asjust midagi.”
Ferdinand võttis joogiklaasi oma pikkade sõrmede vahele, kuid peatus äkki. Pingsa pilguga vaatas ta üle laua ja asetas klaasi ettevaatlikult valgele linale tagasi.
„Kuule, ega ometi sina … ega sa seal välismaal … nendega kokku puutunud?”
Aina kasvava murega vaatas Ervin vana sõpra. Eks oli too ju alati natuke eriline olnud ja paisanud ennegi pidevalt pööraseid ideid välja. Varem olid need bändimeestele nalja teinud ja tihti üleüldise lõbususe allikaks olnud, kuid nüüd näis, et ta on hakanud oma absurdsetesse ideedesse uskuma ja suhtub neisse ülearu tõsiselt.
„Oled sa ise mõnega neist kokku ka saanud?” uuris Ervin ega teadnud, kas seejuures muiata või mitte.
„Nendega? Muidugi olen, pidevalt on mul nendega pistmist olnud. Noh võtame või selle noortesaadete toimetuse juhi Germani. Puhas illuminaat, ei mingit kahtlust.”
Närvilise liigutusega haaras Ferdinand laualt klaasi ja kummutas sisu kurku. „No mis sa arvad, mis hea pärast pidi ta mulle kangi alla sättima ja kohalt lahti kangutama. Ah? Ma tegin ju parimaid saateid, neil oli meeletu menu ja kõik kuulasid, kõrvad kikkis, aga tema, saad aru, tahab mind minema ajada. Mispärast? Põhjust nagu polegi, aga mina tean. Mina juba tean neid asju, ehee.”
Jälle suunas kõneleja oma hüpleva pilgu kuhugi kaugusse ja kogus mõtteid. Kaua see ei kestnud ja hetke pärast rääkis ta jälle: „Võtame või selle sinu muusika. Vaata, sellega sa läksid liiga kaugele ja see hakkas neid tõsiselt häirima.”
„Misasi neid häirima hakkas?”
„See oli uudne ja eripärane muusika, saad aru. Sinu muusika oli liialt uudne ja liialt eripärane. Mina mõistsin seda, nemad mitte. Mina tundsin selle kosmilisi võnkeid, tajusin universumi vibratsioone ja mustade aukude salapärast sosinat. Mina kuulsin selles kadunud galaktikate helinat ja kaugete tähtede saadetud sõnumit, nemad mitte.”
Ervin noogutas sõnatult. Kaaslase kummaline jutt meenutas paljutki, mida küll rohkem unustada oleks tahtnud. Varaküpse nooruki konflikt kooli, iseenda ja kogu inimkonnaga oli jätnud ta ilma võimalusest keskkool korralikult lõpetada ja elu alustamiseks oli tal varuks vaid poolik haridus, kuid päratu hulk trotsi, kibestumist ja põhjendamatuid ambitsioone. Ometi ei jätnud teda hetkekski mõte iseenda isiku erakordsusest ja väljavalitusest ning eneseotsingute käänulisel teel leidis ta lohutust põhiliselt muusikast.
Endasugustest noortest kokkuklopsitud bänd oli rabe ja paistis silma pigem isekuse kui korraliku muusikaga. Meeleheitlik pingutus tunnustuse nimel andis küll aegamisi tulemusi, kuid oodatud ovatsioone ei tulnud, polnud neil esialgu publikutki, vähemalt mitte nii palju, kui nemad oleks soovinud näha. Vaid ühine muusikahuvi hoidis neid koos ja alles pärast seda, kui mingi vähese leviga leht nad alternatiivmuusikute ritta oli liigitanud, võeti asi tõsisemalt käsile. Proov järgnes proovile, pingutus pingutusele ja pikkamööda hakkas isepäiste pillimeeste bänd kuidagimoodi kokku kõlama. Ehkki enesekindlus ja säramissoov ületasid kõrgelt muusikuoskusi, hakkasid mõnedki neid tähelepanelikumalt kuulama ja kaasa aitas sellele suletud ühiskonna püüd maha vaikida lääneliku muusika olemasolu või seda vähemalt halvustada. Kellegi geniaalne idee hakata oma bändiga biitleid jäljendama tõi lõpuks oodatud edu, aga see polnud peamine. Tähtsamaks kui miski muu sai noorele mehele tema looming, esialgu küll ebakindel ja otsiv, kuid mida aeg edasi, seda tähelepanelikuma pilguga hakati vaatama noort muusikut, kelle isikupärane helikeel jäi paljudele kõrvu.
„Tead, mis nad mulle ütlesid?” küsis Ferdinand üle laua kummardudes.
„Kes? Mis?” ühmatas Ervin ja üritas kiirelt kaaslasega samale lainele häälestuda.
„Nemad, noh. Need raadioülemused.”
„Ah nemad. Mis nad siis ütlesid?”
„Nad nagu ei saanudki aru, mis tegelikult juhtus. Sinu mineku peale laiutati vaid käsi ja öeldi, et tühja kah, head teed tal minna. Öeldi veel, et sina oled üks tuhandest tunnustamata geeniusest, keda leiab iga nurga pealt kimbukaupa. Vaat niimoodi nad ütlesidki.”
„Sead!”
Niisugust suhtumist poleks Ervin osanud oodata. Senini oli ta ikka arvanud, et kodumaal jäädi teda mäletama. Mõned tema laulud olid tuntuks saanud ja ühte neist olevat isegi Jaak Joala laulnud. Sõber Ferdinand oli sellesisulisi teateid pidevalt saatnud. Aga miks siis nüüd niimoodi? Kas tema protest ja kodumaalt lahkumine möödusid tõesti märkamatult ega toonud kaasa vähimatki pinnavirvendust kohalikus muusikamaailmas? Ei, nii see ei saanud olla! Tema abielu väliseestlasest neiuga oli kõneaineks kõikjal. Tuttavad ja nende tuttavad aitasid aina plaane pidada ja ümbritsesid teda tiheda ringina lahkumiseelsetel päevadel, mille naelaks sai kutse julgeolekukomiteesse. See oli tema esimene kokkupuude terroririigi jõhkrusega ja seda jääb ta elu lõpuni mäletama.
Löödult kõndis Ervin bussijaama tagasi. Kohtumine vana sõbraga ei olnud meeldiv, pigem lisas see kraadikese kibedust, mida oli hinges juba niigi ülearu. Noorus sai mööda, ja kui pikemalt järele mõelda, polnud seda ju õieti olnudki. Peamine, mida ta mäletas, olid hädad, mured ja õnnetused, abielu lagunemine, vaesus, võitlus tunnustuse ja hiljem juba olemasolu eest. Rõõmutu elu rõõmutus ümbruses, ja nüüd veel vana sõber, kes isiklike hädade küüsis kippus reaalsustaju kaotama. Märkamatult oli kõnd aeglustunud ja astuja sammud kohandusid marsitaktiga, mida ta juba pikemat aega endamisi ümises. Äkki ta seisatas. Alles nüüd jõudis tema teadvusse tõsiasi, et ta peas kumiseb pidevalt „Marche funèbre”, Chopini „Leinamarss”. No milleks see veel? Ei, nii see ei lähe! Mõte selgines, meeleollu tekkis väike muutus. Milleks nutta ja halada, aeg on minevikuga lõpparve teha! Ta on tagasi kodumaal, kus kavatseb veeta kogu oma ülejäänud elu. Kümneaastane kannatuste rada pole läinud tühja, sest ometi kord aimab ta võimalusi, kuidas masendav vaesus enda teenistusse rakendada ja kasumit teenima panna. Selle veendumusega asus ta koduteele.
REIPA SAMMUGA SISENES ERVIN KORNET JÄRGMISEL HOMMIKUL halvasti lõhnavasse söögimajja. Musta ülikonda riietatud Sander Ratas osutas võiduka naeratusega ovaalse laua taha kogunenud kümmekonnale mehele, kes uurisid uudishimulikult tulijat.
„Need on siinsed ärimehed, kel kõigil midagi pakkuda,” tutvustas Sander.
„Hea küll, kuulame nad ära.”
Ervin laskus vabale toolile laua otsas. Osutas siis sõrmega esimesele istujale: „Alustame teist.”
„Mina, see tähendab mina … olen metskonnast, metsamajandist.” Päikesest parkunud jumega vanemapoolse mehe eneseväljendus polnud just veatu, kuid Ervinile see meeldis.
„Nii-nii, ja mida pakute? Palki, lauda, paberipuud, milliseid koguseid?”
„Noh kõike on, palki on ja paberipuud, noh seda on nii palju, et tapab. Aga mis hind on ja kui palju vaja?”
„Vaja on väga palju ja hind on korralik, selles ei pruugi te kahelda. Järgmine.”
Järgmine oli talumees, siis ehitusmaterjalidega sahkerdaja, seejärel sai sõna kerge slaavi aktsendiga kõnelev tõmmu noormees, kes tuli välja ülima konkreetsusega:
„Meil on kõike.”
„Kellel meil?”
„Minul ja minu partneritel.”
Tõmmu jumega noormees ei hiilanud just jutukusega, kuid tema enesekindel hoiak ja siiras silmavaade äratasid sümpaatiat.
„Nii,
