style="font-size:15px;"> See kestis hetke. Laskis siis naise kaenlast vabaks ja lausus hoiatuseks:
“Tead, kui seal õhtul tantsitakse ja sa ei oska end hoida, löön su surnuks. Ära arva, nagu ei saaks ma seda teada.”
Lahkusid.
Mart pööras võhmalt sooseljandikku mööda minevale teele. Tee oli siin ahtake, roopad rõhutud sügavale maasse. Juhtus olema neidki, kes kiskusid looma kõrvale, aga võis ratas sattuda mülka ja vanker kalduda ümber, nii et seda ei suutnud välja vinnata sealt mitme mehe ramm. Küllap otsis ka see õnnetu, kelle mälestuseks on kirvega löödud rist männijässi küljele, oma rattale kindlamat pinda, mille juures vanker kaldus ühes koormaga pehme põhjaga pori täis kraavi ja oma alla mattis mehe. Siin ja seal tee kõrval kõrgemal kohil kasvasid männijässid ja nende vahel olevad mülkad, täidetud läbi suvegi roostekorraga kaetud leemetisega. Palavail õhtuil tõusis mülkaist vastiku haisuga aur, mis raskelt hõljus nagu kütise suits. Mõnel pool kätiku servi mööda oli pääsnud kasvule värdjas-pilliroog, teravaääreline pikk kollasekubraline luht, ja kui tuli tuul, siis kuuldus soost kahin.
Vaikne ja surnud oli raba. Võib olla, et leidus kõrgemail kohil mõni madu ja aeg-ajalt piiras vesihallide pilvelaikude all kull, silmitsedes rabast saaki. Ainult sügisepoole, kui löövad uimastamapanevad kailud ja mõrulõhnalised põõsad kätikus õide ja valmivad mustikad ja sinikad, kuikavad üle raba sageli noorte inimeste hõisked.
Nüüd kevadel oli raba vaikne ja tüütu ja igav oli rabatee.
Tuttav ja omane oli rabatee Mart Palmile.
Ei mäletanud tema isegi õieti aegu, millal ta käis esimest korda seda teed. Oli meelest läinud seegi, mis sundis teda just esimest korda sellele üksikule teele. Aga nüüd teadis ta, et ei ole ühtegi paika, kuhu ta kitsikuse puhul igatseks rohkem kui rabateele. Haruneb isegi ühest kohast kolmeks see tee, harud on peateest veelgi ahtamad, pealt kinni kasvanud sitke muruga, nii et ei tundu neis ainustki rattajälge. Ka viivad siit ja sealt saladuslikud jalgrajad teelt kõrvale. Mine siis tea, mida mööda läks hobusevaras ja kus võhmal ta peidab tagaajajate eest oma saagi. Ta võib olla täitsa kartuseta ja oodata aega, millal väsivad tagaajajad.
Ega olegi rabateel kõndides teha muud, kui sorida ajaviiteks minevikku. Juhtub tulema väga harva külamees logiseva vankriga ja siis viitavad viivuks kõrvale su mõtted.
Nüüdki heljus Mart Palmi silme eest mööda ta minevik. Tõusis nähtavale piltide rida, mis tulid ja kadusid nagu pildid kinolinal. Kuidas küll oli saatus teda loopinud ühest äärest teise. Ta oli nagu prügi tolmaval maanteel, mida tuuleiil üles tõstab, paiskab teise paika ja uuesti jälle haarab. Selgesti on tal meeles kasvukoht Alliku alevist läbikäiva porise maantee veerel. Praegugi tunneb ta nina veel selle väikese ruumi vastikut hõngu, milles elas, kasvas ja tülitses joodiku sadulsepa Palmi mitmehingeline perekond. Vahetevahel kuulduvad praegugi kõrvus valus vaevleva venna kiljatused, kui temast sõitis üle maanteel raske veovanker. Õige, neid sündis küll palju, aga neid ei saanud palju, sest agarad olid mitmesugused haigused harvendama laste hulka. Ja ega surmgi ihaldanud Palmide peres kuigi rohkesti pisaraid, sest lõpuks saadi ikkagi aru, et lahkunul on mullas parem. Võib-olla on nüüdki Mart Palmil elus vendi-õdesid, aga temal ei ole neist paljudel aastail vähematki teadmist. Seda ta teadis, et aeg oli sealt aleviku äärest maantee veerelt ammugi ära pühkinud Palmide asupaiga ja isegi täiesti luitunud oli neist mälestus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
