar:
„No otse loomulikult!“
Tabanud kaasreisijate imestavad pilgud Jolanda kohmetus ning pööras selja, et teeselda aknast väljavaatamist. Kuigi just praegu ei pakkunud ümbritsev talle mingit huvi.
Buss möödus vanadest linnamajadest nii ligidalt, et hea tahtmise juures oleks võinud mõnele käe aknast sisse pista. Tavaliselt kujutleski Jolanda bussis sõites ette pilti, kuidas ta seda teeb. Ehk õnnestub midagi aknalaualt kaasagi haarata. Mis see võiks olla? Supi- või lillepott…? Täna ta selliseid mõtteid ei mõelnud. Täna keerles kõik Riiko ümber. Ootamatult meenunud kaardikesele kirjutatud telefoninumber asetas loo teise valgusse. Nüüd arvas Jolanda mõistvat, mis võis juhtunud olla:
„Taevas küll! Et ma ka enne sellele ei tulnud! Nüüd on pilt selge. Riiko on endale ilmselt armukese soetanud!“ Kõhus muutus õõnsaks, südames hakkas kripeldama. Hirmsasti oleks ikkagi tahtnud kellegagi asja arutada. Rääkida.
„Kui helistaks Mikelinale? Tema on lapsega veel kodus – seega kättesaadav. Ja karta on, et poisipõnn teda kaua magada ei lase.“
Mikelina, Jolanda koolipõlve sõbranna, kolis kohe pärast keskkooli lõpetamist ära Tartusse, astus ülikooli ja nende suhtlemine muutus juhuslikuks. Mõni aasta hiljem, kui Mikelina Tallinna tagasi kolis, olid mõlemad jõudnud koos uute sõprade ja tuttavatega, juba tüki maad oma eludega edasi minna. Pealegi alustas Mikelina tol ajal just Jaaguga kooselu. Nii jäigi nende sõprus ajutiselt kuidagi soiku. Alles viimasel ajal olid nad hakanud jälle tihedamini kokku saama.
„Kuid mida teab tema Riiko käimistest? Ja mida ta selle asja peale öelda oskab?“ närveeris Jolanda. „Lohutab ja kõik… Ei, ma
