imelikka elajaid, mispärast ka lapsed niisugustest kohtadest hirmuga eemale hoiavad. Kust need sarvikud ja imelikud elukad sinna on tulnud ehk kuhu nad sel silmapilgul poevad, kui see koht järsku valgustatud saab – selle pääle ei mõista lapsed vastust anda, ka ei tule neile niisuguseid küsimusi meeldegi; neile saab sellestki küll, et ema on kord hirmutanud: “Kui sa ei kuula, vaata, ma lasen kolli sängi tagant nurgast su kallale tulla.” Kui laps seda ei kuula, siis lisatakse juurde: “Tule ära kärmesti, vaata, hakkab praegu jalakanda kinni! Oh kui verised hambad tal suus on.” Noh, nüüd ei ole enam muud kui, Juku, anna jalgadele tuld ja käi jookstes ema juurde. Hirmuvärin käib tema tervest noorest olekust läbi.
Manni seisis püsti ema kõrval ja vaatas, kuidas ema ketras ning kui ilusti voki ratas ja värten ringi käis. Ja ei teadnud isegi, millal ta silmad kinni läksid. Korraga tegid ta põlved – nõksti – ja ta silmad läksid lahti.
“Sa jääd uniseks, mine õige ära magama,” ütles ema talle.
“Ma ei julge, koll tuleb sängi tagast nurgast mu kallale,” väriseb Manni.
“Ei tule ühtegi; ma viin su ise magama, panen teki pääle, ega siis koll kallale ei saa,” räägib ema, võtab siis tütrekese sülle, viib ta hellalt kallistades sängi ja paneb talle teki pääle. Laps ei karda ka sugugi, vaid jääb varsti magama. Ehk mikspärast peaks ta veel kartma? Ema ütles ju, et kui tekk pääl on, siis koll kallale ei saa.
Juku, kes laua otsas õlest põhjaga tooli pääl istub, kerib kärmesti oma paljad jalad üles tooli pääle – kes teab, mis laua all pimedas võib olla.
Kuna ema kärmesti vokki ümber sõkub, ootab Juku igatsusega isa koju tulekut. Ka temale hakkab viimaks uni silmi tikkuma. Aga isa ei tule ega tule.
“Ei tea, kus ta nii kaua on, kell on juba pool kümme, ja selle aja pääle oleks võinud ta ammugi juba koju jõuda,” mõtleb Krõõt.
Uni on kui vägilane Juku kallal, kuni see viimaks sängi läheb ja õe kõrvale peagi magama uinub.
Ema ootab üksi. Tema ligi ei julge aga uni sugugi tikkuda, vist kardab ta vokiratta vurinat. Kell saab juba kaksteistkümmend, aga ikka ei ole veel Kustast kodus.
“Ega talle ometi õnnetust ei ole juhtunud,” mõtleb Krõõt pool aralt.
Viimaks, kella ühe ajal, oli väljas krabinat kuulda. Krõõt pani lambi latresse, tõmbas kasuka ümber ja läks rehealla.
“Ometi on ta kodus,” mõtles ta rõõmuga. Ta astus rehealla. Kustas oli hobuse juba väravast sisse tõmmanud.
“Kus sa ometi nii kaua olid? Küll me ootsime sind. Lapsed läksid juba magama, ei jõudnud ära oodata.”
“Mis te siis na väga ootsite, eks te tea, et ma muidugi koju tulen,” rääkis Kustas pool segaselt, ja tema hääl kostis Krõõdale nagu võõrastav ja kähisev, pehme.
Kui ta hobust lahti võttis, nägi Krõõt teda nagu tuikuvat. Pärast, kui nad kambris juba olid, küsis Krõõt:
“Kas sa ei taha mitte süüa? Ma jätsin õhtul supipaja müüri sisse, et soe seisaks, kuni sa koju tuled, nüüd ehk on prussakaid teine täis läinud – paja kaanel põlenud tahapoole serva auk sisse.” Ta vaatas hellalt mehe näo pääle, mis nagu mures ja mossis näis olema.
“Ma ei taha mitte midagi,” vastas Kustas ja laskis pää kahe käe najale laua pääle.
“Kas sa oled haige või …” küsis Krõõt argselt.
“Ei ole,” vastas ta lühidalt.
“Või ehk varastati sul raudjas ehk tema eest saadud raha ära?”
“Ennem võib see olla,” ütles ta nagu väsinult ja laskis oma pää veel kõvemini käte pääle vajuda.
“Jumal hoidku küll! Kuidas sul see õnnetus juhtus, seda ei ole sul ju veel tänini ette tulnud?”
“Mine küsi ehk aja taga, kuidas see on juhtunud. Õnnetus ei käi iialgi mööda kiva ja kända, vaid ikka mööda inimesi. Võetud, mis võetud, mis sääl veel küsida, muudkui ole rahul ja ime käppa, kuni teine sälg kasvab, kelle eest jälle mõne rubla võib saada.”
“Siis võeti sul raha taskust ära? Hoidku ka, missugused need inimesed on! Varastagu, pimedad loomad, rikaste käest, sääl ei ole sest suurt viga, aga mis peab vaene kantnik tegema? Jumal hoidku niisugusi õnnetuse eest!” rääkis Krõõt nutuse häälega. Nutma aga ei hakanud ta mitte; teda ei olnud ka keegi nuttes näinud. Mitmed teadsid rääkida, et tal pisaraid silmis ei pidada olemagi.
“Jumal hoiab …” kordas Kustas nagu osatades ja järele mõteldes: “Ei tea, keda jumal enne on hoidnud, kui inimene ise ei hoia. Ehk varas läheb nüüd rikaste loomi võtma – ega ta loll ei ole, et ta oma nina läheb põletama. Kas sa Kolmatsi lugu ei mälesta, kuidas see kuu tõrvamise juures kase ladvast maha kukkus ja surma sai. Eks tema tahtnud herra hobuste vargile minna, mistarvis ta kuudki läks tõrvama, aga miks ta surma sai? Miks ta herra hobuseid kätte ei saanud? Rummu Jüri sugune mees võib üksnes neid kätte saada, aga mine otsi teine niisugune veel. Aga viga siis sinu hobust ehk raha on kätte saada!”
“Neil võiks ju ometi hale meel olla nii vaese mehe raha ära võtta!”
“Vaene mees … Mis tükist ma vaesem olen kui teised talumehed? Eks mul ole niisamuti riidega kasukas seljas ja kollased “venesaapad” jalas kui teistelgi. Või arvad sa terve ilma minu vastu niisamasuguse olema, kui sina oled? Eks oota, va veli.”
“Mis tal ometi täna peaks olema,” mõtles Krõõt, “niisugune pole ta minu vastu veel iialgi olnud.” Ta ei mõistnud oma mehele mitte midagi vastata. Ta ei tahtnud ta käest mitte küsida, kus ehk kuidas tal raha oli ära varastatud.
“Kas ase on valmis, magada tahaks, pää hakkab ka valutama,” rääkis Kustas.
“Jah, ma soputasin põhku enne kotis, kui Manni magama panin, võid küll magama heita!” vastas Krõõt.
Kustas kobis varsti magama. Krõõdal ei olnud ühtegi ihku magamiseks. Ta seisis, nagu ta jäänud, kesk põrandat umbes pool tundi aega püsti ja ta pääs keerlesid mitmesugused mõtted. Ta ärkas oma mõtetest alles siis, kui Kustas ju norinal magas. Krõõt vaatas kella pääle; see oli pool kolm.
Ka Krõõt läks magama; ta kustutas enne tule ära ja puges siis mehe kõrva sängi. Kustas magas, suu tema pool. Tasahiljukesti puges Krõõt sellesama teki alla, kus vanameeski magas. Ta nägu puutus mehe lõua külge, mida kõvad habemetüükad katsid. Kui kallis oli talle tema õnnetu mees! Kustas norskas tublisti edasi. Tema soe hingeõhk käis naisele mööda silmi. Korraga käis nagu värin naise ihust läbi, ta pidas oma hinge kinni ja sõnas salaja:
“On see siis võimalik? Kas see tühi eksitus ei ole?” Veel kord nuusutas ta mehe hingeõhku, ja tõsi mis tõsi – ta haises viinast!
“Oh sa viletsakene, kuidas on sulle see õnnetus juhtunud, kes on sind selle tee pääle vedanud, mu kallis mees?”
Kõik hoiatused, mis teised temale olid öelnud, kui Kustas talle kosja tuli, ja tema isa elulugu tulid nagu kogemata meelde. Kustas aga ei läinud tema meelest mitte halvemaks, vaid veel kallimaks.
“Kas on meie viletsustele siis hakatus tulnud? Jumal taevas, halasta!” Ja kas ta oli enne nutnud või ei olnud, aga nüüd tundis ta, et palavad pisarad tal mööda
