kõik ära rikkuma,” ütles Zane.
Tally vaatas talle otsa. „Sina?”
„Me alustasime all kivist osas, aga kui me teid ei leidnud, siis ütlesin mina, et läheme üles peotorni, et seinad teid üles leiaksid.”
„Meil oli täpselt sama mõte,” ütles Tally.
Zane raputas pead. „Jah, noh, kui me oleksime Valentinosse jäänud, poleks erilised Croyd nii ruttu märganud. Tal oleks olnud aega sinuga rääkida.”
„Kas nad siis kuulavad läbi seinte?”
„Jah.” Zane irvitas. „Miks ma muidu sellise nõmeda külma ilmaga piknikule tahtsin minna?”
Tally noogutas ja mõtles selle üle järele. Linna sidekeskus saatis sõnumeid, vastas sinu küsimustele, saatis meeldetuletusi kohtumiste kohta ja pani isegi toas tuled põlema ja kustutas need. Kui Eriolukorrad tahtsid sind jälgida, teadsid nad kõike, mida sa tegid, ja poolt sellest, mida sa mõtlesid. Ta mäletas vestlust Croyga tornis, tal oli liidessõrmus sõrmes, seinad püüdsid kinni iga sõna… „Kas nad jälgivad igaüht?”
„Ei, nad ei suudaks seda teha ja enamikku pole mõtet jälgida. Aga mõned meist saavad erikohtlemise osaliseks. Nagu Eriolukord.”
Tally vandus. Erilised olid eile õhtul nii kiiresti välja ilmunud. Tal oli Croyga vaid mõne minuti koos olnud ja nad oleksid nagu kuskil lähedal oodanud. Võib-olla olid nad juba varem märganud, et peol on võõrad. Või ehk polnud nad kunagi Tally Youngbloodist liiga kaugel…
Ta vaatas puid. Varjud liikusid tuules ja ta kujutles halle kogusid nende vahel hiilimas. „Ma ei usu, et eilne õhtu oli sinu süü, Zane. See oli minu süü.”
„Kuidas nii?”
„Kõik on alati minu süü.”
„See on täielik nõmedus, Tally,” ütles Zane vaikselt. „Eriline olemisel pole midagi viga.”
Tema hääl vaibus, kui nad Valentino Villa peavõlvi alt läbi jalutasid. Jahedate kivimüüride vahel oli haudvaikne.
„Pidu veel kestis, kui me ära läksime,” sosistas Zane. „Ilmselt läksid kõik lihtsalt magama.”
Tally noogutas. Isegi koristusrobotid polnud veel tööle asunud. Koridorides vedelesid kostüümide jäänused. Mahaaetud jookidest oli õhus kleepuv lõhn ja põrand kleepus samuti. Peo glamuur oli täielikult kadunud, nagu erksus muutub pohmelliks.
Sõrm tundus ilma liidessõrmuseta kuidagi paljas ja meenutas inetuna üle jõe hiilimist ja vahele jäämise hirmu. Kuid hirm hoidis teda erksana, tema tajud olid piisavalt teravad, et kuulda peoprahti koridori tuuletõmbes lohisemas, et eristada mahaaetud šampanja rosinahõngu liisunud õlle omast. Kui nende enda sammud välja arvata, valitses villas vaikus.
„Kes tahes toas nr 317 elab, tõenäoliselt magab ta praegu,” sosistas Tally.
„Siis äratame ta üles,” ütles Zane vaikselt, silmad hämaruses välkumas.
Esimese korruse tubade numbrid algasid kõik sajaga, nii et nad otsisid teed üles. Mingil hetkel olid villasse lisatud uued liftid, aga ilma liidessõrmusteta ei avanenud uksed neile. Kivist trepp viis Tally ja Zane’i kolmandale korrusele, toa nr 301 juurde. Numbrid läksid piki koridori suuremaks, paaritud ühel ja paaris teisel pool. Zane pigistas tema kätt, kui nad jõudsid numbrini 315.
Aga järgmise toa number oli 319.
Nad liikusid tagasi ja vaatasid ka teisele poole, aga leidsid ainult toad 316, 318 ja 320. Tervet korrust läbi otsides leidsid nad veel numbreid 320 ja 330, paaris ja paarituid, aga mitte Valentino 317.
„See on päris ergastav mõistatus,” ütles Zane, omaette itsitades.
Tally ohkas. „Äkki see oli nali.”
„Kas sa arvad, et uus-londonlased näeksid vaeva kogu linnale kutse saatmisega, hiiliksid üle jõe ja peole ainult selleks, et meie aega raisata?”
„Tõenäoliselt mitte,” tunnistas Tally, kuid ta tundis, et miski temas hääbub. Ta avastas end mõttelt, et ehk on kogu see ettevõtmine lame, otsida mingit suurt saladust, mille inetud talle jätsid. Lõpuks oli kellegi teise villas ringi luusimine ka päris nõme. „Mis sa arvad, kas hommikusöök on veel soe?” küsis ta.
„Tally…” Zane pööras oma pingsa pilgu talle. Värisevate kätega lükkas poiss tema juuksed kõrva taha. „Jää minuga.”
„Ma olen siin,” ütles ta.
Zane tõmbus lähemale, huuled peaaegu Tally huuli puudutamas. „Ma mõtlesin, et jää erksaks.”
Tally suudles teda ja Zane’i huulte surve muutis maailma taas teravaks. Ta tõrjus nälja mõtteist välja ja ütles: „Olgu. Aga lift?”
„Milline neist?”
Ta viis Zane’i tagasi tubade 315 ja 319 vahele. Pikas kiviseinas oli just nende vahel liftiuks.
„Siin oli enne tuba,” ütles Tally.
„Aga nad panid selle asemele lifti.” Zane naeris. „Laisad ilusad. Ei saa kahte korrust ka trepist käia.”
„Äkki on 317 nüüd lift.”
„No see on küll nõme,” ütles Zane. „Me ei saa seda ilma sõrmusteta kutsuda.”
„Me võiksime oodata, kuni keegi teine lifti kutsub ja siis sisse hiilida.”
Zane vaatas tühjas koridoris mõlemale poole – see oli täis plasttopse ja dekoratsioonide jäänuseid. „Selleks läheb tunde,” ütles ta ohates. „Siis pole me enam erksad.”
„Jah. Pole erksad.” Tally nägemine hakkas jälle hägustuma, tema kõht korises näljaselt ja tõi silme ette pildi soojast šokolaadimuffinist. Ta raputas pead, et sellest lahti saada ja kujutles selle asemel Eriolukordade halli vormi. Eile õhtul oli halli siidi nägemine teda mõtteid koondama ja Croyle järele sööstma pannud ning varuväljapääsu juurde juhtinud. Kõik see oli olnud tema ajutöö kontrollimiseks. Ehk oli see järjekordne test. Lõbus mõistatus, nagu Zane oli öelnud.
Tally vahtis liftiust. Kuidagi pidi sinna sisse saama.
Aeglaselt hakkas talle meenuma. See oli inetuajal, kuid mitte nii väga ammu. Tallyle meenus, kuidas ta langes mööda pimedat šahti. See oli üks nendest lugudest, mida Shayle meeldis kuulata, lugu sellest, kuidas Tally ja David hiilisid Eriolukordade peakorterisse… „Katuselt,” ütles Tally.
„Mida?”
„Katuselt saab liftišahti ronida. Ma olen seda ennegi teinud.”
„Tõsiselt?”
Vastamise asemel suudles Tally teda uuesti. Ta ei mäletanud, kuidas see täpselt käis, aga ta pidi ergas püsima, et see talle meenuks. „Tule.”
Katusele saamine ei olnud nii lihtne, kui ta arvanud oli – trepp, millest nad üles läksid, lõppes kolmandal korrusel. Tally kortsutas kulmu, pettumus hakkas taas kõike summutama. Komachi villas oli katusele saamine lihtne. „See on täiesti nõme. Mida nad siis teevad, kui tulekahju on?”
„Kivi
