ei mõistaks, vaid lihtsalt naeraksid ta üle, ei osanud ta korraga midagi teha. Ta ei saanud Sandrile antud lubadust murda. Pealegi lootis Laura, et ta võib poissi ühel päeval Tanelile ja Martenile tutvustada, ning siis laheneb kõik iseenesest. Vähemalt esialgu pidi ta suu pidama, kuigi see tundus Taneli ja Marteni reetmisena. Kõige selle tõttu hingas ta kergendatult, kui poisid rohkem midagi ei küsinud ja rääkisid vaid sellest, kuidas nad olid Marteni lainelauaga surfata püüdnud, kuid ühtegi korralikku lainet ei tulnud ja viimaks läks napilt, et laud vastu teravat kivi põrgates terveks jäi.
7. Helgi juures
„Läheme siis kahekesi või?” Tanel tonksas sandaalininaga Martenit.
Nad istusid väljas trepil ja vaatasid, kuidas lained eemal vastu kivisid rullusid.
Taneli vanaema oli hommikusöögi ajal ütelnud, et ta sõbrannal Helgil pole midagi selle vastu, kui lapsed omapead tulevad. Ta oli hea meelega lubanud neile rääkida kõigest, mis neid huvitab. Ja olgugi et nad olid eile mineku kokku leppinud, oli Laura hommikul ütelnud, et tal on tegemist, ja juba varakult majast lahkunud. Ta lubas poistele, et räägib neile õige pea, kus ta käis. „Te võite minu poolest ka kahekesi Helgi juurde minna, oli Laura lahkudes lausunud. Tüdruk oli nimelt veendunud, et tagasi tulles on tal poistele kümme korda huvitavamat infot edasi anda kui mingilt vanamutilt saadu.
„Ega Laura hiljem ei pahanda?”
Tanel raputas pead. „Pigem ei meeldi talle see, kui me päeva niisama maha lorutame, siis on ta poole rohkem nördinud.”
„Hea küll, lähme siis!” Marten tõusis otsustavalt püsti.
„Lähme,” sõnas ka Tanel. „See oli Laura enda valik.”
Kui poisid Helgi õueväravast sisse pöörasid, polnud neil ikka veel aimu, mida naiselt täpselt küsida. Nad kahtlesid, kas ta on nõus neile rääkima salapärasest rühmitusest ja UFOdest. Kas Taneli vanaema oli kõigest ikka õigesti aru saanud?
„Kui me kohe kivide juures toimuva kohta küsime, võime ta ära ehmatada,” arvas Marten ratast värava najale toetades.
„Mida me siis kõigepealt küsime? Kuule, vanaema pealegi ju rääkis talle sellest.”
Marten kehitas õlgu.
„Ma arvan, et võiksime kõik ausalt ära rääkida,” sõnas Tanel. „Vanaema arvas, et teda võib usaldada.”
„Hea küll. Aga sina alustad.”
Helgi tuli teise koputuse peale uksele. Ta oli tüsedusele kalduv rõõmsa ilmega hallipäine naine. Poisse nähes ta naeratas. „Ma juba ootasin teid,” sõnas ta. „Aga kus siis üks on? Ma sain Helmi jutust aru, et tulete kolmekesi. Kuhu te tüdruku panite?”
„Tal oli tähtsaid asjatoimetusi,” lausus Tanel.
„Kas teil Tallinnas siis pole oma UFO-sid?” päris Helgi Tanelit ja Martenit maja taha aeda juhatades.
„Meriväljal on neid ikka varemalt nähtud, aga ma pole kuulnud, et viimasel ajal,” märkis Marten.
Tanel vaatas sõpra imestusega. Selgus, et Marten oli kodutööd teinud.
Helgi istus maja taha pingile ja pakkus ka poistele istet. „No mis ma oskan siis rääkida,” alustas ta. „Eks siin ole neid korduvalt nähtud.”
„Korduvalt?” Tanel ei uskunud oma kõrvu. Ausalt öeldes polnud ta Helgist just palju lootnud.
Helgi noogutas. „Mina olen siin küll mitu korda lendavaid taldrikuid näinud. Alles kevadel oli ühel õhtul taevas selline suur valgus, mis muutus punaseks ning viimaks siniseks ja roheliseks. Mõned küll rääkisid, et need olid virmalised, aga virmaliste mäng ei ole niisugune. Algul oli valgus ja hiljem hakkas kujutisi moodustama. Tuli inimese kuju, käed laiali nagu inglil, ja sealsamas moodustas keskaegse oda, nagu oli neil Tšingis-khaani meestel. Huvitavad kujutised, kolmnurgad ja niimoodi. See kestis kusagil kakskümmend minutit, tunne oli nagu ulmefilmis, taevas oli selline šõu.”
Tanel nägi, kuidas Martenil suu lahti vajus. Ka ta ise ei uskunud oma kõrvu. Kas oli võimalik, et Helgi püüdis neile lihtsalt hambasse puhuda? Kuid samas, miks ta seda tegema oleks pidanud? Liiatigi oli ta ju ise UFO-de kohta internetist lugenud.
„Kas te tõesti nägite seda kõike?” küsis Marten, kes oli korraga oma letargiast välja tulnud.
Helgi noogutas. „Nad on ühe korra mul siin aia tagagi maandunud. See oli paar aastat tagasi suvel. Algul ei saanud ma aru, mis toimub, kui nägin põllul mingeid tulesid vilkumas. Kuid hommikul muidugi taipasin. Neist oli maha jäänud sigarikujuline, umbes kümnemeetrise läbimõõduga kõrbenud ala. Samas oli neli väiksemat ringi. Maas oli kuiv tuhk, kuid kõrred olid puutumata, see on täielik ime, et need põlema ei läinud. Ja koht oli täis sulanud metalli, mille küll kohalik rahvas enne laiali tassis, kui ma jõudsin mõne asjatundja siia kutsuda.”
„Ja teie ei saanud tükikestki metalli?”
Helgi raputas pead. „Kuulsin alles hiljem, et seal midagi oli. Külalapsed käisid kohal kohe alguses, nemad selle laiali vedasid. No eks mõnele on tulnukad end ilmutanud siin ka, kuid sellest ei räägita. Minagi olen näinud seal kivide juures ühe korra kummalist asja. Novembrikuus oli hästi käre pakane, see oli mõni hea aasta tagasi. Ja siis nägin midagi nii müstilist… ühesõnaga selline tunne oli, nagu oleks mets põlenud. Oli seesugune kuma, nagu oleks maa peal mingi valgusallikas. Puuvõrad paistsid läbi – seal on männid taga ja lehtpuumets ees. Ma arvasin, et ilmselt on Tagukülas mõni maja põlema läinud. Ise arutasin, et seal ei ole ühtegi maja, majad on nagu teises küljes. Kõik oli näha – täitsa nagu loidab, nagu lõke põleks kaugel. Seal kõrval on üks talu ja selle talu mees ütles siis, et ei midagi, jälle käisid maas. Ühesõnaga käis see kera. Sealsed inimesed on sellega harjunud, aga nemad ei võta niimoodi jutule, ei taha sellest…”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
