teda rüütellikult kaitsta tahtes kaklusse asus ja ehk isegi pisut armukade oli. Sellised mõtted kõditasid meeldivalt. Pilk lauale, kus seisis Jaagu ema kingitud vaagen, tõi aga silme ette äsjanähtud pildi, kui Jaagu ninast verd purskas.
„Ooh…“ oigas Mikelina valuliselt. Teda häirisid need vastakaid mõtteid, need tekitasid hinges ainult segadust. Ta sulges silmad, hoidis pea kramplikult Christose rinnal ja käed kõvasti tema ümber, justkui otsides kaitset, soovides muuta juhtunu olematuks. Taas valgusid pisarad silma ja ta nuuksatas. Märkas samas, et luksumine oli üle läinud… Siis juhtus midagi kummalist.
„Rahune baby! Kõik saab korda, ma luban sulle seda!“ sosistas Christos talle korraga kõrva ning neiu tundis, kuidas mees ta sülle võttis ning jalaga magamistoa ust lahti lükates ta sinna viis. Asetanud tüdruku õrnalt voodile, istus ta tema kõrvale. Silitades ja kuivatades neiu pisaratest märga nägu naeratas lokkis juustega modelli välimusega noormees talle ning lausus õrnalt:
„Baby… Kuula mind! Tead, ma räägin sulle midagi… ühe loo…“
„Mis loo?“ sosistas neiu nuuksatuste vahele. Taevakene.
Mis sel Christosel nüüd mõttes on? Siin ei tea keegi mis edasi saab ja tema tuleb mingi looga?
„Printsess, kui sa midagi saada tahad, siis tuleb selle eest ka midagi ohverdada…“, lausus ta, „saad sa aru? Ma räägin sulle, kuula!“
Toetunud seljaga vastu seina ja asetanud neiu pea oma põlvedele, hakkas ta aeglaselt tema juukseid silitades maheda laulva häälega jutustama:
„Elas kord väike poiss, kes sündides sai nimeks Zeus. Ta oli üks väga-väga tähelepanuväärne väike poiss. Tema isaks oli üks titaanidest, Kronos ja tema emaks Rhea. Zeus oli nende kuues laps. Asi oli aga selles, et isa Kronos sõi kõik oma lapsed kohe pärast sündi ära. Ema Rhea suutis päästa vaid kuuenda, Zeusi, keda ümbritses kuldne aura ja kes võis end muuta nii linnuks, kiviks, maoks või vihmaks, ning saatis ta laia maailma.
Kuuldused kellestki, kel kuldne aura, muutsid Kronose rahutuks. Ta saatis oma vennad maa peale asja uurima, need ei leidnud aga midagi. Asjaolu, et ühes koopas juhtuti nägema kuldselt helkivat madu, ei pidanud käskjalad tähtsaks. Kronosele teatasid nad, et ei leidnud midagi. Titaan rahunes, kuid mitte kauaks. Ta ei saanud ööseti magada ja tundis millegipärast madude lõhna. See tekitas piinavat janu. Rhea tuli joogiga, saatjaks keegi võõras, keda ta polnud kunagi varem näinud. Kronos jõi ja jõi, janu muutus aga aina suuremaks.
Näinud järsku võõra ümber kuldset aurat, taipas ta ehmatusega, et on mürgitatud. Titaan oli hirmul, kuid ei surnud… Ootamatult oksendas ta välja kõik oma viis ärasöödud last ja kivi, mida ta süües oli pidanud Zeusiks. Uuestisündinute rõõmupeol õnnestus aga Kronosel põgeneda…
Kümme aastat ründas Zeus kindlust, kus varjas end tema isa, ta ei saanud sellest aga jagu. Siis meenusid talle isa poolt vangistatud titaanid. Zeus vabastas nad ja koos vallutati seni ligipääsmatuks peetud kindlus. Zeus sai Olümpose kuningaks, ülemvalitsejaks. Kuldne ajastu oli alanud…
Mikelina oli Christost kuulates silmad sulgenud. Ta oli kui lummuses. Milline noormees…
„Kas lubad mulle nüüd, et kui see poisike kaebama jookseb, siis vastad nii, nagu ma sulle ütlesin? Et siin midagi ei juhtunud ja et meie ei tea midagi. Vasta mulle! Kas teed seda? Minu pärast… ja ka sinu enda pärast…“
Noormees vaatas tõsiselt aknast paistvas kuuvalguses Mikelinale otse silma. Midagi imelikku oli tema pilgus. See sundis alluma ja kuuletuma.
„Ja-ja!“ suutis neiu seetõttu vaid ohata. Teda üllatas, et Christos sellisel momendil Jaagust rääkima oli hakanud. Imelik. Ta tundis end taas ebakindlalt, kuid midagi mõelda ei jõudnud. Christos haaras ta sülelusse ning see, mis nüüd järgnes, oli kirjeldamatu. Mikelina ei tundnud midagi muud peale naudingu. Aeglaselt libistas mees kätega üle tema keha, puudutas tema kõhtu, suudles rindu. Aeglaselt lükkas ta laiali neiu jalad ja Mikelina meelest möödus aasta, enne kui mees lõpuks temasse sisenes. Noor blond naine niutsatas mõnust. Ta oigas ja ohkas. Ta unustas kes ta on, unustas kõik, mis juhtunud ja kogu maailma. Praegu oli ta vaid naine, sest tundis end sellena. Mitte miski ei suutnud seda hetke muuta.
Hiljem voodil lamades ei suutnud ta kuidagi uinuda. Christos oli end hetk tagasi püsti ajanud ja toast väljunud. Tema aga lebas, suutmata end liigutada. Aknast läbi puude paistev kuuvari joonistas seintele varjusid. Kõik tundus nii turvaline ja hea… Mingi unelm keerles peas. Noor naine ei saanud täpselt aru, mis see on, kuid see oli ilus ja tundus nii magus.
„Kui see ometi jääkski nii, kui ma tunneks sellist õndsust alates praegusest hetkest igavesti,“ sosistas ta oma palve kuuvarjude poole.
Kõrvaltoast kostis, kuidas Christos midagi toimetab või liigutab, see tõi unistaja tegelikkusse tagasi. Meenus, et kõik polegi nii hea, kui võiks arvata. Jaak! See oli see suur mure. Mis ometi saab? Ta tundis end süüdlasena. Süüdi, et ei helistanud ette ja ei kontrollinud, kus Jaak on. Süüdi, et ei olnud Christosele öelnud, et tal on kodus keegi ehk ootamas. Kuidas sai Jaak, kellega ta mitu aastat juba koos oli olnud, nii ootamatult muutuda vähetähtsaks ja märkamatuks? Ta ei teadnud sellele küsimusele vastust. Aga sellise kojusaabumise oleks ta saanud ära hoida. Kui oleks tahtnud.
„Aga ma ju ei tahtnud, et nii läheks. Võis ju olla, et Jaaku enam polnud siin… Ja et Christos talle kallale tormab, miks pidin ma seda tahtma? Ja kuidas oleksin ma võinud seda teada?“ õigustas ta end südametunnistusele, mis järjest pealetükkivamalt end meelde tuletas.
„Sa ei teinud midagi, et Christost peatada,“ kõlas kusagil peas üha uuesti ja uuesti.
„Kõik läks nii kiiresti!“ Mikelina sai isegi aru, kui lahja see vabandus oli, kui mõttetult kõlas. Oli olnud küllalt aega nii Jaagu kui Christosega rääkida, neile seletada. Ta polnud seda teinud. Uuesti tikkusid silma pisarad. Ta tõmbas kiiresti käega üle näo.
Noormehele, kes tema magamistuppa just sisenes, ei jäänud see liigutus märkamatuks. Ta viskus tema kõrvale:
„Mis on baby? Kas mõtled jälle sellele varganäole… Vähe veel sai! Ja ta ei hakanud isegi mitte vastu? Selline poisike…“ Mees muigas põlastavalt.
Milline mõnitav toon tal on… Tüdruk nuuksatas uuesti. Ta oli jõudnud juba veidi rahuneda, kuid nüüd purskusid pisarad uuesti. Ta ei suutnud midagi öelda, aga tema reaktsioon kõneles tema eest. Mis on lahti selle mehega? Mõni hetk tagasi oli kõik olnud jumalik. Ja nüüd? Tüdruk ei teadnud mida teha ja lamas vaikselt. Ühtäkki haaras Christos ta uuesti oma embusse. Suudelnud neiu pisarad olematuks, naksas ta teda kergelt kõrvast, siis hammustas tema huuli. Oli valus, kuid mõjus kainestavalt. Mikelina tundis ühtäkki, et julgeb noormehele rääkida ükskõik mida. Kas nüüd või mitte kunagi! Hinganud sügavalt sisse, otsustas ta tõe välja öelda ning kokutades pigistas ta huulte vahelt südames piinavat valu tegevad sõnad:
„See poiss, ei, mees enne… siin minu korteris… see…,. see, keda sa vargaks pidasid. See oli minu eks-sõber! Elukaaslane…“ Ta vaatas mehele otsa, kuid suutmata taluda tolle uurivat ning mõtlikku pilku, sulges silmad.
„Ma teadsin seda! Sain sellest kohe aru!“ vastas Christos. Mikelina ei uskunud oma kõrvu, ta ajas silmad pärani:
„Sa teadsid? Aga, miks… miks… sa enne midagi ei öelnud? Nimetasid teda vargaks ja…?“
„Oli ju selge, et nii ilus tüdruk kui sina… selliseid ei jäeta tähelepanuta, baby! See oli kindel, et sul keegi oli. Ma polnud ainult
