n>KUI MA NÄITLEJA OLIN
Selle kurva ja naljaka, rohkem küll kurva kui naljaka loo jutustas mulle kord üks sõber, kelle elu oli olnud üsna seiklusrikas, kes oli olnud, nagu räägitakse, hobuse seljas ja hobuse all, kuid polnud saatuselöökide all kaotanud oma südameheadust ega selget mõistust. Ainult see lugu üksi oli mõjunud temale kuidagi kummaliselt: pärast seda tegi ta igaveseks lõpu teatri külastamisele ega külasta seda praegugi, kuidas teda ka ei keelitataks.
Ma püüan edasi anda oma sõbra jutustuse, kuigi kardan, et mul ei õnnestu seda teha samasuguses lihtsas jutustamislaadis, selle pehme ja nukra irooniaga, nagu ma seda kuulsin.
Niisiis… Kujutlete te endale viletsat kreisilinna riigi lõunaosas? Keset linna on säärane hiiglasuur lohk, kus ümberkaudsed hohollid, sumades vööst saadik poris, müütavad vankritelt kurke ja kartuleid. See on turg. Selle ühel küljel on peakirik ja muidugi Kiriku tänav, teisel küljel linna ilupuiestik, kolmandal linna kaubahoov, kivihooned, mille seintelt on pudenenud kollane krohv ja katustel ning karniisidel istuvad tuvid; lõpuks neljandast küljest suubub sinna peatänav mingi panga osakonna, postkontori, notari ja Moskvast sissesõitnud juuksuri Theodoriga. Linna ümbruskonda, igasugu Zaseljedesse, Zamostjetesse ja Zaretšjetesse oli majutatud jalaväepolk, südalinnas oli korteris tragunipolk. Linna ilupuiestikus kõrgus suveteatri hoone. Ongi kõik.
Muide, tuleb veel juurde lisada, et nii linn ise oma linnavolikogu ja reaalkooliga kui ka ilupuiestik, teater ja peatänava sillutis – kõik see võlgnes tänu oma olemasolu eest kohaliku miljonäri ja suhkruvabrikandi Haritonenko heldusele.
Kuidas ma sellesse linna sattusin, see on pikk lugu. Teen lühidalt. Ma pidin selles linnas kokku saama ühe oma sõbraga, hea, tõelise sõbraga (rahu tema hingele!), kellel muide oli naine, kes nagu kõik meie tõeliste sõprade naised ei võinud mind silma otsaski sallida. Minu sõbral kui ka minul oli tagavaraks mõni tuhat rubla raske tööga teenitud raha: tema oli nimelt töötanud palju aastaid pedagoogina ja samal ajal kindlustusinspektorina, minul aga oli aasta läbi vedanud kaardimängus. Kord kuulsime üsna tulusast äritegemise võimalusest lõunakubermangude lammastega ja otsustasime riskida. Mina sõitsin ette, tema pidi sõitma järele kaks-kolm päeva hiljem. Kuna minu kergekäelisus oli ammusest ajast tuntud, siis oli meie ühine raha tema käes hoiul, kuigi eraldi pakkides, sest mu sõber oli raha asjus täpne nagu sakslane.
Ja siis algas õnnetuste rahe. Harkovi raudteejaamas, kuni ma sõin külma tuurakala provanksõlikastmes, varastati mul taskust rahatasku. Ma saabusin S-sse (samasse linnakesse, millest oli juttu) selle peenrahaga, mis leidus minu peenrahakotis, ja tühjavõitu, kuid nägusa kollakaspunase inglise reisikohvriga. Peatusin võõrastemajas – muidugi Peterburi-nimelises – ja hakkasin pommitama sõpra telegrammidega. Hauavaikus. Jajah, just hauavaikus, sest samal tunnil, kui varas vehkis sisse minu rahatasku – kujutlege, missuguseid vempe mängib inimesele teinekord saatus! – samal tunnil suri minu sõber ja äriosanik voorimehel sõites südamerabandusse. Kõik tema asjad ja raha pitseeriti ja mingitel jaburatel põhjustel kestis kogu jant kohtuvõimudega poolteist kuud.
Kas murest murtud lesk teadis midagi minu rahast või mitte, on mulle saladuseks. Minu telegrammid aga sai ta kõik viimseni kätte, kuid vaikis kangekaelselt, vaikis väiklasest, kiivast ja rumalast naiselikust kättemaksust ajendatuna. Need telegrammid, muide, osutasid mulle hiljem suure teene. Kui pitserid olid ära võetud, pööras mulle täiesti tundmatu inimene, vandeadvokaat, kes ajas pärandusasja, juhuslikult tähelepanu minu telegrammidele, hurjutas leske ja saatis mulle oma riisikol otse teatrisse viissada rubla. Tõtt öelda, need polnudki lihtsalt telegrammid, vaid minu hinge kahe-kolmekümnesõnalised traagilised appihüüded.
Niisiis, ma istun juba kümnendat päeva Peterburi võõrastemajas. Hinge appihüüded on mu rahakoti täiesti tühjendanud. Peremees – sünge, unise välimusega, sasipäine, mõrvari näoga hoholl – ei usu ammu enam ainustki minu sõna. Ma näitan talle mõningaid kirju ja pabereid, millest ta võiks… jne., kuid ta pöörab näo põlastavalt kõrvale ja nohiseb omaette. Viimaks tuuakse mulle lõunasöök – nagu Ivan Aleksandrovitš Hlestakovile: «Peremees ütles, et see on viimast korda…»
Ning saabus päev, mil minu taskusse oli jäänud üksainus üksildane roheliseks tõmbunud kahekümnekopikaline. Sel hommikul ütles peremees mulle jõhkralt, et ta mind enam enda juures pidama ja mulle süüa andma ei hakka, vaid läheb härra pristavi juurde ja kaebab minu peale. Tema hääletoonist ma mõistsin, et see inimene on valmis kõigeks.
Ma väljusin võõrastemajast ja lonkisin päeva läbi linnas ringi. Mäletan, et astusin sisse mingisse transpordikontorisse ja veel kuhugi palvega kohta saada. Mõistagi öeldi mulle kohe ära, niipea kui ma oma juttu olin alustanud. Vahel istusin ma ühele rohelistest pinkidest, mis seisid piki peatänava kõnniteed, kõrgete püramidaalsete paplite vahel. Mu pea käis ringi, nälg ajas mind iiveldama. Kuid hetkekski ei tulnud mulle pähe mõtet enesetapmisest. Kui palju, kui palju kordi oma kirju elu jooksul olen ma olnud nende mõtete piiril, kuid vaatad, möödub aasta, vahel kuu, vahel lihtsalt kümme minutit – ja äkki on kõik muutunud, kõik läheb jälle ladusasti, lõbusalt, hästi… Ka sel päeval, lonkides mööda kuuma, igavat linna, ütlesin ma endale üksnes: «Jah, kallis Pavel Andrejevitš, seekord oleme sinuga pigis!»
Tühi kõht andis end tunda. Kuid mingi salajase eelaimuse tõttu ei raatsinud ma raisata oma viimast kahekümnekopikalist. Päev hakkas juba õhtule jõudma, kui ma nägin plangul punast müürilehte. Mul polnud niikuinii aega millegagi surnuks lüüa. Lähenesin masinlikult müürilehele ja lugesin, et täna etendub linnapargis Gutzkowi tragöödia «Uriel Acosta» nii- ja niisuguste näitlejate osavõtul. Kaks nime olid trükitud suure musta kirjaga: Peterburi teatrite näitlejanna proua Androssova ja tuntud Harkovi näitleja härra Lara-Larski, teised nimed olid trükitud väiksema kirjaga: prouad Vologodskaja, Medvedjeva, Strunina-Dolskaja, härrad Timofejev-Sumskoi, Akimenko, Samoilenko, Neljubov-Olgin, Duhhovskoi. Viimaks kõige väiksema kirjaga olid trükitud: Petrov, Sergejev, Ivanov, Sidorov, Grigorjev, Nikolajev ja teised. Näitejuht – härra Samoilenko. Asjaajaja-direktor – härra Valerjanov.
Minus küpses äkiline, intuitiivne, meeleheitlik otsus. Ma jooksin kiiresti vastasasuvasse Moskva juuksuri Theodori ärri ja lasksin oma viimase kahekümnekopikalise eest maha ajada vurrud ja kikkhabeme. Heldene jumal! Missugune morn, paljas nägu vaatas mulle vastu peeglist! Ma ei tahtnud uskuda oma silmi. Kolmekümneaastase, mitte eriti ilusa, kuid igal juhul korraliku välimusega mehe asemel istus seal, minu vastas, peeglis, kõrist saadik juuksurilinaga kaetud vana, läbipõlenud, elupõline provintsikoomik, igasuguste pahede jälgedega näol, lisaks sellele ilmselt ebakaines olekus.
«Kas hakkate meie teatris esinema?» küsis minult juuksurisell lina puhtaks raputades.
«Jah!» vastasin ma uhkelt. «Säh oma raha!»
Teel linnaparki mõtlesin ma:
«Pole halba heata. Nad näevad minus kohe vana, vilunud varblast. Sellistes väikestes suveteatrites võib iga käepärast olev inimene kasulikuks osutuda. Olen esialgu tagasihoidlik… nõuan rublat viiskümmend… noh, ütleme, nelikümmend kuus. Tulevik näitab… Palun avanssi… rublat kakskümmend… ei, seda on palju… rublat kümme… Saadan esimeses järjekorras hingevapustava telegrammi… viis korda viis – kakskümmend viis ja null taha – kaks ja pool rubla, viisteist kopikat kviitungi eest – kaks rubla kuuskümmend viis kopikat… Ülejäänud rahaga pean kuidagimoodi hinge sees, kuni saabub Ilja… Kui nad tahavad mind proovile panna… mis seal ikka… deklameerin neile midagi… kas või Pimeni monoloogi.»
Ja ma hakkasin kuuldavalt, poolvaljusti, piduliku, nagu tõrre põhjast kostva häälega deklameerima:
On jää-nud veel üks ai-nus viim-ne lu-gu.
Keegi vastutulija hüppas minust ehmunult eemale. Mul hakkas piinlik ja ma köhatasin. Kuid ma lähenesin juba suveaiale. Seal mängis sõjaväeorkester, mööda jalgteid jalutasid kingadega liival krabistades peenepihalised kohalikud preilid, roosades ja helesinistes
