jooksid õue, mina ei saanud naise jutust aru midagi, käratasin: mis seal oo? räägi selgemini! Tema seletab: laps kukkunud tiigi peal veeaugust jää alla, teind veel korra kõigest «rõõmu». Mina põrutan: sina vana häbemata, laps upub ja see teeb sulle veel. rõõmu? – Noh, tulid teised juba väljast märja lapsega ja seletasid ää, et «rõõmu tegema» ja «häält tegema» teie keeles üks ja seesama oo.» —
Jah, kõik see minu ja Jaani koolielu kirjeldus on nüüd kogemata nii pikalt-laialt paberile saanud ja paljugi ei puutu selle asja hulka, millest ma kirjutama pidin, aga minu pea kohal lehvitab nagu mälestuseingel tiibadega ja ütleb: «Kirjuta, Henn, kirjuta. Kirjuta sinagi – endist külakooli elu ei ole veel keegi kirjeldanud.» Aga nüüd teen ka lühidalt.
Noh, emad olid ikka teises toas kokku leppinud ja mina jäin nahatäiest ilma. Seda suuremaks Jaanist velje võlglaseks mina sain. Sest kui tema ei oleks osanud õigel ajal koju ütlema ja abi tooma lipata, kes teab, kuidas lood siis oleksid läinud.
Kuidas see Iisaku õnnistus nüüd oli, mis ta oma esimesele pojale Eesavile tahtis anda, aga ei saanud? «Ole oma vendade isand ja sinu ema lapsed peavad su ette kummardama.» Kui koolis, piiblilootunnis seda seletati, – kuidas mina oma poisikese arusaamisega seda teisiti võisin mõista, kui et Jaan ikka juba oma esimese sündimise õiguse pärast perekonnas see trump-äss pidi olema ja mina vaevalt pott-üheksa.
Koolis? Nõnda palju olgu veel öeldud, ega mina üksi koolis Jaani mõju all ei seisnud. Terve kool oli seda ja tegi järele, mis Jaan ees tegi. Oli Jaanil ühel esmaspäeval kodunt sea jalaluust tehtud urriluu kaasa võetud ja tõmbas ta – kui koolmeister jala teise tuppa pistis – seda laua all «urr», «urr», olid teisel nädalal kõigil koolipoistel urriluud kaasas, ja see «urr», «urr» koolitoas, mitmelkümnel urriluul korraga tõmmatud, läks nii kangeks, et koolmeister asja jälgedele sai. Ta laskis meid urriluud kui õppimist takistavad asjad enese kätte hoida anda ja neli- kuni viiskümmend urriluud seisid korraga laua peal hunnikus, sest isegi tüdrukutel olid urriluud. Või kui Jaanil hanesulest kartulipüss oli tehtud ja ta «plaks» ja «plaks» seda laskis, teisel nädalal oli viiskümmend sulepüssi koolitoas plaksatamas ja põrand oli kartulikuule ja sõelapõhja sarnaseks auklikuks pistetud kartulirattaid täis. No sellele naljale tegi koolmeister veel rutemini otsa kui urriluu lõbule. —
Nõnda’p mina Jaani enesest targemaks, paremaks ja ülemaks hakkasin pidama, ja nõnda see tuli, et mina sellele, mis Jaan ütles ja mis Jaan õige leidis olevat, juba poisikesepõlvest saadik vastu ei hakanud rääkima.
Kaks talve läks mööda. Viimase talve lõpul, kui kool lahti lasti, ütles koolmeister Jaanile, et sel sügisel enam tema juurde kooli ei maksvat tulla. Temal ei olevat Jaanile enam midagi õpetada, Jaan olevat nüüd niisama tark kui tema ise. Mis asja poolest tema muidugi mõista Jaanist ees olevat, seda ei saavat tema õpetada, seda pidavat elu ise õpetama. – Mina aga pidavat tulema – minu juures olevat veel tegemist küllalt.
Noh, Jaan läks siis sügisel teise kihelkonda köstrikooli – meil endil niisugust ei olnud – ja vallakoolis tuli kindraliamet nüüd minu peale. Kuidas see ka teisiti oleks võinud ollagi. Kui meil mõisahärra suri, tuli ka tema vend ja sai paruniks, ja kui kirikhärra suri, sai poeg asemele. Suured auametid on kõik päritavad ja lähevad suguvõsa kätte edasi.
Sel talvel tehti koolipoisid koolitoas aga taltsaks. Suur muutus tuli – meie saime endile ebajumala.
Asjalugu oli nõnda. Iga kevade enne lumelagunemist tuli kirikhärra kord vallakooli «katsuma». Siis lõi tema ühe hoobiga mitu kärbest surnuks – see tähendab ta õiendas ühe sõiduga mitu asja, mis kõik tema hingede karjatamise töö hulka käisid: tema
katsus kooli,
loetas kodulapsi,
kirjutas lauarahvast,
pidas jumalateenistust,
võttis vanu ja vigaseid inimesi, kes kirikusse ei suutnud minna, armulauale.
Niisugune kirikuõpetaja tulek oli tervele vallale ja koolile oodatud pidupäev, mis juba kaugele oma sära heitis nagu jõuluöö, mis pimedas paistab. Sest sel ajal ei roosatud kirikuõpetajaid veel ajalehtedes, sel ajal oli kirikhärra alles mees, kes patud andeks andis ja kelle kätt noor ning vana aukartusega suudles.
Kui niisugune päev tuli, siis ei olnud koolmeistril enam aega kooli pidada. Siis korrati õpitud tarkust veel ainult üle-pea-kaela ja kirjutati «proovikirjasid». See on: mitte harilikud kirjutuseheftid ei antud õpetaja kätte, vaid selleks kirjutati iseäralised, poole poogna suurused lehed.
Niisugused:
Tee tööd ja pallu Jummalad,
Siis on keik asjad majas head.
Keikis paikus, kus ma seisan,
Kõnnin, istun ellik ollen,
Igatsen ma Jesus sind,
Kes sa olled peastnud mind.
Lehte pidi nii kaua ümber kirjutama, kuni see ilus, puhas ja ilma vigadeta õnnestus. Sõnu võis igamees ise valida ja valikus ennast ka koolmeistrist aidata lasta.
Kas kirikuõpetaja süda ei pidanud sees rõõmu tundma, kui ta nii ilusaid kirjaproove nägi?
Siis tuli suur koolimaja küürimine. Palavat vett valati ämbritega põrandale maha, – kui hea oli siis põrandal liugu lasta! Koolilauad kasiti peo ajaks muidugi õue lumehange otsa.
Siis ep pöeti meil ka päid.
Siis mindi – koolmeister eesotsas – metsa «rohelist» tooma. Kahtekõllad, palukamarja oksad, varsakabjalehed mis aga kevadise sula lume seest nina välja pistis, see kaasa toodi. Koolituba ehiti pärgadega. Otsaakna alla löödi altar üles: kahe lakke kinni ulatuva samba ümber mässiti rohelist, keskele valge riide peale riputati suur ristilöödud Õnnistegija pilt. Kui siis veel laua peale kaks läikivaks nühitud vaskküünlajalga kahe tärklisküünlaga5 mis koolmeister lendava kullaga kirjuks oli kullanud, põlema pandi ja laua ümber pinkidest võre tehti, siis oli altar mis altar ja koolituba näis väga pühalik ja pidulik.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
