silmas ei olnud minu süü vist küll kuigi suur. Tema vaatas asja kui vallatuse peale, mille läbi õnnetus oleks võinud sündida, mille saatus ometi õnnelikult ära pööras. Selgeks tehti mulle see tagajärg, mis tulla oleks võinud, ikka ka küll, aga see oli – koolmeistri poolt – peaaegu ka kõik.
Asi juhtus nõnda. Leivakoti tuppatoomine ja väljaviimine, magadiskoti pööningult alla toimetamine ja üleskoristamine oli, nagu kogu meie koolielu majanduslik külg, Jaanist venna asi. Aga kus see lõbu – pööningult kotte teistele kaela pilduda! Mina olin ühel õhtul ilma Jaani teadmata ühes teistega üles seda lõbu läinud tegema. Üleval kottide virna otsas juhtusin ma ühe türgi soldatiga käsitsi kokku, kes just selsamal õhtul enne seda lumehange otsas, kui ma türgi leeri sõjavangi olin sattunud, mulle kaelaaugust lund halastamatult särgi alla oli toppinud. Ehk küll homseni sõjariistade rahu oli, ei võinud ma ometi teisiti, kui pidin türklast vastu sõjaseadust nelja silma all pimedas natuke räsima. Selle juures veeres türk ei tea, kuidas see juhtus – pööninguaugust alla, patsti kotivirna otsa maha. Ta oleks ikka kaelaluu küll ka murda võinud, kui kukkumise alus pehme poleks olnud.
Türk tõusis maast üles ja hakkas karjuma – muidugi mõista südametäie pärast, sest haiget polnud ta põrmugi saanud. Küll koolmeister katsus vaigistada, kuid mis sa türklast vaigistad! See muidu ei lepi, kui anna pea. Ei pannud tähelegi, et türklane mütsi oli võtnud ja koju emale kaebama jooksnud.
Ja teisel hommikul, parajasti kui meil piiblilootund oli, siis see ema tuli. Ei temal olnud öö pikkusel süda jahtunud ühtigi, vaid, näost punane kui puuk, tormas ta koolituppa, ja küll võttis ta kärkida ja vaest koolmeistrit sõimata. Mida kauemini ta kärkis, seda vihasemaks ta selle juures ise sai, otsekui mõni masin, mis seda enam huugab, mida enam hoosse saab, või mõni jalust kange hobune, kes siis alles jookseb, kui soojaks on sõidetud. Esimene kord elus nägin ja kuulsin ma lagunud suuga naist.
«Ka ta siu laits om, ku sia temä ärä tappa lased? Mis koolmeister sia ka oled, ku sa laste järgi vaadete ei jõvva? Kas sia jõvvad massa, kui miu laits ärä tapets või vigatses lüvväs? …» Nõnda tema suu jooksis vahet pidamata kui tatraveski.
Piiblilootund jäi muidugi katki ja meil kõigil, ja minul veel iseäranis, oli vaesest koolmeistrist hale meel, kes ennast vagusi sõimata laskis ja ootas, mil sõnade vool vähemaks jääks. Et see sõimamine kõik minusse puutus, seda ei tulnud mul suuremat meeldegi.
Kui siis perenaine ometi viimaks väsis ja hoogsamaks jäi, hakkas koolmeister rääkima. Ja rääkis midagi kogemata juhtumisest, vastastikku vallatusetegemisest ja sellest, et poisil õieti viga midagi polla. Aga sellega valas ta ainult õli tulle.
«Vaade ku ma võta siit ahjuroobi ja lase sul sellege,» kädsatas vihane naine ja tampis jalga vastu maad. «Valla poolt om sul kotus kähen, mis sul tetä om, ku sa järgi vaadete ei jõvva, et latse valatust ei tee? Ka ma pia tulema latsi karjateme, ku sia ei näe, mis na teeve! või valatust? Ka ma valatust tegeme latse kooli panni? …»
Lõpp oli see, et mina perenaise otsuse järgi vitsu pidin saama – «vitsu nõnda, et …» ei tea kui palju. Vähemaga ta ei leppinud. «Ku siust ei saa, anna poiss miu kätte …» nõudis eit koolmeistrilt.
Koolmeister lubas siis koolivanema kutsuda; tehku see otsus. Seda ütles koolmeister küll sellepärast, et aega võita, kuni vihase ema süda natuke jahtuks, kuid asi tuli teisiti. Naine ei kõikunudki koolitoast: siis toodagu koolivanem kohe, et tema oma silmaga ka näeb, kui poisil (poiss olin muidugi mina) püksid maha võetakse.
Nüüd hakkas mul halb tundmus. Saadetigi viimaks koolivanema järele. Minu silmad otsisid Jaani, tahtsid Jaanist nagu tuge leida, aga Jaani polnud kusagil. Vist oli ta selle eest, mis nüüd tulemas, kuhugi redusse läinud. Mina oleksin ka heameelega peitu pugenud, aga kuhu sa lähed! Ei julgenud ka, olin sellest sõimamisest kui halvatud.
Ennelõunased koolitunnid olid muidugi mokas.
Tuli siis ka koolivanem – Külma papa, kuidas rahvas teda tema talu järgi nimetas. See oli pikk, kõhn, halli nüri habemega vana mees. Tema polnud oma valla inimene, vaid oli talude müümise ajal Surjust sisse rännanud. Oma Surju-poolseid riideid kandis ta kuni surmani, rääkis kanget surju murrakut ja pidas ennast teistest, meie valla inimestest, targemaks. Sest tema oli maailmas mõndagi näinud ja kaua aega Surjus kõrtsimees olnud. Rääkimise juures kehitas sagedasti õlgu, nagu oleks tal külm, ja alati jutustas ta juhtumusi enese elust. Ja kuidas ta veel oma lugude üle ise naeris! See naer oli teiste naerust ka isevärki. Kui viimane sõna suust tuli, ajas papa kuuldava naksatusega suu lahti ja ei pannud enne kinni, kui teised ära olid naernud. See oli siis tema naermine. Papa jutud olid küll alati needsamad, ammu kuuldud ning tuttavad, kuid selle järele vanamees ei küsinud.
Heakene küll – koolivanem tuli, temale anti tool alla, vanem tõstis pikad jalad ristamisi teineteise peale, võttis «vandoosiga» piibu taskust ja hakkas seda seadma. Nähtavasti ta ei kuulnudki, mis vihane eit, kes uuesti hoogu oli saanud, temale kõrvad täis karjus. Kui piip käima sai, laskis ta aegamööda suitsu suust ja andis eidele vagusi aega südant lahedamaks karjuda. – Ega see vanema piibutamine polnud nagu teistel, see oli ka isevärki. Vanamehel oli see mood, et ta iga popsuga piibuvarre sõlmilise, sarvest piugu ikka sõlme võrra sügavamale suhu imes. Kui siis suitsu suust välja laskmise kord tuli, oli seda piuku enne tükk aega huulte vahelt läbi libistada, siis alles tuli suits.
Eide hoog rauges aegamööda, ja kui see päris lõppes, tõstis koolivanem jalad teisipidi risti, venitas piibu suust ja ütles:
«Rääkige siis oma asi ää!»
See kohutas eide päris ära. Mis tema siis kõige selle aja oli teinud, muudkui oma asja rääkinud? Eit hakkas kogelema ja jutuga segamini minema. Ta rääkis ja rääkis.
Ega kohtuski ju inimesel paremat ega suuremat õigust ei ole saada, kui et sa oma asja üle hästi palju võid rääkida. Kui sa kõik ära saad rääkida ja siis õigust ei saagi, siis hakkad ise ka sellega leppima, et sul õigust ei ole. Seda näis koolivanem ka teadvat. Ta ütles viimaks:
«Nõnna palju kui mina asjast aru saan, oo poiss teise ülalt maha tõukand?»
Eidele pisteti uuesti kui tuld saba alla; lärm läks veel kord lahti.
Mind nõuti ette.
Mis on mul enese eest kosta? – Mis mul kosta oli! Kogemata see juhtus. Ma ei saanud sõnagi suust.
Koolivanem kehitas õlgu, laskis suitsu-kaks, vaatas argselt koolmeistri otsa ja ütles:
«Siis oo poisile ikka vaja punased püksid ää teha …»
Minul hakkas silmade ees kõik siniseks ja punaseks minema; seal
Uks läks lahti ja sisse astus – mõtelge, kes? Minu ema! Jaan käekõrval. Jaan oli, niipea kui ta nägi, et minu asi halva poole veeres ja koolivanema järele saadeti, mütsi võtnud ja koju lipanud. Ja nüüd oli mu armas emakene siin. Nüüd lõid minu murepilved lahku. Küll ema juba oskas õiendada. Tema? Tema tuli kui taevaingel, pehme ja tasane. Kädsataja kurja perenaise vedas ta, kõigest teise vastupuiklemisest hoolimata, kättpidi ära koolmeistri tuppa, leppima. «Mis meil siin laste kuuldes vaja õiendada,» ütles ta. Kadusidki teise tuppa.
«Poiss, võta raamat, kasi laua taha,» ütles koolivanem minule. Meid kõiki kästi raamatud kätte võtta. – Seda me ka moepärast tegime, olime kõik hiirvagusi ja kuulatasime, et meil midagi kaduma ei läheks, mis tagakambris räägiti või mis koolmeister või koolivanem ütleb.
Koolivanem aga seadis jalgu, vaatas koolmeistri otsa ja küsis siis:
«Olete
