oma kabinetis, kaelas raudraske murekoorem. Kõik, mis viimasel ajal juhtunud oli, tundus teda nüüd ühekorraga vaevavat. Miks just temal pidi niimoodi minema, samal ajal kui kõik teised ümberringi elasid tema armust ja almusest? Miks nendel, kes tema külje all oma kasvavas heaolus rõõmsalt – nagu öeldakse – ainult peeru lasid, oli kõik korras, tegid nad siis poliitikat, pakkusid katust või tegelesid mingi muu äriga. Neil oli kõik tipp-topp, aga temale, patuoinale, oli jumal mingil põhjusel saatnud oma kõige hirmsamad karistused.
Direktor vinnas oma koguka keha tugitoolist üles ja jalutas akna juurde, kust võis vaadata turuplatsi. Tema väsinud ja infarktihirmust kotti vajunud silmadele avanes nukker pilt. Tavapärase hommikuse sagimise asemel valitses seal all suhteline vaikus. Just suhteline. Liikumist muidugi oli, kuid see erines igapäevasest juba selle poolest, et tänane sagimine ei toonud midagi sisse, isegi vastupidi, viis lausa välja. Välja võis hakata minema advokaatide, mentide või poliitikute peale, kõigi peale, kes üsna pea ta ukse taha olid tekkimas, valmis pakkuma oma „siirast” abi probleemide lahendamisel.
Probleemiks olid aga needsamad mendid, kes õue peal sagides sündmuskohta uurisid. Kohta, kus tänasel hommikul oli plahvatanud pomm ja tapnud täitsa suvalise burgerimüüja, kelle nimi oli vist Juhan olnud. See oli toimunud hommikul kell pool üheksa, siis kui turg just esimeses päevaalguses tuure tõstmas oli ja rahvast aina rohkem kohale valguma hakkas. Direktor ise oli jõudnud umbes kaheksa paiku, rääkinud kiirelt läbi oma asetäitja seltsimees Kasega, nagu ta teda nimetas, jaganud kõigile kiireid korraldusi ja asunud siis päevaseid tegevusi läbi mõtisklema. Ja siis see kõmakas käiski. Õnneks ei olnud Direktori kabineti aknad burgerileti suunas, tema klaasid jäid niisiis terveks.
„Teie juurde on uurija,” sosistas ukse vahelt sekretär, kui oli oma köhatusega Direktori mõtisklustest üles ajanud.
„Mis uurija? Ahjaa! Lase ta sisse!” raputas Direktor ennast erksamaks, astus oma laua juurde ja lükkas igaks juhuks oma suure märkmiku lauasahtlisse.
Sisenes erariietes noormees, umbes kolmekümnene, pikemat kasvu ja jässakas. Ta noogutas ukse pealt ja istus ilma sõnagi lausumata nõupidamistelaua taha.
„Istuge, istuge!” püüdis Direktor viisakusega politseiniku reaalsusele järele jõuda, kuid sai isegi aru, et selline soovitus peale teo sooritamist oli sama halenaljakas kui käe ja südame pakkumine pärast abiellumist.
Uurija avas oma märkmiku, pani käed lauale ja asus Direktorit silmitsema. Puuriv pilk pani viimase ennast kohmetult tundma ning otsima automaatselt mingit muud tegevust. Seda leidmata, Direktor lõpuks lihtsalt manas näole naeratuse ja istus uurija vastu laua taha.
„Tere, olen politseikomissar Keskkriminaalpolitseist, võite mind Sandriks kutsuda. Mul on teile toimunu kohta mõned väga olulised küsimused,” alustas politseinik sissejuhatuseks küllaltki karmi ja ametliku tooniga.
„Ja-jah, õudsed lood küll siin! Enne kaklesid niisama, aga nüüd, näe, lasevad juba õhku üksteist. Aga kahjuks pean ette rutates teatama, et ma isegi ei teadnud sellest burgerimüüjast midagi. Juhan vist oli ta nimi? Kas ma teda ka nägupidi üldse tundsingi…” üritas Direktor endast eemalseisja muljet tekitada.
„Ei, seda probleemi isegi enam ei ole, et ära tunda! Tema pea muutus sisuliselt olematuks, nii et tuvastasime ta rinnasildi ja dokumentide kaudu. Mind huvitab miski muu: mis teil siin turul toimub? Ma oleksin nagu kuulnud, et siin on teil probleeme erinevate kuritegelike gruppide vahel – kõik tahavad kaupmehi maksustada, katuseid pakkuda! Äkki räägiks hoopis sellest?” põrutas uurija Direktorile otse kümnesse.
„Jumala eest, tulgu taevas tunnistajaks, mul siin katused? Kellele? Kartulimutikestele! Hulluks olete läinud või? Ma vaevu maksan oma turvameestele palka – siin turul rikkaks ei saa. Mingeid kantpäid ma siin küll näinud ei ole, jumala eest!” punnitas Direktor imestusest lausa silmad välja. Ta laskus toolil nii taha kui võimalik ja pingutas iga hinna eest oma pilku üllatust manada.
„Ei tea midagi? Ma arvan, et teil siin turul liigub seda sularaha nagu muda! Ma arvan, et võiksime ikka asja sisust rääkida! Muidu jääb meile mõlemale rumal mulje sellest vestlusest, räägime ühest asjast aga erinevalt! Härra direktor, see, et täna selline paha asi turul juhtus, ei ole mitte burgerimüüja karistamine pahaks läinud kotleti eest, vaid turu jagamisel tekkinud tüli tulemus. Erinevate grupeeringute vahel näiteks. Samas aga hoiatus ka teile, et teil ei ole siin kõik korras. Räägime äkki teemast?” pidas uurija pika monoloogi, ise samal ajal enda ees lauda põrnitsedes.
„No mina ei oska küll midagi selle peale kosta!” laiutas Direktor käsi ja asus midagi lauasahtlitest otsima.
„Ma tahan teile näidata eelmise kvartali käibe tulemusi ja te näete, et nendest summadest küll midagi mingile katusele ei jätku. Need kartuli läbimüügi summad on nii väikesed,” tõmbas ta sahtlist välja paberihunniku.
„Teiega pole vist üldse mõtet rääkida, härra direktor? Mina räägin teile aiast, teie mulle kartulisaagist. Kuidas ma teile seletan, et need numbrid, mida te mulle praegu näitate, on need, mida te ametlikult deklareerite! Teie äri toimub ju sularahas? Mida kui palju ja tegelikult siin müüakse – seda ma arvan, ei tea te ise ka mitte!” muutus uurija juba rahutuks.
„No kuulge! Need on küll alusetud süüdistused. Jääb selline mulje, et mina lasin selle burgerivenna õhku! Miks te mind siin pressite? Mina proovin inimestele luua mingisugustki kohta, et nad oma higi ja vaevaga kasvatatud produkte müüja saaksid, aga teie süüdistate mind siin lausa maffia organiseerimises! Ennekuulmatu! Kes teie ülemus on?” ärritus Direktor silmanähtavalt ja tõusis laua tagant püsti.
„Küsige korrapidajalt! Aga arvestage: see, mis siin täna toimus, on alles algus, kuna teie turu erastaminegi on linnavolikogus alles arutelul. Nii et võtke rahulikumalt ja mõelge hästi järele. Siin on minu visiitkaart ja siit te saate ka ülemuse kätte, kui vaja!” viskas uurija lohakalt Direktori ette kaardi, tõusis ja läks ukse poole.
„Ma soovitan soojalt – mõelge! Mõelge enne, kui hilja on,” lisas ta veel ukselt tolle kohtumise esimese ja viimase naeratuse ning kadus.
2
Direktor vajus oma kiiresti vananeva ja tüseneva kehaga sügavalt tugitooli ning veel sügavamalt oma mõtetesse. Komissar Sandri jutt oli mõjunud talle ebameeldivalt ning pannud sõna otseses mõttes ta oma karvast kukalt kratsima. Kusjuures kukal oli peale ta selga ja enne kiilast peanunuppu viimane piir, kus karvad kasvasid. Ka keha andis üha enam ajale alla – ja seda kõike tänu Direktori ligi 60aastasele elukäigule, mis oli täis kõikvõimalikke edasi- ja tagasilööke.
Kogu tema teadlik elu oli olnud suunatud eesmärgile saavutada raha ja võimu harmoonia, mis ühelt poolt kindlustaks talle stabiilse elu, teiselt poolt võimaluse suunata protsesse ja inimesi temale vajalikus suunas. Kui rahaline pool oli eriti magusaks saanud alles viimastel aastatel, mil ta oli suutnud Tallinna Kesklinna turu täielikult oma kontrolli alla võtta, siis võimu poolt oli tegelikult ta kogenud juba aastakümneid.
Direktor polnud kogu elu olnud Direktor, vaid rühkinud selle staatuse suunas pikki aastaid. Veidi üle paarikümne aasta tagasi oli ta lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi ökonomisti ehk moodsalt öeldes finantsjuhtimise erialal. Juba koolis oli talle selgeks saanud, et selleks, et ka nõukogude ajal finantse edukalt juhtida, on vajalik parteiline õnnistus. Ilma selle õnnistuseta võinukski jääda nende finantside juhtimist eemalt vaatama. Seetõttu käis parteisse astumine libedalt: kuna ise oli ta pärit poliitiliselt korrektsest sõjaväelase perekonnast, mis koos kommunistliku partei sooja õlalepatsutusega andis talle peale instituudi lõpetamist omaaegses plaanikomitees kohe tuule tiibadesse. Just sel ajal pälvis ta ka oma esimese ja viimase hüüdnime – Direktor. Plaanikomitees rühkiski ta aastaid perestroika poole, kuni lõpuks avastas ennast keset lagunevat nõukogude süsteemi: rohkete sidemete, kuid väheste säästudega. Õigemini see kõik, mis ta oli aastatepikkuse raske tööga kogunud, sulas sõrmede vahelt nagu soe või. Teisisõnu: vahendeid oli puudu, kuid samas sidemeid, et neid uuesti
