kustutas suitsu õllepudelisse ja hakkas sisse minema.
„Kas see võrr on su tsikkel või?” küsis Juha lokkispäiselt kutilt ja osutas hoovis seisvale sinisele Honda Monkey mopeedile.
„Ei, see on Petu oma.”
„Kes on Petu?”
Kristiani pilk pühkis üle rõdu nagu joobnud saunaviht.
„Mina,” ütles uhke olemisega päss, kellel oli pealt lühike, aga tagant pikk soeng.
„Kas ma võin sellega proovikat teha?” küsis Juha.
Petu mõõtis Juhat umbusklikult.
„Ma ei tea nüüd…”
„Kuni sa mõtled, teen juba väikese tiiru ära,” ütles Juha ja läks alla.
Kristian koperdas ta kannul ja teatas, et tahab ka sõitma. Juha istus kääbusmopeedi selga ja lõi selle käima.
„See on timmitud ka!” hüüdis Petu rõdult.
Kristian hüppas peale ja pigistas käed tugevasti Juha ümber.
„Türamaivõi, kust sa enda meelest kinni hoiad?” küsis Juha.
„Sinust.”
„Võta istmest.”
„Aga see sadul on nii väike,” kurtis Kristian. „Oskad sa ikka sellisega sõita?”
„Võrriga või?” naeris Juha ja keeras gaasi.
Kristian lendas otse Samppa ema õuel olevasse lillekasti ja jäi, jalad laiali, taevast vahtima.
„Ma kukkusin,” hüüdis Kristian Juhale järele, too aga sõitis juba kaugel mööda Paasitied.
Juha ja Honda Monkey olid juba paar tundi kadunud. Petu oli tulnud õue ja hakkas närvi minema.
„Ma annan sulle lõuga, kui see su sõber kohe mu mopot tagasi ei too.”
Tomi trügis vahele.
„Võta nüüd rahulikult, pole ta mingi meie sõber,” rahustas Tomi.
„On jah!” pahandas Kristian. „Minu sõber vähemalt on.”
Tomi püüdis märku anda, et just praegu ei tasu Juha sõber ega isegi tuttav olla. Petu vaatas natuke purjus kõikuvat Kristianit ja lükkas ta siis maha. Õues oli palju Petu sõpru, nii et ka Tomi ei julgenud otse vahele minna.
„Kuulge, jätke nüüd. Ega tema ei ole seda mopot pätsu pannud,” lepitas Tomi.
Samas kostis nurga tagant mopeedimootori müra. Juha pööras õuele loksu Helkama Raisuga.
„Kus mu Monkey on?” ehmatas Petu.
„Ma vahetasin ta selle vastu. See oli ikka ilgelt pisike kits. Näe, see on juba päris võrri suurune.”
Petu jõllitas imestades sitast ja mõlkis Helkama Raisut.
„Ma tahan oma Monkey't tagasi.”
Juha astus Petu ette ja vaatas talle vihaselt silma.
„Ära hakka nüüd, raisk, irisema, kui ma olen sulle just korraliku võrri orgunninud.”
Petu vaatas uuesti kulunud ja räpast Raisut.
„Kui ma oleksin tahtnud Raisut, oleks mu mamps ja paps mulle selle ostnud. Ma tahan oma Monkey't tagasi.”
„Siis pead vist minema Hertsikka Alko ette vaatama, kas su kääbusroller on veel alles.”
„See ei ole mingi roller ja sina tuled kaasa seda ära tooma,” tõstis Petu häält.
Juha naeratas.
„Ah jaa, oleksin peaaegu unustanud. Viska viiekas.”
„Mi-miks?” imestas Petu.
„Kas sa, raisk, arvad, et mina hakkan su bentsu kinni plekkima või?”
„Tankisid seda või?”
Juha noogutas.
„Panin natuke üle liitri sisse, bents maksis 3.60.”
Petu kaevas taskust viiemargase mündi. Juha uuris mündi tagapoolel olevat jäälõhkujat.
„Su mampsil ja papsil paistab tõesti pappi olevat,” naeris Juha ja pani mündi taskusse.
Juha märkas, et Kristian istus maas.
„Nii täis oled või?”
„Ei, see lükkas,” näitas Kristian Petu peale, kes kohe sõprade juurest varju otsis.
Juha astus Petu ette ja küsis:
„Miks?”
„Miks mitte?” püüdis Petu vastu hakata.
„Tõesti, miks mitte?” ütles Juha ja lükkas Petu kõva käega Raisu peale.
Petu sõbrad hakkasid närviliselt liikuma. Kui nad kambaga turskele Juhale kallale läheksid ja alla jääksid, saaksid kõik elu koledaima keretäie. Teine võimalus oli, et nad saaksid Juha hulgakesi maha suruda. Aga sealgi peitus üks probleem: Juha on ka edaspidi suur ja võib millal tahes tänaval vastu tulla. Petu ajas end võrri pealt püsti ja püüdis viibata sõpru Juhale kallale minema.
„Tahad tõesti veel või?” imestas Juha.
Petu pühkis näolt võrri mudast õli.
„Oled nüüd kõva mees, jah?” lasi Petu edasi.
„Mitte nii kõva kui sina,” viipas Juha maha lükatud Kristiani poole. „Sina julgesid peaaegu kustunud süüta kuti maha lükata. Sa oled tegelikult ikka nii kõva mees, et pean sulle selle teo eest mõne lille kinkima.”
Juha krahmas Petul kaelast kinni ja surus ta näo sügavale võõrasemade kasti mulda. Jälle algas Petu sõprade leeris rahutu liikumine, aga keegi ei usaldanud end mullase semu aitamiseks liigutada.
„Juha, lõpeta!” nähvas punapäine tüdruk.
Juha tõmbas mullase Petu lillekastist üles ja lükkas võõrasema õielehti sülitava mopedisti ratta peale. Petu lõi vihaselt Raisu käima ja läks Herttoniemi Alko ette vahetuskaupa tagasi võtma.
„Tšau, kallis, kus sina oled olnud?” innustus Juha ja suudles oma pruuti.
„Miks sa pead alati vehkima hakkama?”
Juha silitas prinki teksapeput ja sosistas tüdrukule kõrva midagi itsituse väärilist.
Kristian jälgis, silmad imetlusest leegitsemas, Juha enesekindlat käitumist. Esimene korralik peatäis oli aga jalad selliseks marmelaadimassiks sulatanud, et Tomi pidi Kristiani püsti tõstma
