style="font-size:15px;"> Jah, pärast minu kolmekümnendat sünnipäeva olime elanud väga vaikselt. Väliselt isegi eraklikult, endassetõmbunult, nohisedes. Päeval suhtlesin oma töökaaslaste ja asutuse harvade külalistega, naine suhtles tarbijatega oma teenindusettevõttes ehk lihtsalt öeldes pesupunktis, mille juhataja ta oli, vahel istusime – kumbki omaette, oma tuttavatega – tund või kaks mõnes kohvikus, ja ausalt öeldes oli suhtlemisvaegus sellega rahuldatud.
Uksekell ehmatas mind. Nii oli see alati olnud, siin uues korteris aga iseäranis. Millegipärast tulid esimese reaktsioonina pähe paanilised mõtted süngetest uudistest, traagilise sisuga telegrammist või siis kohtukutsest, kuigi ma polnud veel kunagi saanud ei traagilise sisuga telegrammi ega ka kohtukutset. Arvatavasti oli mul lihtsalt hapravõitu närvikava, või oli kellakartus tingitud sellest, et kasvasin üles oma pedagoogilise kodu puritaanlikus ja põhimõttelises vaikuses.
Niisiis – otse mu pea kohal röögatanud uksekell ajas mind sõna otseses mõtles labiilsesse paanikasse. Üle keha tulvas kuum hoog. Ma tardusin peegli ette, näol jabur kramp, vasak suupool viltu, silmad pärani, hõre juuksetutt püsti, kaelasooned pingul. Hull mis hull! Ja nii kestis see tükk aega, kuni viimaks muutusin endale vastumeelseks. Kõik need patoloogilised närvitõmblused, kõik need seletamatud hirmud, kõik need näovigurid… Aeg oli tõele otsa vaadata, ennast tõepoolest keskikka jõudva mehena tunda. Olla kartmatu, normaalne, kenade maneeridega. Ah! Veel tükk aega mäletasin ma lausa kogu kehaga, iga rakuga, koguni juuksejuurtega seda piinlikku ja haiglast tunnete kontrasti neurootilisest paanikast naeruväärse söakusetulvani, mille tekitas minus ootamatu kellatirin. Mäletasin ahistavat häbitunnet oma grimassidest ja poosidest, otsekui olnuksin nendega vahele jäänud.
Noh, ja siis kohendasin ruudulise päevasärgi ülemise nööbi kinni, kontrollisin teksapükste tõmblukku, see tikkus alatihti alla vajuma, hingasin mitu korda sügavalt sisse-välja ja avasin ukse.
Ukse taga seisis, käed puusas, keegi hommikumantlis naine.
Ma polnud seda naist kunagi näinud, aga hommikumantlist võisin järeldada, et ta elab kusagil lähedal, ilmselt minuga ühes majas, ilmselt isegi samas trepipüstikus, kui mitte koguni samal korrusel. Et seda kõike taibata, polnud vaja omada eriti sügavat analüütilise mõtlemise oskust, ometi tundsin oma otsuse üle teatavat uhkust. Igatahes polnud tegu traagilise telegrammi või kohtukutsega. Aga millega siis? Meie korrusel (nagu teistelgi) asus neli korterit. Ma ei tundnud paraku ühtki oma lähimatest naabritest, rääkimata ülejäänud majaelanikest. Tõsi küll, paari omaealise meeskodanikuga olime millalgi hakanud vastastikku ebamääraselt noogutama, aga ma polnud sugugi kindel, et just nemad mu naabrid on. Ilmselt oleme kõik pärinud mingi vajaduse hommikuti välja minnes kedagi tervitada, ja kui nii, kas pole siis ükskõik, kuhu oma noogutus suunata? Ma ei teadnud ka oma majakaaslaste nimesid, kuna meie trepikojas polnud vähemalt minu ajal kordagi elanike nimekirja üles riputatud. (Teistes trepikodades polnud ma käinudki.) Vaevalt et ma seetõttu millestki puudust oleksin tundnud, seda enam, et säärase irdumise põhjused olid mulle osaliselt selged – minu tööajad olid mõnevõrra vabamad kui enamikul teistel kodanikel.
Võõras naine naeratas mulle. Märkasin seda naeratust enne kõike muud. See naeratus oli nagu näojoon. Jah, see oli formaalselt küll nagu vabandav, aga tegelikult väga iseteadev naeratus. Selle naeratuse taga seisis mingi kindel ja rahulik veendumus. Naine astus sisse. Ütles midagi. Võib-olla „andestust”? Võib-olla „vabandage mind, palun, aga…”? Ei tea. Millegipärast ei kuulnud ma teda hästi. Ja juba oli see võõras intiimselt sahisevas riietuses võõras naine esikus, kogu ta olemus väljendas mingit mulle saladuseks jäävat rõõmu, üllatust ja enesekindlust, ta libises kuidagi väga paindlikult (kassilikult, plikalikult?) minust mööda. Mu hääl kähises, kui ma ütlesin:
„Vabandage, mul põles siin pirn läbi.”
Mu hääl oli kohutav, see oli alandav koolipoisikägin küpse naise ees, ma vihastasin enda peale, köhatasin kurgu torulukksepa rämedusega puhtaks ja kordasin:
„Pirn põles läbi, mul on siin pimedavõitu.”
„Aga sellest pole ju midagi,” ütles naine rõõmsalt. Nüüd kuulsin ma teda hästi. Arvatavasti oli mu ootamatu kurtus olnud kuidagi häälekähinaga seotud.
Siis läks see naine elutuppa.
Vaatasin talle ehmunult järele. Siin korteris polnud käinud veel ühtki võõrast hommikumantlis naist. Pealegi selliselt kahisevas, selliselt lõhnavas hommikumantlis, mis võis tahtmatult viia mõtted sumeroosadele abažuuridele, laiadele diivanitele, kokteilile ja pattulangemisele. Sest see hommikumantel, nagu ma nüüd elutoa avatud ukse ruudus nägin, jättis tõega säärase mulje, võimaluse – see oli tumeroheline, voogav, siidine, sellel õitsesid suured punased kirelilled, mida loodus ei tunne, ja sel naisel endal oli habras ja painduv piht, see nõtkus ta sammude rütmis, oma ilusat tegu tegid puusad ja tuharad, sel naisel olid pikad heledad juuksed nagu noorel tüdrukul, need langesid vabalt ja raugelt ta seljale.
Viivuks jäi naine seisma, otsekui tundnuks ta mu pilku ja lubanuks mul tutvuda oma seljaga, siis aga kadus ta elutuppa, keerates seejuures eksimatult paremale, nagu ma märgata jõudsin. Paremal asusid diivan ja tugitool. Mõtlesin, kus ma küll varem selliseid naisi näinud olen – kas mitte detektiivse sisuga kinokomöödiates? Kas mitte teleekraanil? Või siis lennuki vahekäigus, stjuardessimundris? Korraks valdas mind absoluutselt põhjendamatu ärevus, otsekui oleks oodata mingit seiklust, elamust, vapustust, siis aga kutsusin ennast korrale, mõtlesin tahtmatult oma naise lihtsa lõike ja tuhmide mansettidega kodukleidile.
„Aga kus siis Taimi on?” kostis toasügavusest imestunud küsimus.
Veider küll, ise veel esikus seistes suutsin kohe tabada väikese annuse teesklust – aga ilmselt oli see niimoodi mõeldudki. Oli see mingi mäng? Igatahes teadis võõras naine mu abikaasa nime. Viimati olid nad tuttavad, äkki koguni sõbratarid? Ei, siiski vist mitte, sest säärasel juhul oleks mul asjast mingitki aimu olnud. Tõttasin elutuppa. Lootsin lahendust. Külaline seisis akna all, ta oli võtnud teleri pealt mänguasja, vahtkummist eeslipoisi, ta vaatas seda vastu valgust, vaatas naiseliku graatsia ja läbematusega, ta liigutused toimisid seejuures nagu midagi iseeneses, need olid lühidad, lõpetamatud, intrigeerivad.
„Ei, teate, Taimi sõitis lõunasse,” ütlesin ma viimast sõna rõhutades.
„Ah nii,” sõnas see naine. Ta kehitas õlgu ja pani eesli oma kohale tagasi. Milline ilme tal seejuures oli? Inimese ilme, kes on just paari päeva eest naasnud Rivierast või Floridast. Aga millestki tabamatust – õlaliigutusest? varjust ta vasakul põsel? – taipasin, et olin ütelnud midagi liigset, vulgaarset, taktitut. Mida küll? Olin mõneti kaitsetu inimene, ma ei taibanud mitte alati kõiki alltekste, pooltoone, häälevõnkeid, muigevirvendusi, vähe sellest, ma ei teadnud tihtipeale sedagi, mida ja millal tohib või ei tohi rääkida. Õige tooni äratundmine nõudis minult pingutust. Loomulik ja üldteada on asi, et mitte alati pole vaja teistele kõike välja laduda, nii-öelda täiel häälel puhast tõtt kuulutada. (Mis on taktitum kui rääkida inetule naisele tõtt tema välimuse kohta? Jne.) Aga kuna mulle oli lapsepõlvekodus, koolides ja ajakirjanduses pikki aastaid sisendatud, et valetada või varjata pole ilus ega eetiline, siis olen seda tahtmatult uskuma jäänud – valetavad ainult halvad inimesed või välismaalased. Ometigi puutusin ma üsna tihti kokku elulise vajadusega midagi luisata, teisiti esitada, lihtkombel valetada, mõnikord tuli minulgi see välja, enamasti mitte, mul puudusid selles asjas süsteem, kogemused ja põhimõtted, tulemuseks oli aga rida segadusi, oli umbusku ja viltuvaatamisi. Nüüd siis mõtlesin, et tõesti, mille kuramuse pärast oli mul vaja sellele täiesti võõrale inimesele ütelda, et Taimi on lõunasse sõitnud, tema jaoks oli see ju täiesti tarbetu tõde, koormav informatsioon, võib-olla häiris see teda millegagi, võib-olla leidis ta mu ütlemises mingi inetu meheliku vihje. Ma oleksin võinud ju lihtsalt ja lakooniliselt,
